Kõik on ime. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.

kultuur(id) ühe kultuuripiirkonna (võiksime seda nimetada makrokultuuriks). Kultuuripiirkonna osakultuurid sisaldavad samu elemente, mis igas osakultuuris on veidi erinevalt kokku pandud; üks osakultuur erineb teistest kindlate, peaaegu obligatoorsete tunnuste poolest. Muidugi on kultuurid liiga keerulised, et akulturatsioon kunagi oma eesmärki lõplikult saavutaks. Alati jääb järele tõlgitamatuid eripärasusi, millele teises kultuuris midagi ei vasta; selliste eripärasuste osakaal peab aga olema väike.

Конец ознакомительного фрагмента.

Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

1

Vt. Kalle Istvan Eller, „Maarahvast”; Komment. Tõnn Sarv. – „Vikerkaar”, 1990, nr 3, lk. 72–77. [Toim.]

2

Seda näivad kinnitavat Alexander Marshacki uurimused vanema kiviaja sümboolikast, kust ilmneb, et juba ligi 35 000 aastat tagasi oli inimeste sümbolikasutamise võime põhiliselt sama mis tänapäeval: statistiline analüüs näib kinnitavat, et selleaegsed luutükkidele ja kividele tehtud mustrid on kalendaarsed märgiread (Marshack 1972).

3

Nimetus loodusrahvas (sks. Naturvolk) ei ole uuemas etnoloogias kuigi populaarne termin, kuid näib siin kontekstis sobivamana teistest (primitiivne rahvas, ürgkogukondlikus formatsioonis elav rahvas) oma ökoloogilise nüansi tõttu. Ligikaudne määratlus võiks olla – loodusrahvad on meiega võrreldes palju lihtsamat tehnoloogiat kasutav rahvas, kes elab vähe muudetud looduskeskkonnas, ohustamata oluliselt selle tasakaalu.

4

Ei või siiski liiga julgelt üldistada: me ei tea, kas küttide liiga tõhusaks muutunud tegevus pole hävitanud mitmeid suurimetajaid nii Vanas kui Uues Maailmas.

5

Siin ja edaspidi märgime sulgudes lauluvariandi ja värsirea numbri antoloogiast „Eesti rahvalaulud” I–II (Tln, 1969– 1970).

6

Vt.: W. Steinitz, Der Parallelismus in derfinnisch-karelischen Volksdichtung. FFC 115. Helsinki, 1934, lk. 33–34 ja 99–131.

7

Nimetame parallelismi sisulisi komponente tema liikmeteks: parallelismi liikmed võivad kattuda paralleelvärssidega, aga alati ei kattu; nii on esimeses näites ülalpool parallelismi liikmed: „unustasin koju äia särgi / unustasin koju ämma särgi / unustasin koju nao narmikud käised”.

8

O. Kallas, Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesie I. Helsingfors, 1901, lk. 3.

9

Vt. näit.: I. Kull, „Matemaatiline loogika”. Tallinn, 1965, lk. 11.

10

Luules on kirjelduse võimalikkus muidugi täiesti suhteline: sellel, kas päikesel tõesti saab käes olla kuldne kamm, pole mingit tähtsust väljaspool luule konteksti, milles aga lause olemasolu juba muudab lause sisu vastuvõetavaks, võimalikuks. Parallelismi vaatlemise seisukohalt tähistab tema liikmete relatiivne võimalikkus nende võimalikkust üksteise suhtes. Niisiis ei ole meie loogilises kirjelduses mingit mõtet väitel, et kõik parallelismi liikmed on võimatud: üldse ei saa üksiku lauluteksti kuuluva lause kohta öelda, et ta oleks võimalik või võimatu. Sellesama tõttu ei ole parallelismi kirjeldamisel kasutatav alternatiivne eitus (Shefferi kriips), mis lubab mõlema liikme võimatust. See interpretatsiooni eripära aga ei ole lõppjärelduste seisukohalt oluline. Nimetame veel, et meie loogilises kirjelduses on loogilised tehted kindlasti vaid binaarsed: lause on võimalik-võimatu ühe teise lause suhtes.

11

Vt. selle kohta näit.: I. Kull, „Matemaatiline loogika”, lk. 148–151. Edaspidi kasutame Boole'i algebra ühte paljudest mõeldavatest interpretatsioonidest.

12

W. Steinitz, Der Parallelismus in der finnisch-karelischen Volksdichtung, lk. 131–178.

13

W. Steinitz, Der Parallelismus in der finnisch-karelischen Volksdichtung, lk. 179–181

14

Vt.: J. Peegel, „ema poeetilised kordussünonüümid eesti regivärssides”. – „TRÜ Toimetised. Vihik 259. Töid eesti filoloogia alalt III”. Tartu, 1970, lk. 184-199.

15

Tuleb eristada lauseid, mis kirjeldavad tõepoolest sõnade tähendusvahekordi (Jõhvikas on mari), lausetest, mis kirjeldavad juhuslikke tegelikke seiku (Agu sõi inglise keele tunnis salaja jõhvikaid). Selle küsimuse täpsem vaatlus jääb siinse töö raamidest välja, seostudes peale muu olemuse-nähtumise vahekorra küsimustega ja selle väljendumisega keeles.

16

Vt. selle kohta: X. Kappи, Ocнования маmeмamuчecкoй лoгuкu. Мocквa, 1969, lk. 73; J. Kaplinski, „Semantiline representatsioon grammatikas”. – Rmt.: „Keel ja struktuur IV. Töid strukturaalse ja matemaatilise keeleteaduse alalt”. Tartu, 1970, lk. 107–111.

17

Vt.: C. Lévi-Strauss, Totemism. Boston, 1967, eriti kokkuvõtet lk. 92–104. Samu probleeme puudutavad ka Lévi-Straussi teised tööd, näiteks La pensée sauvage (Paris, 1962), mida autor on pidanud esimese jätkuks. Küsimus argielulise kirjeldustasandi poeetilisest võrdlustasandist vääriks igatahes uurimist. Muidugi võib küsida, kas mõnes mütoloogilise-fantastilise koega laulus („Tähemõrsja”, „Lemmeleht”, „Kalaneitsi”) ei ole selline tasandite eristamine üldse kahtlane, sest need laulud ise funktsioneerivad mingil argisele vastanduval tasandil…

18

ratas – telg – vanker on vastandina metafoorsele tüübile metonüümne paralleelsõnade kolmik.

19

Vt.: P. Pulkkinen, Asyndeettinen rinnastus suomen kielessä. Helsinki, 1966. Seal on toodud väga palju näiteid soome keeles kasutatavate sõnapaaride kohta, mis on eesti omadele vormilt ja sisult väga lähedased. Kahjuks puudub monograafias asündeetiliste sõnapaaride sügavam sisuline analüüs.

20

Rohkesti näiteid niisuguste sõnapaaride kohta leiame M. Jevsevjevi grammatikast: M. E. Eвceвьeв, Ocнoвы мopдoвcкoй гpaммamuкu. Capaнcк, 1963, lk. 47–50.

21

Скачать книгу