Isale. Jaan KaplinskiЧитать онлайн книгу.
süngeid sündmusi suure ajaloo näitelavalt. Kirjanikkudel on, kellest kirjutada, ja kunstnikkudel, keda maalida. Onu Leoni (või peaksin teda vanaonuks nimetama?) piltidelgi leiab kujusid ja stseene sellest kuulsusrikkast ja vahel traagilisest ajaloost. Seal on hetman Chodkiewicz, kes võitis rootslasi Tartu ja Paide all, valitses Liivimaad ja vahepeal isegi Moskvat, ja vana ukrainlane Wernyhora, kes ennustanud Poola riigile hukku.
Midagi, mida ma ei saa omaks võtta. Poola kuningad, hetmanid ja ülestõusuromantika, mille taga oli pigem aristokraatide suurriigi-nostalgia kui soov rahva huvisid kaitsta, ei meeldi mulle. Imelik on lugeda Mickiewiczi ja teiste halamisi kadunud riigi järele, kui neil samas puudus igasugune arusaamine Poola vähemuste, ukrainlaste, leedulaste ja juutide pürgimustest. Poola patriotismis on minu jaoks liiga palju imperialismi ja see segu on ebameeldiv.
Ma pean sulle siiski tunnistama, et mingi aja lapsepõlves olin natuke uhke, et olen (pooleldi) poolakas, aga hiljem see mulle suurt rõõmu ei teinud. Rõõmu tegi aga see, kui Romualdi käest saadud raamatust lugesin, et meie perekond on frankistlik. Juudi juured, mis kasvavad läbi slaavi pinnase. Need tähendavad mulle praegu väga palju. Annavad teise vaatenurga, teise arusaamise ka perekonnaloost. Ka sellest, miks minuni oli jõudnud nii vähe infot esivanemate kohta.
Tädi Anielalt ma küsisin ühes kirjas seda juudi juurte asja. Ta vastas, et ta oleks nagu kuulnud, et Grabowskite kaudu oleme juudi päritolu. Antisemiidid ja usufanaatikud (Poolas on nüüdki paljud katoliiklased mõlemat) teadsid selliseid asju paremini. Onu Tadeuszi, s.t. Tadeusz Boy-Żeleński kirjutistes, kes oli ema poolt Grabowski, leidnud keegi klerikaal Morawski Przegląd Katolickist, „semiidi eituse vaimu“ ja „elu ja tunnete künismi“, heitnud talle ette ka seda, et ta on olnud avatud kõigile Euroopa tuultele. Boy raamatu Mickiewiczist, kogumiku tema esseid, ostsin ma Krakówis ja see raamat (loomulikult ei ole ma teda läbi lugend, lugesin vaid neid osi, mis mind tõsiselt huvitasid) pani mind tõsiselt mõtlema selle üle, kas ei ole meie suguvõsa geenides midagi püsivat.
Boy püüd näidata Mickiewiczit inimesena, kuigi erakordse inimesena, mis viis ta ränka konflikti nendega, kellele Mickiewicz oli „pronkskuju“, meenutas mulle mu enda paari aasta tagust konflikti nendega, kellele minu artiklid Uku Masingust olid skandaal ja jõledus. Mina tahtsin Masingust kirjutada samamoodi kui Boy, onu Tadeusz, Mickiewiczist, näidata, et temagi ei olnud pühamees ja ületamatu geenius, kelle pildi ja kõikevõitvate ideede ees kord või paar aastas tuleb viirukit suitsetada. Masingut sa tundsid küll, ta mäletas sind ja rääkis sinust. Tema oli ka esimene, kes osutas sellele, et meie perekonnanimi peaks olema juudi päritolu. Aga tema seletus oli vildak: Kaplińskid ei olnud mitte kirikumaadele, kaplanite maadele elama asund juudid, vaid juudid, kes lugesid end põlvnevaks preestrisoost, kohenitest.
Üks Masingule lähedasi inimesi, kelle käest oma artiklite eest hurjutada sain, oli Isidor Levin. Ta oli olnud ka sinu õpilane ja ütles, et austusest sinu vastu ei avaldand ta seda, mis Masing minu kohta oli kirjutand. Oh jaa, selles asi oligi, et Masing ja eriti tema proua Eha oskasid väga paljude kohta mitmesuguseid õelusi öelda. Levin oli enda teadmata üks neist. Niisugune Masing oli, mis ei vähenda tema geniaalsust. Minu meelest alandavad teda pigem need viirukisuitsetajad, kes ei taha näha tema veidrusi ja nõrkusi, tema puhutist uskumatut väiklust. Sama kehtib onu Tadeuszi ja Mickiewiczi kohta.
Olen saanud sarjata Masingu kohta kirjutatu eest, aga ka muu eest, patriotismipuuduse eest, kui leidsin, et eestlased ei vaja Ivangorodi, või sellest, et mõned eestlased teenisid Saksa okupante timukatena. Ühe mu kolleegi meelest tõendas minu väide, et eestlased olevat tapnud juute, seda, et ma ise ei ole õige eestlane. Seesama kolleeg oli kord ühele meie ühisele tuttavale öelnud, et kõik juudid ja venelased tuleks seina äärde panna. Meie tuttav küsind, et kas ka Lotman. „Jah, ka Lotman,“ vastanud minu kolleeg, kes kindlasti on õige eestlane. Eks umbes sama ütlesid Poolas need, kes nägid onu Tadeuszis „sarmaatluse ja getto hübriidi Poola Krakówiga“. Fašist Laszowski olla PEN-klubi koosolekul teinud ettepaneku puua üles Boy, Słonimski ja Krzywicka … Seda, et üks soovitab võõrast rassist või võõraste vaadetega vaimuinimesed maha lasta ja teine üles puua, annab ehk seletada kultuurierinevustega.
Onu Tadeusz oli väga teistmoodi inimene kui mina – teda huvitas teater (ja näitlejannad), ta tõlkis innukalt prantsuse kirjandust ja oli huvitatud Balzacist. Mina olen teatrikauge inimene, kuigi olen ka teatrile proovind kirjutada, erilise eduta küll. Prantsuse kirjandust olen veidi tõlkinud – Gide’i, St-Exupéry’d ja Alain-Fournier’d –, aga üsna vastu tahtmist. Ainult hiina keelest tõlkimine on mind tõsiselt huvitand ja sellega loodan elus veel tegelda. Balzaciga on mul halvad vahekorrad – pidin neljateist- viieteistaastase poisina lugema läbi ema Balzaci-tõlked. Ema, kes oli käind rohkem vene- kui eestikeelses koolis, ei olnud oma keeletundele kindel, ja nii tuli minul, esimesel inimesel suguvõsas, kes oli kasvanud täiesti eestikeelses keskkonnas, tema teksti parandada. See töö oli mulle üsna vastumeelt ja see vastumeelsus kandus üle Balzacilegi, keda ma ei ole täiskasvanuna üldse lugenud. Kuid kriitilise mõtlejana, esseistina, tunnen Boyga küll hingelähedust. Eks me mõlemad olime vist laias maailmas, tema tuultes päris kodus, ei osand seada Poolat või Eestit maailma keskpunkti ja hinnata kõike Eesti ja Poola rahvuslaste mõõdupuu järgi.
Prantsuse France Culture’i ajakirjanikud, kes mind Tartus külastasid ja intervjueerisid, kergitasid mu saba päris korralikult, kirjutades, et minu pool oli neil tunne, mis võis olla inimestel, kes kohtusid Voltaire’i või Stefan Zweigiga, ja et kui enne minu pool käimist nad veel kahtlesid, kas Eesti koht on Euroopa Liidus, siis pärast seda nad selles enam ei kahelnud.
Eurooplusega on mu vahekorrad tegelikult keerulised. Kui ma ei taha olla ainult, ennekõike ja muid eitavalt eestlane (või poolakas), siis miks peaksin olema samal kombel eurooplane, miks peaksin pidama omaks nimelt seda, mis on euroopalik, Euroopast pärit, ja vaatama viltu sellele, mis tuleb Aasiast või Ameerikast? Ma ei salli elus defineerimist, piiritõmbamist A ja B, oma ja võõra vahele. Elu ei ole matemaatiline teadus, kus peavad olema aksioomid ja definitsioonid.
Defineerima, piiritlema on eurooplased kaldunud läbi sajandite. Kuigi teiselt poolt on Euroopa olnud avatud mereline kontinent, kuhu on jõudnud kergesti mõjud igast ilmakaarest. Euroopa on Euraasia poolsaar, Euraasia sadamalinn ja nagu sadamalinnades kunagi, on ka siin palju võõramaalasi, palju keeli, palju kultuure. Pluralism, piiride hägusus kuulub
Euroopa juurde. Nagu vist vahel ka püüe neid piire kasvõi vägisi leida ja tõmmata.
Homme on jõululaupäev ja suurem osa perest koguneb siia Mutikule. Tavaliselt oleme jõulusid pidand Tartus, viimastel aastatel isegi Kallastel, nüüd aga on seal remont ja suur segadus, nii et otsustasime Mutiku kasuks. Esimesel pühal teeb Tiia lõuna, kuhu kogunevad kõik, kokku 16 inimest. Nii palju on meid praegu. Märt omadega on tavaliselt omaette, pole otse meie suurpere liige. Aga tema kaks poissi on ka sinu järeltulijad, sina elad ka Oliveris ja Markoses.
Kaplińskid on selkombel pudelikaelast läbi tulnud. Suguvõsa oleks äärepealt välja surnud, mina olen ju vanavanaisa Edwardi ja vist ka tema isa Jani ainuke järeltulija oma põlvkonnas. Kuigi Edwardil oli kaheksa last, olin mina ainus nende ellu jäänud lapselaps. Ma ei tea, miks selle põlvkonnaga nii läks. Nagu oleks inimestel elujõud otsa saanud, poleks enam olnud õiget tahtmist abielluda ja lapsi saada. Sinu onudest-tädidest jäid Helena, Jadwiga ja Edward Kaplińskid vallalisteks ja teistel oli vähe lapsi ja ei ühtki lapselast.
Siin on mingi paralleel emaema perekonnaga – Jäneste ja Schulzenbergidega. Vanavanaema Annal oli ka kaheksa last: Anna, Marie – minu vanaema, sinu ämm –, Marta, Ida, Johannes, Helene, Meta ja Helmi. Aga nendel ei olnud enam kuigi palju lapsi. Minu põlvkonnas on Johannes ja Anna Jänesel ainult viis järeltulijat. Vanaisa Jaanil ja vanaema Mariel oli neli last ja ainult üks lapselaps, mina1.
Kas mõjusid inimestele selkombel sajandivahetuse ja sajandi lõpu suured muutused ja heitlused? Vanavanavanemate, olgu siis Edwardi ja Ludwika või Johannese ja Anna eluaeg oli veel rahulik, asjad seisid kindlalt omal kohal, inimeste saatused tundusid ettemääratutena. Siis aga läks aeg liigestest lahti.
Jah, tahaksin väga kuskilt saada korralikku
Septembri lõpus 2003 sain Saksamaalt meili härra Berthold Fuldilt, kes teatab, et tema koos oma õe Dagmariga on vanaema Marie õe Meta tütrepoeg… Meta oli ema lemmiktädi, kelle peres (Meta mees Karl Seltin oli lätlane) Saksamaal ema nooruses mõne aja elas. Hiljem siirdusid Seltinid Mandžuuriasse, kus Karl töötas mingi Euroopa firma esinduses. Pärast sõda, kui Punaarmee vallutas Mandžuuria, kaotasime nendega ühenduse ja arvasime, et nad on hukka saanud. Nüüd aga selgub, et Seltinid pääsid pärast sõja lõppu Saksamaale, nende tütar Sigrid küll üle GULAGi. Sigridi järeltulijad on minu sugupõlvest, nii on meid koos Bertholdi ja Dagmariga kokku seitse. Kui hea meel oleks emal olnud, teadnuks ta, et tädi Meta ja onu Karl (keda millegipärast kutsuti Sašaks) pääsid eluga Kaug-Idast Euroopasse ja et neil olid ka järeltulijad. Aga ema ei saanudki seda teada.