Peeglikillud. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
uudishimulikud, kes tõttasid jälgima seda, mis linnas toimub. Vanaisa, kes juba mitmendat päeva raadio ees istus, muutus järjest süngemaks, ja kui läikiv kast siis võidukalt teatas, et Tallinnas on toimunud riigipööre, keeras Nooruke raadio kinni.
„Nii. Nüüd on kõik. Valmis!” ütles ta, pani käed seljale ja hakkas mööda põrandariiet edasi-tagasi jalutama. Nii tegi ta alati, kui oli millestki ärritunud. Vanaema ei öelnud midagi, pani käed risti, ohkas ja läks kööki. Juba talvel, Soome sõja ajal, oli ta hakanud leiba kuivatama. Ta oli õmmelnud kuivatatud leivatükkidele valgest riidest ühesuurused kotid ja köögis soojamüüri peal oli neid juba terve virn.
Minu pärimiste peale, mis tegelikult juhtunud on, vastas Nooruke vaid napisõnaliselt, et nüüd on uus valitsus. Küllap ta arvas, et pole mõistlik poissi negatiivselt mõjutada – pidin ju samal sügisel kooli minema. Ning augustikuus tuligi päev, mil läksime emaga mind kooli kirja panema. Keegi tumedapäine naisterahvas võttis meid vastu ja ütles, et tema on õpetaja Serafima Koov.
„Noh, väikemees, kas sa tähti juba tunned?” küsis ta minult. Vaatasin imestades ema poole, küsimus tundus enam kui totter. Hiljuti oli hakatud välja andma punasekaanelist noorsooraamatute sarja, neid raamatuid käisin poes ise endale ostmas. „Tom Saywer”, „Prints ja kerjus”, „Väike lord Fauntleroy”, „Väikesed naised”… Kõik need olid mul ammugi läbi loetud ja nüüd küsitakse nii!
„Ta on juba palju raamatuid läbi lugenud,” seletas vanaema.
„Tohoh! Loe siis mulle ka!” ulatas õpetaja mulle aabitsa. Loomulikult ei valmistanud lugemine mulle raskusi.
„Hästi-hästi! Aga kuidas on matemaatikaga?”
Ka liitmis- ja lahutamistehetega sain maha.
„Kas sa laulda ka oskad?”
„Oskan!” noogutasin julgelt.
„Noh, mis laulu?”
„Suurte inimeste laulu!” seletasin iseteadvalt.
„Jah? Missugust siis?” küsis tema veidi ebaledes.
„Postipoissi!” teatasin väärikalt ja õpetaja hakkas naerma.
„Vast peaks ta kohe teise klassi panema, äkki tal hakkab esimeses igav, tal ju kõik selge,” küsis vanaema arglikult.
Õpetaja Koov vangutas pead.
„Ei, ma ei arva. Poiss on ju alles seitsmene, kuhu tal kiirustada? Las harjub koolikorraga, pärast on lihtsam!”
Olen õpetaja Koovile siiamaani nende sõnade eest tänulik. Sest niigi olen ma igal pool klassikaaslaste seas olnud ikka üks nooremaid kui mitte noorim. Pealegi juhtus nii, et mul tuli esimesest õppeaastast ligi pool puududa üsnagi raske haiguse tõttu, mida siis nimetati kopsunäärmete põletikuks ja mille lubjastunud koldeid kannan kopsudes surmani.
Nii olin vastu võetud Rakvere III Algkooli õpilaseks. Nooruke töötas I Algkoolis, aga ta ei tahtnud mind põhimõtteliselt oma kooli panna, et kolleegi järeltulija suhtes ei tekiks kaasõpetajate hulgas soosivat hoiakut. Küllap tal oli kogemusi oma lastega. Siiski – mõned aastad hiljem sain ma ikkagi omal nahal tunda, mis tähendab olla koolijuhataja või õpetaja laps samas koolis käies…
Rakvere III Algkool asus Pikal tänaval kahekorruselises kivimajas. Avaaktusest mäletan vaid saali lavale rivistatud õpilaste laulukoori, mis laulis „Internatsionaali”, kusjuures esireas üks roosas kleidis tüdruk laulu taktis veidraid liigutusi tegi. Sellele aktusele mõeldes tundub kummaline, et vähem kui kolm kuud pärast Tallinnas lavastatud riigipööret ja juba esimesel koolipäeval oli õpilaskoorile maailmarevolutsiooni hümn selgeks õpetatud. Kuidas ja millal sellega hakkama saadi, on minu jaoks mõistatuseks jäänudki.
Minu muljed esimesest kooliaastast olid küllaltki vastuolulised. Üksiku kodus kasvanud lapsena tundsin end lärmakas lasteperes tähtsusetu putukana, kes vahetunnil oleks meelsasti tahtnud mõnda seinaprakku pugeda. Koolis aga nõuti, et õpilased peavad vahetunni ajal koridoris jalutama, ikka ringi ja ringi, selle eest hoolitses korda pidav õpetaja. Nii jalutasin minagi teiste hulgas, jälgisin altkulmu, kuidas vanemate klasside tüdrukud igal vahetunnil koridorisopis laulu saatel ringmänge mängisid, ja ootasin koolipäeva lõppu. Minu ujedusest annab tunnistust kas või seegi fakt, et terve esimese õppeaasta jooksul ei käinud ma kordagi kooli kempsus, esiteks kogunesid sinna suured ja lärmakad poisid ja teiseks pidi see käima kuidagi veega, kodus meil sellist luksust ei olnud. Kuidas see mul füsioloogiliselt õnnestus, ei tea – ju siis oli tegemist mingi psüühika poolt lähtuva pärssiva mõjuga. Aga lausa muigamapanev on, et see ujedus päästis mind juba varases nooruses poliitiliseks karjeristiks saamast. Nimelt tuli teisel-kolmandal koolinädalal klassi keegi noor ja lõbus õpetaja ja pajatas:
„Teate, lapsed! Nüüd hakatakse koolimajas väga huvitavaid mänge mängima – kes tahab osa võtta, pange oma nimi kirja ja astuge oktoobrilapseks!”
Mis sai minul olla huvitavate mängude vastu! Otse vastupidi – mul oli koolis omajagu igavgi olnud. Loomulikult panin end kirja.
„Nii! Pühapäeval kell kaks tulge siis kõik koolimajja koondusele!”
Pühapäev oli kiire tulema ja mina muidugi omajagu minekutahtmist täis. Kodused ei öelnud midagi keelavat ja nii kõndisingi õigel ajal koolimaja poole. Ja siis, just kooli ukse ees, hakkas mind vaevama lausa võimatuseni kange pissihäda! Mul oleks olnud küllalt aega enne koondust kempsus ära käia, aga sinna pruuniukselisse ruumi koridori otsas ma ei julgenud ju minna… ja nii kõndisingi sama targalt koju tagasi. Ka selle peale ei öeldud kodus midagi – mees teab, mis mees teeb. Aga põhjust, miks ma tagasi tulin, ma muidugi ei julgenud öelda – eks inimene ikka häbeneb oma nõrkusi. Viis-kuus last meie klassist said pärast seda pühapäeva endale varrukale õmmeldud punatähed (see oli siis oktoobrilapse tunnus), minu parteiline karjäär oli aga lõppenud juba enne algamist.
Ühel õhtupoolikul tulid Boris ja Paul äreva teatega, et saabuval ööl kavatsetakse Vabadussõja mälestussammas õhku lasta. Nad olid sellest mööda kõndides märganud askeldamist ja lähemale minnes näinud, et samba alusesse raiutakse auku, ilmselt lõhkeaine jaoks. Seejärel oli kogu park suletud ja miilitsad ei lasknud sinna enam kedagi ligi. Mina ei osanud toimuvat kuidagi mõista, minule oli see ausammas linnast lahutamatuks saanud, kujunenud lossivaremete kõrval nagu teiseks Rakvere sümboliks. Kuidas võidakse nii ilus asi ära hävitada!
„Jaa, seda võib arvata… Vaadake, et te õhtul välja ei lähe!” keelas vanaisa poisse. Aga seekordne keeld jäi tähelepanuta, ning see oli vist esimene kord, kui Paul ja Boris sõna ei kuulanud. Õhtuhämaruses kadusid nad kodunt ja siis, kui ma juba voodis olin, oli kuulda linnamajadelt vastu kajavat tumedat kõmakat. Vanaisa aga jalutas mööda põrandariiet seni, kuni Paul ja Boris koju tulid, pani siis suure toa ukse kinni ja millest ta seal poistega rääkis, seda ma ei kuulnud. Mõne päeva pärast jalutasime kogu perega vaatama kohta, kus Amandus Adamsoni voolitud pronkskuju oli kõrgel betoonalusel seisnud. Sellest polnud enam jälgegi, silutud platsil nägime hoopis lastele mängimiseks toodud liivahunnikut. Koolipoisid aga hakkasid korjama ja taskus kandma omamoodi suveniire – väikesi betoonikillukesi, mis sel saatuslikul ööl samba õhkimisel olid laiali lennanud.
Kõik muutub
Pärast paari koolikuud hakkas mu tervis halvenema. Õhtuti tekkis palavik, öösiti vaevas köha ja ema tavaline rohi – tuline piim meega – enam ei aidanud. Tuli arst, kuulas mind hoolega ja saatis röntgenisse. Diagnoos – kopsunäärmete (?) põletik pidi tähendama mitte just kerget haigust, mis nõudis väljaravimiseks eelkõige hoolsust ja järjekindlust. Kogu perekond püüdis teha kõik, et ravi oleks efektiivne, mind poputati hoolega, ja kui ma kuskil veebruarikuu lõpul esimest korda õue sain, ei lubanud vanaema mind endast sammugi eemale minna. Ometi oli väljas imekena talveilm, lund ja külma parasjagu ja minu eelmiselt generatsioonilt päranduseks saadud soome kelk ootamas. Minu pealekäimisel nõustus vanaema lõpuks kelku kaasa võtma, algul pidime minema kahekesi vaid jalutama. Nii läksime Tuletõrjeaeda – see oli üks Rakvere parkidest Pika tänava ääres. Pargi serval asetses tuletõrjedepoo ja Tuletõrjeaias korraldati igal suvel tuletõrjujate pidu.