Sügisvalgus. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
hakkasid jalad väsima, aga kui Liis seda oma paarilisele, kümmekond aastat vanemale Meerile kurtis, sai ta tolle käest hurjutada.
„Ise pisike nagu linnupoeg, pole sul kaalu olemaski ja kaebad, et jalad väsivad! Mis siis mina peaksin ütlema, mulle on Looja poolt seda pikkust ja laiust antud üksjagu…” oli matsakas kolleeg seletanud. Aga nii nagu inimesed vananedes kõikide oma ihuhädadega pikkamisi harjuvad, samamoodi ei teinud ka Meeri oma kaalust ja kohmakusest probleemi. Rahvas räägib, et kogukad inimesed pidid lahked ja lõbusad olema, ning see kehtis täiel määral ka Meeri kohta. Liisil aga oli teisigi hurjutajaid, küll hoopis muul teemal. Ja üks nendest, kes leti taga talitavat noorikut päris emalikult noomida tavatses, oli Muldri Tilde – muidu küll üsna laia suuvärgiga, aga südame poolest heasoovlik inimene. Iga kord, kui ta Liisiga kahekesi trehvas poodi jääma, pööras Tilde jutu meeste ja abiellumise peale.
„Noor inimene, ega sa niimoodi tohi jääda, nagu tsaarisoldati lesk!” oli ta Liisile mitugi korda ütelnud.
„Mis mul niimoodi viga? Hea elu, pole vaja kellelegi aru anda, teiste pesu pesta ega rohkem süüa teha kui iseenda jaoks. Elan nagu linnuke oksa peal!” lõõpis Liis vastu. Talle ei meeldinud, kui teised tema eraellu sekkuma hakkasid, olgugi vaid nõuandja tasemel.
„Linnuke oksa peal?” tabas Tilde teise jutust kahtlase sõna. „Kui sul meest ei ole, võidki linnukeseks muutuda! Lõbulinnukeseks!”
„Tohoh? Et sihuke häda tuleb kohe ise külge nagu nakkushaigus?”
„Eks seda ole ennegi nähtud. Sa veel noor inimene, mõtled, et mis see teeb, kui mõnikord niisama poisi külge võtad. Aga see võib meeldima hakata ja moeks jääda.”
„Noor? Kulla Tilde, ma olen juba nelikümmend kaks täis, noorus ammu läind,” hakkas Liis naerma.
„Minu kõrval oled sa ikka noor! Mina olen seitsekümmend kolm, elus igasugu värki näinud. Sina oled mulle nagu oma laps, ma sellepärast.”
„Tead, Tilde – minu voodis pole juba neli aastat keegi käinud peale minu enda! Jääd sa nüüd rahule?”
Muldri Tilde näppis pearätiku sõlme. Jutt oli ootamatult tõsiseks muutunud ja ta ei osanud kohe midagi vastata. Aga vastama ta pidi juba sellepärast, et oma elutarga vanema inimese seisust säilitada.
„Ega seegi pole hea… Eks ma mäletan üht-teist, kui Juhan veel elas ja mehejõus oli. Tema tikkus ka ilmast ilma paha peale ja rääkis alati, et inimene peab ikka oma saama, seda, mis organism nõuab. Nii pidi see olema, jah…”
„Ei minu organism nõua enam midagi,” ütles Liis kergelt ja otsustas teemat vahetada. „Soovid sa veel midagi või löön arve kokku?”
„Ei, vist on kõik…” venitas Tilde, tundes et tahaks veel elust ja meestest arutada. Peale kanade ja kassipoja polnudki tal kodus kedagi, kellega rääkida, ja nii juba kaksteist aastat. Sellepärast väntaski ta jalgrattal pea iga päev poodi, et kas või tops tikke osta – mis see poolteist kilomeetrit, kui jalad veel kannavad ja parajasti valu ei tee.
„Siis tuleb nelikümmend kaks krooni.”
„Ahah.” Tilde maksis raha ja läks, Liis aga vaatas talle veel aknast järele ning pidi endale salamisi tunnistama, et äsjane jutt oli tal kuidagiviisi hinge kraapinud. Üksinda elamine on inimese jaoks ikkagi sundseis, millega saab küll harjuda, aga mitte täiesti rahul olla. Poes rahmeldamine, pidevalt uksest sisse astuvad uued näod, kelle seas oma küla inimesed lausa pereliikmetena tunduvad – küllap selline igapäevane suhtlemine oli temale mingil moel kodus puudujäävat asendanud; aga vahel oleks tahtnud rääkida ka asjadest, mida ainult kahe õige lähedase inimese vahel arutada saab, ning sellest tundis naine tõesti puudust. Tavaliselt hoidus ta sellele mõtlemast, oli juba harjunud kõike üksi otsustama, aga Muldri Tilde jutt oli temas mingi rahulolematuse tekitanud. Sest see külanaine oma lihtsameelsuses oli muretsenud vaid tema ihuliku käekäigu pärast, mis Liisile sugugi muret ei teinud; vaid vähesed naised naudivad seksi sedavõrd, et nad seda ise otsima lähevad. Aga peamise – vajaduse teise, hingelt lähedase inimese järele, oli Tilde täiesti unustanud. Või polnud ta seda oma elus kunagi tundnudki?
Järgmine ostja oli samuti oma küla inimene, keda ikka veel Posti-Laineks hüüti, kuigi kohalik postkontor juba mitu aastat tagasi oli kinni pandud.
„Tere! Sa, Liis, oled kindlasti kuulnud, kas sel aastal Harinõmmel jaanituld ka tehakse?”
„Eks ikka, mehed pidid kände ja metsakuivi otsima ja Maasikas oli lubanud saeveskist pindasid ja muud risu tuua… Pood paneb omalt poolt hakatuseks kasti õlut.”
„Või Suurevälja Lembit annab kohe priilt õlut!” imestas Laine.
„Noh, eks ta arvab, et seda enam ostetakse hiljem juurde. Ma pean sinna müüma tulema – õlu, viin, kommid ja isegi jäätisekirst lubati kohale tarida. Nii et – tule julgesti, algus on kell kaheksa.”
Lainel läks tuju heaks, tema polnud oma elus ühtegi külapidu vahele jätnud. Nüüd, pärast kolhooside hingusele minekut oligi jaanipäev ainuke, mis kogu külarahva kokku tõi.
„Vanasti sai jaanitulel ikka vanu autokumme põletatud, aga enam ei lubata, rikub looduse ära,” arvas ta jutujätkuks.
„Ennevanasti olevat ju tõrvatünn posti otsa aetud ja põlema pandud – ei tea, kas see loodust ei rikkunud? Mina seda näinud ei ole, aga räägitakse.”
„Mina olen küll! Pärast sõda, siis… Aga Vene võim keelas ju alguses jaanitule tegemise hoopis ära. Hiljem hakati tasapisi jälle peale, siis kui elu vabamaks läks… Ei tea, kas see Laanehaua vanamees ka peaks tulema? Saaks teist oma silmaga näha, temast räägitakse ju imelugusid.”
„Noh, mis temast siis räägitakse?” imestas Liis.
„Ta oli ju üksipäini majale katuse peale teinud! Vanasti aeti selleks ikka mitu meest kokku, et sarikad üles saada, aga tema tegi üksinda ära!”
„Tohoh! Kes seda rääkis?” imestas Liis ja tundis end puudutatud olevat, et mingi külajutt on temast mööda läinud.
„Maasika Priit oli seal käinud, tahtnud vanamehele appi minna, et paneb ka käe külge, aitab sarikad püsti ajada. Aga kui sinna jõudis, näeb – juba katus peal, plaadid ja puha… Oli minu vanamehele töö juures rääkinud.”
Liis ei osanud selle peale midagi kosta, ehitustöö oli talle võõras. Aga see, et ammu maha jäetud metsavahimaja jälle üles äratatakse, oli hea teadmine, igasugu varemeid oli Eestimaale niigi liialt palju tekkinud. Ning kui akende-usteta kolhoosilautadega tuli paratamatult leppida, vähemalt lootes, et vallavõim need kunagi maha laseb lammutada, siis mahajäetud elumaja oli alati kurb näha. See tähendas elamise, järelikult elu lõppu ja hävingut.
„Kas sa seda Laanehaua-meest nägupidi tead?”
„Ei, mul pole temast aimugi,” tunnistas Liis.
„Kas ta siis poes ei käi? Millest ta elab, kui isegi leiba ei osta?” imestas Laine.
„Ei mina tea, võibolla on käinud. Suvel käib siin palju rahvast, ega talle pole otsaette kirjutatud, et on Laanehaua peremees. Tutvustanud ta ennast ei ole,” ütles Liis tüdinult. Millegipärast oli üksikus metsatalus müttav mees saanud külauudiseks number üks: kõigepealt Muldri Tilde, nüüd ka Laine… „Eks sa mine sinna ja vaata oma silmaga, kuidas ta välja näeb, kõige kindlam,” lisas ta siis jutu lõpetuseks toonil, mis pidi selgesti teada andma – teda see vanamees ei huvita.
„Eks ma siis, kui maasikad valmis saavad… Kas sina maasikal ei käi, seal ju need vanad raiesmikud lausa punetavad marjadest?”
Õnneks tuli poodi uus ostja ja vabastas Liisi vastamisest. Ilmselt jõukas linnamees, seda oli näha nii pungis kõhust, kipras ilmest kui ka uhkest maastikuautost, mis kõnniteele otse poe treppi oli aetud. Neid ennast täis kundesid Liis ei sallinud, aga nendelt tuli raha ja sellepärast pidi lahket nägu tegema. Üks uusrikas võis osta korraga rohkem kui Harinõmme rahvas terve nädala jooksul.
„Kast õlut ja viis konjakit… Hennessy’d teil muidugi ei ole, unustasin linnast