Hingevõlg. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
daami kohanud?
Nende mõtteringide saatel Ronald lõpuks uinuski, olles enne veel kord veendunud, et äratuskell on seitsmeks pirisema pandud. Eelmisel hommikul ärgates oli ta avastanud end toas üksi – Madis ilmus alles pool tundi hiljem ja riputas vannilina kuivama.
„Kus sa nii vara käisid?”
„Ujumas muidugi! Jumalik tegevus, eriti varahommikul, soovitaks sullegi, aga sina pole ju veeinimene,” kiitis sõber rahulolevalt. Ta oleks tahtnud nagu veel midagi pajatada, aga sai endast võitu ja istus laua taha arvutit torkima. Siiski ainult korraks, sest pärast paariminutilist klõbistamist pani ta arvuti jälle kinni.
„Pole mulle ühtki meili, kõik ainult mingid lollakad reklaamid,” ütles ta pettunult. Mõtles hetke ja küsis siis ootamatult: „Kas sa internetist vahel pornot ka vaatad?”
„Äh, mis sa…” Ronald tundis end pahandust teinud koolipoisina, kes ei tea, kas tegu üles tunnistada või mitte. „Eks ma üht-teist olen näinud, aga ega seal midagi ilusat ei ole, et kohe vaatama kisuks.”
„Mina vahel küll vaatan… Kadedusega!”
„Ei saa aru…” lausus Ronald, teema näis talle rohkem teismeliste koolipoiste huvisfäärist pärit olevat. „Mis seal kadetseda, sihuke intiimvärk, justkui piinlik hakkab… Vanasti olid need kõik karmid tabuteemad!”
„Kas sa ei ole siiamaani aru saanud, et maailm pole enam see, mis ta meie nooruses oli? See kuradi demokraatia on ikkagi kahe otsaga asi, tabuteemasid enam ei olegi, kõik on alasti ja avalik! Ühest küljest justkui kahju, aga mis teha, peab leppima ja huntidega kaasa uluma.”
„Ma ei taipa, mis sellel pornoga pistmist on,” ei saanud Ronald aru, ja Madis tõmbas selle peale kulmu kipra nagu õpetaja, kes peab andetule koolipoisile sama asja korduvalt üle seletama.
„Minul on… Ma ju rääkisin, et Leili oli frigiidne naine. Äärmiselt külm ja tõrjuv, ma ütleksin! Rääkisin sulle sedagi, et mina oma lollilt ausa iseloomuga ei saanud ka võõraste naistega ringi ajada, sest pärast tuli niisugune kassiahastus peale, et hoia ja keela. Nagu oleksin enda mõnele prostituudile maha müünud! Mulle jäi vaid üks võimalus, ennast ise… ah, kurat, saad aru küll! Rahuldada, noh! Siis vähemalt ei hakanud hing mässama, et ma olen Leilit petnud… Aga aastatega läks see enesetöötlus aina tuimemaks, nõudis mingit lisastimuleerimist, ja õnneks tuli siis internet oma erutavate piltidega mulle appi!” Madis köhatas tehtult, et jätkuleidmiseks hetk aega saada, ja jätkas siis vabandavalt. „See praegune jutt on kõik kokku üks loll enesepuistamine, isegi piinlik oma elust seesuguseid asju rääkida, aga meie siin ju mehed omavahel ja pealegi sõbrad või nii. Ja mis enam teha, kui elu on selline olnud.”
Ronald ei osanud äkki midagi öelda. Küllap nooruses on iga mees ägeda pakitsuse korral millegi niisugusega tegelenud, aga et terve elu ainult nii…
„Mis sa tühjast põed, nüüd on ju avalikustamine moes! Näe, isegi romaanides peab lausa sundkorras seksist kirjutama, siis müüb ja võib veel suuri auhindu saada. Nagu see soome noor naiskirjanik, kel ema eestlane, sai üleöö kuulsaks… Mis ta nimi oligi?”
„Ah see – tean küll, aga nimi ei tule meelde.”
„Minul ka ei tule! Seal tema raamatus oli säherdust pornojuttu, et häbi lugedagi, mis noor naisterahvas kirjutab. Tähendab, et nüüd võib ja kohe peabki sellest kirjutama, et kuulsaks saada. Kõik tuleb avalikustada, mida vanasti vaid teki all ja salaja tehti. Sul on õigus – meie noorusajal oli tõesti teisiti!”
Madis ei tahtnud keskusteluteemast loobuda, tema oli meenutustest hoogu sattunud ja tundis vajadust oma kunagisi probleeme veel põhjalikumalt selgitada.
„Leili ei saanud minu vajadustest aru, tema trumplause oli see, et seks on vaid laste tegemiseks, muul ajal pole seda üldse vaja! Ütles, et naised saavad ilma väga hästi hakkama, miks siis mehed ei saa! Aga näed – ei saa tõesti! Ja praegu hakkan ma juba seitsekümmend seitse saama, aga see Väike-Madis ajab siiamaani oma jonni. Sina oled võib-olla juba sellest vaevast lahti, aga mina näe – ei ole!”
Ronald tundis korraga ennast puudutatuna, peaaegu solvatuna, justkui oleks sõber tahtnud teda endast alaväärsemaks tunnistada.
„Sa räägid, nagu ma oleksin sinu vanaisa, et juba lootusetult vana ja väeti, aga kui sa teada tahad – ei olegi! Kas sa pole kuulnud, kuidas öeldakse, et mees on mees surmani! Küsi Marju käest, kui sa ei usu.”
Madis vaatas lõbustatult Ronaldi poole.
„Arvad? Et äkki lähen ja küsingi?”
„Einoh… Sinust võib kõike uskuda! Aga parem ära küsi, ega ta sulle nagunii tõtt ei räägi,” ühmas Ronald ja püüdis sõbraga kaasa muiata.
6
Marju Sarrik laiutas teist päeva üksinda kodus ja tundis ennast järjest mõnusamalt. Teadmine, et Ronald on kaugel, aga et Madis oskab tarbekorral talle vajalikku nõu anda või tervisehädade puhul abi organiseerida, hajutas esialgse mure üsna ruttu, ja ta leidis üllatusega, et selline abielupuhkus pakubki omamoodi rahuldust. Temas tekkis kummaline vabanemistunne, nagu oleks uuesti saabunud need ajad, mil Ronald töölähetustes käis ning nad nooremad ja igati tragimad olid. Mingi alateadvuse kaudu tunnetatav vahe oli siiski praeguse ja tollase lahusoleku vahel olemas, ja Marju pidi hoolega mõtisklema, enne kui erinevus talle selgeks sai: siis oli Ronald veel kõigiti terve mees, nüüd aga oma kolmkümmend ja enamgi aastat vanem ning üsna tihti tervisega kimpus. Mees oli nende aastate jooksul mitmete arstide käe alt läbi käinud, paar operatsioonigi üle elanud ja kaebas tihti, et siin või seal teeb mõni koht valu. Või siis tekib mingil tundmatul põhjusel halb enesetunne, mida on isegi raske sõnadesse panna. Aga Ronaldi hädadel oli ka hea külg. Üsna varsti pärast seesugust kurtmist võis mees optimistlikult kuulutada, et valu või halb tunne on möödas ja ta on jälle terve nagu purikas. Ja vahepeal kadunud huumorisoone leidis ta taas üles.
„Tead, kõige suurem häda ongi selles, et ma pole ju kunagi enne nii vana olnud! Ja nüüd puudub mul kogemus vahet teha, missugused hädad vajavad ravimist, missugused ise mööda lähevad ja millised vanusega loomulikult kaasas käivad, nii et nendega tuleb lihtsalt harjuda!”
Igatahes võis Marju pärast mehe niisugust avaldust oma valvelolekut jälle lõdvemale lasta. Õnneks olid mehe kurtmised tervise üle viimasel ajal harvemaks jäänud. Marju oli ammugi tähele pannud, et kui mehel on mingi huvitav töö või tegevus käsil, siis sunnib see igasugused vaevused koguni unustama. Küllap läheb tal nüüd Pärnus samamoodi, ja mis see telepaatiline muretsemine aitakski? Pealegi helistas mees regulaarselt kaks korda päevas, ning Marjul oli küllalt kogemusi, et juba tema kõnemaneerist või hääletoonist võimalikke ohumärke tabada.
Ronaldi tervise pärast muretsemise asemel tegelesid Marju mõtted aina enam teda köitnud plaaniga Katrin ja Madis omavahel paari panna. Sel võis küll ka ootamatuid tagajärgi olla, näiteks see, et siis neid võib-olla enam ei näegi. Madis oli Sarrikute peres küll ammune külaline olnud, aga need külastused olid alati ettearvamatu sagedusega toimunud, isegi pooleaastane paus polnud mingi haruldus. Aga sellest hoolimata ei kadunud tunne, et see Ronaldi sõber on olemas ja alati lähedal. Madise küllakutsujaks oli küll Ronald, aga selleks ettepanek tuli Marjult, kes lubas külalisele korraliku lõuna või õhtusöögi valmistada; kust ja miks tal niisugune mõte tekkis, selle üle ei vaevunud Ronald oma pead vaevama.
Katrin Madisega paari panna! Mida rohkem Marju selle peale mõtles, seda enam ta oma ideest vaimustusse sattus. Oma vaimusilma ees nägi ta neid juba neljakesi ümber laua istumas, igaühel kaks vastassoost lauanaabrit… Aga üldisemalt võttes – kes ei tahaks heast südamest kaaskodanikke, veel enam aga oma lähedasi sõpru abistada? Heategija roll on ahvatlev ja võib kergesti süttiva inimese lausa ennastunustavuseni mobiliseerida ning aktiivselt tegutsema panna.
Midagi niisugust juhtus nüüd ka Marju Sarrikuga. Ta ei jõudnud küllalt imestada, miks talle seda mõtet varem pähe ei olnud turgatanud, ja kahetses, et ta polnud seda juba eelmisel õhtul taibanud Katrinile välja pakkuda. Pärast seda, kui ta oli Ronaldiga rääkinud ja mehe veidi ebaleva seisukoha ära kuulanud,