Hingevõlg. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
Aga vastas siiski.
„Ütleme, et nii hull see asi vast ei ole. Ega täpselt ei tea küll, aga…”
„Kas sa, Madis, oled mõelnud, et inimene elab vaid üks kord? Kui seal teispoolsuses peakski veel midagi järgnema, siis see pole enam see elu, mida me siiamaani oleme elanud!”
„Teispoolsuses? Kas sa pole kuulnud, et kõik inglid on sootud, ju siis inimesed oma teises elus samamoodi! Seal enam vastassoo vastu huvi ei tunta ja meid valmistatakse selleks praegu pikkamisi ette! Nii et kõik maised rõõmud jäävad siiapoole Toonela jõge ja sealt tagasi ujuda ei saa!” ütles Madis, püüdes selle juurde teha nägu, nagu selline perspektiiv isegi meeldiks talle.
„Ja sa oledki sellega leppinud? Ma olen sinust vanem, aga mina küll ei ole!”
„Paratamatustega peab leppima, mis teha,” arvas Madis kummalise alatooniga ja jätkas siis reipamalt, sest äkki oli talle hoopis uus ja isemoodi mõte pähe turgatanud. „Ega me ei oska arvata, mis meid ees ootab, on see päris lõpp või ainult reis tundmatusse. Aga tead, mis ma praegu välja mõtlesin? Vanasti tegid poissmehed enne suurt elumuutust, abiellumist, viimase poissmeheõhtu, kus sai end veel vabalt tunda ja välja elada, mõnel pool on see veel praegugi moes! Midagi niisugust peaksid ka meiesugused vanamehed tegema, enne kui nad üle sellesama Toonela juhatatakse või lihtsalt Liiva-Annusele üle antakse! Peaks samamoodi mingi lahkumispeo korraldama, et maapealsele elule kriips alla tõmmata, mis sa arvad? See oleks nagu märk, et inimest ei seo siia mahajäävaga enam mingi kohustus ega moraalne side, ja siis saaks end viimast korda täiesti vabalt välja elada! Kui võtaks midagi erakordset ette, ah?”
Ronald hakkas muginal naerma.
„Ei tea, kust meiesugused niisuguseks möllamiseks jõu võtavad? Ilus mõte küll, aga vaid teoreetiliselt! Mina jaksan selle peale ainult aplodeerida, ja sedagi mitte kaua.”
Osad olid märkamatult vahetunud. Madis oli leidnud huvitava idee ja nüüd oli temast initsiaator saanud.
„Oled sa siis juba päris jõuetu või? Marjut ju ikka vahel kiusad?”
„Nojah, eks vahel ikka. Pole küll enam see, mis oli, aga noh, vanainimeste värk, peab leppima.”
„Nii et sa oleksid sellel elust lahkujate õhtul nõus kaasa lööma?”
Ronald tõmbus tõsiseks, oleks justkui endas inventuuri teinud.
„Kui vaid mõttejõust aitaks, võib-olla löökski. Aga kuidas ma niimoodi, et Marju teada ei saa? Tema on mind eluaeg harjutanud, et vaid teki all ja pimedas… Mis seal salata, eks mul käivad vahel nüüdki veel üsna riivatud mõtted kallal, mis nagunii kunagi ei täitu. Aga unistada ju ikka võib, isegi kaheksakümnesena, mis sa arvad?”
Madise nägu oli aina enam selginud ja nüüd pakkus mees oma ideest juba vaimustudes välja:
„Tead, mis me sinuga koos teeme? Me läheme sanatooriumi, nädalaks või kauemakski, kui raha jätkub! Oleksid nõus?”
„Mis sa… Ma pole elus sees sanatooriumis käinud! Ja nüüd neid enam vist polegi, nüüd on kõik mingisugused spaad!” hämmeldus Ronald.
„Ah, see on seesama! Vanasti me Leiliga käisime seal tihti, üksi pole ma enam käinud. Aga sinuga koos, miks mitte? Putitavad meil tervise üles ja siis võib selle pärislahkumisõhtu edasi lükata! Või kunagi hiljem jälle uue korraldada.”
„Arvad, et saaksime minna ainult kahekesi, ilma Marjuta?” lõi Ronald kõhklema.
„Just! Ma ju ütlesin, et korraldame lahkumispeo või nii. Ja meievanustele võib see õhtu ju terve nädala kesta, kogu elatud elu eest, eks ole?” Madise toon oli aina võidukamaks muutunud, idee vaimustas teda üha enam.
„Ma ei tea, kas… kas Marju lubaks…”
„Kurat, ole ükskord mees, mitte memm! Eluaeg oled naise tuhvli all elanud, tule sealt enne surmagi välja,” sai Madis tigedaks. „Küll ma räägin su Marju ise pehmeks, ega me võõrad ei ole. Igal aastal saame vähemalt sünnipäevadel kokku ja… Mis sa arvad?”
Ronald jättis vastamata, tegi ainult mõtliku näo, ja mis tema lauba taga sündis, jäi ainult mehe enda teada.
Marju oli soostunud Madise plaaniga üllatavalt leebelt, nii et Ronald oma naist imestunult uudistama jäi. Polnudki vaja Madisel endal tulla teda veenma!
„Olge seal pealegi siis, mehed omavahel, saate lõpuks oma vanad meenutused, need igavad töö- ja tehnikajutud ära rääkida, ilma et mina peaksin neid ikka ja jälle uuesti kuulama!” oli Marju öelnud.
„Mis sa… Ja oledki nõus, et me Madisega sanatooriumi läheme?”
„Ma ju ütlesin! Mis teil seal viga, kaks vanameest, olete paras paar! Ja mina saan selle aja abielupuhkust nautida! Kas sa arvad, et ma pole seda ära teeninud, et sinust natuke rahu saada?”
See oli küll naljaga pooleks öeldud, aga Ronaldi jaoks siiski midagi enneolematut, isegi halvaendelist. Midagi, mis pani ta mõtlema ja veidi etteheitvaltki vastama:
„Huvitav, et sinul on abielupuhkust vaja… Pärast pensionile jäämist oleme kogu aeg koos elanud, päev päeva kõrval, mina ei kujutagi ette, et mul ilma sinuta oleks hea olla. Aga näe, paistab, et sina seda naudiksid!”
„Just selles ongi asi – sinule on samuti niisugust eemalolekut vaja, et hakkaksid minu osast oma elus paremini aru saama! Võib-olla oskad siis oma naist rohkem hinnata, kui mind kogu aeg kõrval õpetamas ja sul nina pühkimas ei ole. Oleks ju sulle kasulik kogemus, mis?” Niimoodi oli Marju abielupuhkuse kasulikkuse temale iseloomulikul toonil ja nagu ikka eneseteadlikult mehele selgeks teinud.
„Ja kui sulle hakkabki see ilma meheta elu meeldima, siis sul polegi vist põhjust mind enam tagasi võtta?” püüdis Ronald nüüd omalt poolt asja naljana esitada, aga niimoodi välja öelduna ei kõlanud see üldse humoorikalt. Pika abieluaja jooksul olid nad võimalikust lahkuminekust päris mitu korda möödaminnes rääkinud, sellega tüli käigus mõnikord isegi ähvardanud, aga enamasti küll vaid vastastikku tögavalt aasinud. Aga et Marju oli hetkega nõus niiviisi, asja ees, teist taga, nende abielus mingit suurt vahetundi välja kuulutama, see oli tema puhul täiesti ootamatu. Sellel pidi küll mingi eriline põhjus olema!
„Noh, eks see oleneb juba sinust, kas võtan või mitte,” heitis Marju samuti naljatoonis tagasi, aga see oleks nagu tema kiire nõustumise salapära veelgi rõhutanud. Kas temal on ka mingi salahuvi, millest ma pole seni teadnud, välgatas Ronaldis kahtlus. Aga Marjul on juba küllalt vanust, seitsekümmend kuus, pealegi pole ta meeste vastu eluaeg huvi tundnud, kust tal see kirg veel nüüd tekkima peaks!
Ronald võttis telefoni.
„Tere, Madis! Kas sa kujutled olukorda, Marju on tõesti nõus!”
„Mis sa mõtled, seda sanatooriumi minekut või?”
„Just! Ta oleks justkui rõõmus, et saab minust mõneks ajaks lahti.”
„Kas sina temast siis ei taha puhata?” vastas Madis küsimusega.
„Kurat, nii ootamatu lugu… Ei oskagi äkki arvata, kas tahaks või mitte. Ja ma ei taipa, kuidas mu naine on äkki nii usaldav.”
Madis laskis kuuldavale midagi naerutaolist, mis küll just ehtsalt ei kõlanud.
„Ju ta arvab, et meietaolisi vanakesi on juba ohutu omapead kõndima lasta! Teab omast käest, et sinust nagunii enam asja pole, mis muud! Mina ennast küll veel nii ei tunne, aga ära sellest Marjule igaks juhuks räägi. Siis on ju meie minekuga kõik korras, mis?”
„Tead, Madis, naera, kui tahad, aga mina olen vist juba sedavõrd mandunud, et pole lihtsalt harjunud ilma Marjuta pikalt olema! Ega vist oskagi olla, kuidagi imelik on.”
„Mees, kurat! Sulle pakutakse ideaalset võimalust ennast Soome rikaste naiste hulgas välja elada, ja sina ei taha! Mina sinu asemel küll tahaksin,” seletas Madis ülepakutud bravuuriga, nagu oleks tal tõesti meri põlvini.
„Noh, neid väljamaa pensionärimutikesi olen ma ka siin Tallinnas näinud, second-hand