Kaldaliiva. Erik TohvriЧитать онлайн книгу.
võõrad võiksid juba minema hakata.
Lühike detsembripäev oli pimedaks kiskunud, kui me Astaga koduteele asusime. Alles nüüd, autos saime omavahel rääkida.
„Hirmus! Mida Lea küll selles mehes leidis?” paiskasin oma nördimuse välja, oodates, et Asta teeb sedasama. Aga tema vaikis, oli kuidagi minust eemale tõmbunud ega tahtnud vastata.
„Sa ei ütle midagi? Kas ma pean arvama, et sulle see Raigo meeldis?” küsisin juba sarkastiliselt, Asta vaikimine oli lihtsalt solvav.
„Ah, sina näed ainult asja välist külge! Küsimus on hoopis muus,” ütles naine siis mingi alltekstiga, mida ma ei taibanud.
„Jälle mingid naiste asjad, jah? Midagi, millest mina aru ei saa?”
„Jah, just! Lea on sellest mehest rase, selles on asi!”
„Püha taevas!” Seda ma ei oodanud. Selle peale ma ei tulnudki, et nii võiks olla. „Ta peab jalamaid aborti tegema, kohe!”
Nägin lumise tee vastuhelgist, et Asta vangutas pead.
„Hilja… Tal on juba kolmas kuu lõppemas.”
7
Isegi kõige teravamate elus ette tulevate olukordadega harjutakse. Seda teades üritasin ka mina harjuda mõttega, et minu tütar on seotud mingi kahtlase päritoluga mehega, kellest põhiliselt teadsin vaid kenasti kõlavat nime – Raigo Roosmets. Püüdsin endale sisendada, et igaüks peab ise enda elu elama ning pole mõeldav oma järeltulijat jäädagi käe kõrval talutama. Seda enam, et Lea näib sellist talutamist taunivat ega tahagi selle taga vanemlikku muret näha.
Võiks arvata, et Leaga juhtunu meie ühisrinnet Astaga tihendas ja omavahelist läbisaamist parandas, kuid paraku see nii ei olnud. Kui ma Least ja tema väljavalitust juttu tegin, tõmbus Asta alati mingisse kaitseseisundisse, muutus tõrjuvaks ja veelgi napisõnalisemaks kui muidu. Ometi ma teadsin, et ka temale ei ole see ülepeakaela tekkinud kooselu meeltmööda. Ilmselt juurdles ta palju selle üle, kuid pidas oma mõtteid kiivalt endale ega rutanud neid minuga jagama. Aga millalgi veebruarikuus, kui Saaremaalt ei olnud ammu ühtki teadet tulnud, ütles ta ilma sissejuhatuseta otsustavalt:
„Nad peavad Saaremaalt ära tulema!”
„Sinu käsk nende peale enam ei hakka! Ja miks nad peaksid sind kuulama?” arvasin.
„See Raigo võib samahästi ükskõik kus töötada! Neid ringirändavaid maamoonakaid on kõik kohad täis.”
„Noh, ega sina temale kohta otsima hakka!”
„Kui vaja, siis hakkan. Lea pärast, saad aru! Kui neil laps tuleb, siis on Leal meie tuge vaja. Nad peavad meie lähedal elama.” Asta oli täis otsustavust, ja pidin endamisi möönma, et omajagu oli tal õigus. Lähedal, jah, seda küll. Aga jumalapärast mitte meiega koos, seda ma ei peaks vastu… Millegipärast tekkis mu silme ette pilt, kuidas Raigo meie keskküttega linnakorteris samamoodi puid lõhub, nii et pilpad elutoa vaibale lendavad. Sellest mehest võis seda uskuda küll. Taevane vägi, mida Lea küll temas leidis?
Asta istus samas laua taha ja kirjutas Leale pika kirja. Aga kui tahtsin üle tema õla kiigata, mida ta tütrele läkitab, varjas naine kirjutatu minu eest.
„Mis sinul sellest… Tegele sina oma asjadega!”
Tõmbusin tusaselt eemale. Meie ühisrindest ei olnud siiski asja saanud, kuigi Asta oli noorte elu korraldamise enda peale võtnud. Aga ta tegi seda kangekaelselt ilma minuta ja omapead. Mind oli sellest ringist jälle välja tõrjutud, kõrvalseisjaks tunnistatud. Kas sellepärast, et mina kõlbasin tõesti ainult rahatoojaks?
Mida Asta Leale tookord kirjutas, see jäigi mul teadmata.
Aga vastus saabus Saaremaalt üsna varsti, juba mõne päeva pärast. Ja seda lugedes läks Asta nägu lahkemaks.
„Nad on nõus mandrile kolima, kui vaid sobiv koht leitakse. Kõigepealt korralik korter ja Raigole tasuv töö. Muidugi maale, tal on mingid mehhanisaatori paberid olemas. Linnas võiks ta ehk autojuhiks hakata, aga seal pole korterit saada…”
„Ei, muidugi, ikka maale!” ruttasin kinnitama, et Astal ei tuleks pähe neile meiega korteri jagamist pakkuda. Mulle tundus, et olime kindla pinna jalgade alt juba sedavõrd kaotanud, et sellele võis tema poolt mis tahes otsus järgneda.
„Aga Saaremaalt ei pääse nemad ise kohta otsima! Neil pole autot, et ringi sõita, eks sina pead aitama.”
Midagi taolist olin ma ka ise arvanud. Paraku olin ma Kivila ümbruse maamajanditest ja nende olukorrast teadlik ainult selle järgi, mida ja kuidas neist oli ajalehtedes kirjutatud. Kuidas Leale ja Raigole kohta otsida – hakata majandist majandisse käima ja järele pärima? Aga ma ei tea ju selle Raigo oskustest midagi!
„Sa pead lihtsalt silmad-kõrvad lahti hoidma, et enne kevadet ikka midagi leiaks,” ütles Asta. Kuigi see kõlas vaid retoorilise õhkamisena, tabasin öeldus soovi, et kohaotsimine jääb minu õlgadele. Või oli see tema poolt koguni korraldus?
Noored ise aga tundusid päris muretud olevat. Märtsi lõpul saime Lealt käsitsi maalitud kutsekaardi, milles teatati, et aprilli esimesel nädalal peetakse Haavastes nende pulmad.
„Taevake! Mida me pulmakingiks ostame?” läks Asta ähmi täis.
„Kaigast oleks neile vaja! Mõlemale!” urisesin tigedalt. Olin kolm-neli majandit läbi sõitnud, aga tagajärjetult. Töökohti neis pakuti, korterit mitte. Kõik need olid linnalähedased majandid, neis suhtuti korteritahtjatesse ettevaatlikult. Öeldi isegi otse:
„Saate meilt korteri ja siis lähete linna tööle! Niisuguseid on meil juba küllalt.” Miks pagana päralt pidin mina niisugust ukselt uksele kõndiva kerjuse rolli etendama?
„Me ostame neile televiisori! Just!” tuli Asta mõttele, aga mulle hakkas see vastu. Minu arvates oli sel kingil tegemist hoopis teistmoodi tagamõttega.
„Nii et – tunnistad sellega nende abielu normaalseks? Mina lepiksin vaid sümboolse kingiga! See peaks olema midagi väikest, aga mõtlemapanevat…”
Asta lõi pahaselt käega, ta ei pidanud minu ettepanekut arutelu vääriliseks. Aga mind oli mingi kius vallanud.
„Kui on pulmad, siis peaks ju kõik sugulased tulema! Sinu isa ja ema kõigepealt! Kahju, et minu omad surnud on…”
„Jäta lollused! Nemad, vanad inimesed, isa veel pealegi haige, hädavaevalt saab voodist välja. Ja Saaremaale? Ei!”
„Ja Raigo peaks kõik oma sugulased kutsuma. Oma esimese naise ja lapsed ja…” jätkasin hingekraapiva mõnuga nagu konnasilma lõikudes.
„Lolliks oled läinud või? Kas sa mõtled ka, mida räägid?”
Ega ma sel hetkel mõelnud küll. Need pulmad olid minu jaoks midagi ebareaalset, nende arvel võis aasida või mis tahes ettepanekuid teha. Halvim selles loos oli, et ühena osapooltest pidi neist osa võtma Lea, minu tütar. Ja ka meie osa polnud palju parem, tunnistajaks olemisega tema abiellumisele oma vaikiv heakskiit anda.
Pulmas tutvusime ka Raigo vanematega. Nad olid põlised maatöölised, neljakümne esimesel aastal uusmaasaajateks arvatud, pärast sõda kolhoosi astunud ning nagu kõik teisedki perspektiivitut kolhoosnikuelu elanud. Hallid, silmapaistmatud inimesed. Ema oli vaikne eideke, isa muutus pärast viiendat napsi kuraasikaks ja jäi lõpuks tukkuma. Peigmees võttis küll viina, aga õnneks mõõdukalt. Lea õhetas ja püüdis õnnelikuna näida, kuid mulle tundus, et seda rohkem meie pärast. Mul oli pulmalauas hea teisi jälgida, sest mina pitsi ei tõstnud. Olin otsustanud, et veel samal õhtul sõidame koju.
„Nii, nüüd on siis see temp tehtud,” ütlesin Astale, kui olime õhtupimedas Kuivastu sadamasse jõudnud ja seal praami ootasime. Tahtsin kiiremini koju oma igapäevatoimetuste juurde, minu arust olime juba liiga kaua Lea abiellumise ängistava surve all elanud.
Jällegi ei vastanud Asta poolt sõnagi. Tema siluett sadamakai sumedas taustvalguses näis mulle sfinksina, kes kunagi ei räägi, aga oma ähvardava olekuga võib paljuski inimeste elu ja saatusi