Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
hobust ja Roose Boltoni võõrastekambrist kaardi ja pistoda ja tapnud kõrvalvärava juures vahimehe – tal kõri läbi lõiganud, kui mees maha põlvitas, et võtta üles kulunud raudmünt, mille Jaqen H’ghar oli Aryale andnud. Keegi leiab ta sealt oma vereloigust lamamast ja siis tõuseb kisa ja lärm. Isand Bolton aetakse üles ja Harrenhal otsitakse müüriharjadest keldriteni läbi ja kui nad avastavad, et kaart ja pistoda on kadunud ja lisaks veel relvakojast paar mõõka, köögist leiba ja juustu ja üks pagaripoiss, üks sepasell ja veinikallaja, kelle nimi oli Nan… või Nirk või Arry, olenevalt sellest, kelle käest küsida.
Pelgukantsi Isand ei tule neid ise taga ajama. Roose Bolton jääb oma voodisse, kahvatu ihu kaanidega üleni kaetud, ja jagab oma vaiksel kahiseval häälel käske. Jälitajaid võib juhtida Walton, üks tema meestest, hüüdnimega Terassäär – soomuskaitsete järgi, mida ta alati oma pikkade koibade ümber kandis. Või siis juhib neid pudikeelne Vargo Hoat oma sõjasulastega, kes nimetasid ennast Vahvaks Vennaskonnaks. Teised hüüdsid neid Veristeks Pajatsiteks (küll mitte kunagi nende kuuldes) ja vahel ka Jalameesteks, sest isand Vargol oli kombeks nendel, kes teda pahandasid, käed ja jalad otsast raiuda.
Kui nad meid kätte saavad, raiub ta meil käed ja jalad otsast, mõtles
Arya, ja siis nülib Roose Bolton meilt naha maha. Tal olid ikka veel seljas paažirõivad ja tema rinnaesisele oli õmmeldud isand Boltoni vapimärk – Pelgukantsi nülitud mees.
Iga kord, kui ta tagasi vaatas, kartis ta näha, kuidas leegitsevad tunglad Harrenhali kaugetest väravatest välja voorivad või kantsi kõrgete hiigelmüüride harjadel edasi tormavad, kuid ta ei näinud midagi. Harrenhal magas edasi, kuni kadus pimedusse ja puude varju.
Kui nad esimese oja ületasid, pööras Arya oma hobuse kõrvale ja juhtis nad teelt kõrvale, liikudes veerand penikoormat mööda looklevat ojasängi, enne kui lõpuks veest välja ja kivisest kaldast üles rühkis. Ta lootis, et kui jälitajad koerad kaasa võtavad, siis võib see nad jälgedelt eksitada. Nad ei tohtinud teed kasutada. Teel varitseb surm, mõtles ta, surm varitseb kõigil teedel.
Gendry ja Soe Pirukas ei esitanud mingeid vastuväiteid. Kaart oli ju tema käes ja tundus, et Soe Pirukas kartis teda peaaegu sama palju nagu neid mehi, kes võisid neid jälitama tulla. Ta oli näinud valvurit, kelle Arya oli tapnud. Parem ongi, kui ta mind kardab, sõnas Arya endamisi. Siis kuulab ta minu sõna ega hakka lollusi tegema.
Ta mõistis, et peaks ka ise rohkem kartma. Ta oli vaid kümneaastane kõhetu tüdruk varastatud hobuse seljas, ees pime mets ja taga mehed, kes tal rõõmuga jalad maha raiuksid. Kuid millegipärast tundis ta ennast rahulikumalt kui kordagi Harrenhalis. Vihm oli ta sõrmed vahimehe verest puhtaks pesnud, tal oli mõõk lapiti turjal, hundid hiilisid pimeduses nagu kõhetud hallid varjud ja Arya Stark ei tundnud hirmu. Hirm lööb sügavamaid haavu kui mõõgad, sosistas ta endamisi sõnu, mida Syrio Forel oli talle õpetanud, ja ka Jaqeni sõnu: valar morghulis.
Vihm lõppes ja algas uuesti ja lõppes ja algas taas, kuid neil olid head mantlid, mis vett läbi ei lasknud. Arya hoidis aeglast ühtlast tempot. Puude all oli liiga pime, et kiiremini ratsutada; kumbki poistest polnud harjunud sadulas istuma ja tümal konarlikul maapinnal varitsesid pooleldi mulla sisse peitunud juured ja varjatud kivid. Nad ületasid veel ühe tee, mille sügavad roopad olid vett triiki täis, kuid Arya hoidis ka sellest kõrvale. Ta juhtis oma kaaslased laugetest küngastest üles ja alla, läbi muraka- ja kibuvitsa- ja kännuvõsatihnikute, mööda kitsaid jäärakuid, kus märgade lehtede all painduvad oksad neile näkku peksid.
Gendry mära libastus korra poris ja kukkus taguotsale, nii et poiss sadulast maha lendas, kuid ei hobune ega ratsanik saanud viga ja Gendry näole ilmus talle omane jonnakas ilme ja ta tõusis kohe uuesti sadulasse. Veidi hiljem sattusid nad kolmele hundile, kes järasid hirvevasika korjust. Nende lõhna tundes lõi Sooja Piruka hobune perutama ja pistis putku. Kaks hunti põgenesid samuti, kolmas aga tõstis pea ja ajas hambad irevile, valmistudes oma saaki kaitsma. „Tagasi,” käskis Arya Gendryt. „Aeglaselt, et sa teda ära ei hirmutaks.” Nad juhtisid oma ratsud tasahilju eemale, kuni hunt ja tema saak silmist kadusid. Alles siis pööras Arya ringi ja kappas järele Soojale Pirukale, kes meeleheitlikult sadula külge klammerdudes puude vahel kihutas.
Hiljem läbisid nad mahapõletatud küla, söestunud hurtsikute varemete vahel loogeldes teed otsides, ja möödusid kümmekonnast õunapuuderivi otsas rippuvast luukerest. Soe Pirukas hakkas neid nähes palvetama, anudes nõrgal sosinal, et Ema armu heidaks, seda üha korrates. Arya tõstis pilgu märgades pehkivates riietes luukeredele ja ütles oma palve. See kõlas: Ser Gregor, Dunsen, Polliver, Leebe Raff, Kõditaja ja Hagijas, ser Ilyn, ser Meryn, kuningas Joffrey, kuninganna Cersei. Kõige lõppu ütles ta valar morghulis, puudutas Jaqeni münti, mis oli ta vöö alla peidetud, sirutas siis käe üles ja noppis surnute alt mööda ratsutades nende vahelt ühe õuna. See oli pehmeks läinud ja üle küpsenud, kuid ta sõi selle koos kõige ussidega ära.
See päev algas ilma koidikuta. Taevas nende ümber tõmbus aeglaselt heledaks, kuid päike ei tulnud kordagi välja. Must muutus halliks ja maailm omandas tasahilju taas värvid. Sõdurmännid kandsid tumerohelist rüüd, lehtpuud ruuget ja tuhmkollast, mis hakkas juba pruuniks tõmbuma. Nad tegid põgusa peatuse, et hobuseid joota ja kiirelt külma pruukosti võtta – leivapäts, mille Soe Pirukas oli köögist varastanud, murti tükkideks ja kõva kollase juustu käntsakad käisid käest kätte.
„Kas sa tead, kuhu me läheme?” küsis Gendry.
„Põhja,” vastas Arya.
Soe Pirukas kiikas ebalevalt ringi. „Kuspool on põhi?”
„Sealpool,” osutas Arya oma juustutükiga.
„Aga päikest pole näha. Kust sa seda tead?”
„Sambla järgi. Kas näed, kuidas see kasvab enamjaolt puude ühel küljel? Sealpool on lõuna.”
„Mida me sealt põhjast otsime?” päris Gendry.
„Kolmjõge.” Arya rullis näpatud kaardi lahti, et teistele näidata. „Näete? Kui me Kolmjõeni jõuame, siis pole meil tarvis muud teha, kui selle äärt mööda ülesvoolu minna, kuni jõuame siia, Vetevoole.” Ta näitas sõrmega kaardil teed. „See on pikk tee, aga kui me jõe äärde hoiame, ei eksi me kuhugi.”
Soe Pirukas vaatas silmi pilgutades kaarti. „Mihuke see Vetevoo on?”
Vetevood tähistas kaardil lossitorn kahe jõe – Kärestikujõe ja Punaharu – lookleva sinise joone hargnemiskohas. „See.” Arya puudutas hargnemiskohta. „Siia on kirjutatud Vetevoo.”
„Kas sa oskad kirja lugeda?” küsis poiss talt imestunult, nagu oleks Arya öelnud, et oskab vee peal kõndida.
Arya noogutas. „Kui me Vetevoole jõuame, oleme väljaspool ohtu.”
„Oleme või? Miks?”
Sest Vetevoo on minu vanaisa loss ja minu vend Robb on seal, tundis Arya kiusatust öelda. Ta hammustas huult ja rullis kaardi kokku. „Oleme, ja kõik. Aga ainult siis, kui sinna jõuame.” Ta oli esimesena uuesti sadulas. Tal oli halb tunne, et ta pidi Sooja Piruka eest tõde varjama, kuid ta ei söandanud poissi oma saladusse pühendada. Gendry teadis seda, kuid see oli teine asi. Ka Gendryl oli oma saladus, kuigi ta ei teadnud vist isegi, mis nimelt.
Sel päeval tõstis Arya rännakutempot, lastes hobustel sörki joosta nii kaua kui söandas ja vahel neid kapakule kannustades, kui nägi eespool tasast lagedat maad. Kuid seda juhtus harva; teekonna edenedes muutus maastik künklikumaks. Künkad polnud kõrged ega kuigi järsud, kuid neil ei tundunud lõppu tulevat ja nad väsisid peagi vahetpidamatust tõusmisest ja laskumisest ning valisid vaistlikult madalamaid kohti, liikudes piki ojasänge ja läbi madalate metsaste orgude rägastiku, kus puud moodustasid ülal tiheda varikatuse.
Aeg-ajalt saatis Arya Sooja Piruka ja Gendry ette, ise aga käänas kõrvale, et jälgi segada, kõrvad kogu aeg kikkis, et tabada tagaajamise esimesi märke. Liiga aeglaselt, mõtles ta huult närides, me liigume liiga aeglaselt, nad saavad meid kindlasti kätte. Kord silmas ta ühe mäeseljandiku harjalt tumedaid kogusid, mis ületasid