Mõõkade maru I: Teras ja lumi. George R. R. MartinЧитать онлайн книгу.
ju tead.” Jojen oli tema sõber ja õpetaja, kuid vahel oleks Bran tahtnud teda lüüa.
„Ma tahan seda sinu enda suust kuulda. Ütle mulle, kes sa oled.”
„Bran,” ütles poiss tõredalt. Bran Sant. „Brandon Stark.” Vigane poiss. „Talitundru prints.” Põlenud ja kokkuvarisenud Talitundru, mille elanikud olid laiali jooksnud ja tapetud. Klaasaiad olid kildudeks purunenud ja pragunenud müüridest uhkav kuum vesi auras päikese käes. Kui ma seda kohta võib-olla enam kunagi ei näe, kuidas ma siis saan selle prints olla?
„Ja kes on Suvi?” päris Jojen edasi.
„Minu ürghunt.” Bran naeratas. „Metsade prints.”
„Poiss Bran ja hunt Suvi. Teid on siis kaks?”
„Kaks,” ohkas Bran, „ja üks.” Ta ei kannatanud, kui Jojen selliseid tobedusi küsis. Talitundrus tahtis ta, et ma oma hundiunenägusid näeksin, ja nüüd, kui ma seda oskan, kutsub ta mind kogu aeg tagasi.
„Pea seda meeles, Bran. Pea ennast meeles, muidu neelab hunt su alla. Kui te üheks saate, siis ei piisa sellest, et sa Suve nahas ringi jooksed ja jahti pead ja ulud.”
Mulle küll piisab, mõtles Bran. Talle meeldis Suve nahas rohkem olla kui enda omas. Mis kasu on sellest, kui sa oled teisekskäija, kui sa ei saa olla see teine, nagu sulle meeldib?
„Kas pead seda meeles? Ja järgmine kord märgista puu. Ükskõik milline puu, vahet pole, peaasi, et sa seda teed.”
„Teen. Ma pean meeles. Kui sa tahad, võin ma kohe tagasi minna ja seda teha. Seekord ma ei unusta.” Aga enne seda söön ma oma hirve ära ja võitlen veel veidi nende väikeste huntidega.
Jojen raputas pead. „Ei. Ole parem siin ja söö. Omaenese suuga. Soerd ei ela sellest, mida tema loom sööb.”
Kust sina seda tead? mõtles Bran pahameelega. Sina pole soerd olnud, sina ei tea, kuidas see käib.
Hodor hüppas korraga püsti, nii et oleks äärepealt pea vastu kumerat võlvlage ära löönud. „HODOR!” hõikas ta ja tormas ukse juurde. Hetk enne seda, kui ta ukseni jõudis, lükkas Meera selle lahti ja astus nende varjupaika. „Hodor, hodor,” ütles suur tallipoiss, nägu naerul.
Meera Reed oli kuusteist aastat vana, juba naiseeas, kuid ta ei olnud oma vennast pikem. Kõik soosaarlased on lühikesed, oli ta kord Branile öelnud, kui too küsis, miks ta pikem ei ole. Pruunijuukseline, rohesilmne ja rinnust lame nagu poiss, oli ta kõnnak nii nõtke ja sire, et Bran võis seda vaid kadedusega vaadata. Meera kandis pikka teravat pistoda, kuid ta eelistas võidelda, sihvakas kolmeharuline konnaoda ühes käes ja punutud võrk teises.
„Kes tahab süüa?” küsis ta ja tõstis oma saagi üles: kaks väikest hõbedast forelli ja kuus prisket rohelist konna.
„Mina,” vastas Bran. Aga mitte konni. Enne seda, kui kõik need halvad asjad juhtusid, olid Walderid Talitundrus rääkinud, et konnade söömine teeb hambad roheliseks ja kaenlaalustes hakkab kasvama sammal. Bran mõistatas, kas Walderid on surnud. Ta ei olnud nende surnukehi Talitundrus näinud… aga surnuid oli seal olnud palju ja nad ei olnud hoonetesse sisse vaadanud.
„Eks me pea siis sulle süüa andma. Kas aitad mul saaki puhastada, Bran?”
Bran noogutas. Meeraga oli raske mossitada. Ta oli palju lõbusam kui tema vend ja oskas alati Brani naeratama panna. Teda ei hirmutanud ega vihastanud ükski asi. Välja arvatud Jojen vahetevahel… Jojen Reed võis peaaegu kõigile hirmu peale ajada. Ta käis üleni rohelises, tema silmad olid tumedad nagu sammal ja ta nägi kaemisunenägusid. See, mida Jojen unes nägi, läks täide. Ehkki ta nägi, et ma olen surnud, aga ma ei ole. Kuigi teatud mõttes oli küll.
Jojen saatis Hodori välja puid tooma ja tegi üles väikese lõkke, kuni Bran ja Meera kalu ja konni puhastasid. Nad kasutasid keedupotina Meera kiivrit, hakkisid saagi väikesteks kuubikuteks ja lisasid neile vett ja veidi metssibulaid, mille Hodor oli leidnud, ning valmistasid konnahautise. See pole nii hea kui hirv, aga kõlbab küll, leidis Bran süües. ”Tänan, mu kallis Meera,” ütles ta.
„Võta heaks, kõrgeauline prints.”
„Homme hommikul peaksime teed jätkama,” kuulutas Jojen.
Bran nägi, kuidas Meera pingule tõmbus. „Kas sa nägid mingit kaemisunenägu?”
„Ei,” tunnistas tema vend.
„Miks siis siit ära minna?” nõudis Meera. „Varisenud torn sobib meile hästi. Siin lähedal pole külasid, metsad on jahiloomi täis, jõgedes ja järvedes leidub kalu ja konni… ja kes meid siit kunagi leiaks?”
„Siin pole meie õige koht.”
„Aga siin on ohutu.”
„Ma tean, et see näib ohutu,” vastas Jojen, „aga kui kauaks? Talitundrus toimus lahing, me nägime surnukehi. Lahingud tähendavad sõdu. Kui mõni sõjavägi meile ootamatult peale satub…”
„See võib olla Robbi sõjavägi,” ütles Bran. „Robb tuleb varsti lõunast tagasi, tuleb kohe kindlasti. Ta tuleb koos kõigi oma liitlastega tagasi ja ajab põhjalased minema.”
„Sinu meister ei öelnud Robbi kohta midagi, enne kui ta hinge heitis,” tuletas Jojen talle meelde. „Raudsaarlased Kivisel rannikul, ütles ta, ja idas Boltoni sohik. Cailini kants ja Süvalaane Maalinn langenud, Cerwyni aujärjepärija ja Torrheni kantsi lossipealik surnud. Sõda igal pool, ütles ta, iga mees oma naabri vastu.”
„Me oleme sellest juba rääkinud,” ütles tema õde. „Sa tahad, et me läheksime Müüri ja sinu kolme silmaga varese poole. Olgu pealegi, aga Müür on siit väga kaugel ja Brani jalgadeks on ainult Hodor. Kui me oleksime ratsa…”
„Kui me oleksime kotkad, võiksime lennata,” lõikas Jojen vahele, „aga meil pole ei tiibu ega hobuseid.”
„Hobuseid saaks hankida,” arvas Meera. „Isegi sügaval hundilaanes on puuraidureid, väiketalunikke, jahimehi. Mõnel leidub ka hobuseid.”
„Ja kui leidubki, siis kas me varastame need ära? Kas me oleme vargad? See veel puuduks, et inimesed meid taga ajama hakkaksid.”
„Me võiksime hobuseid osta,” ütles Meera. „Millegi vastu vahetada.”
„Vaata õige meid, Meera. Vigane poiss, kellel on ürghunt, kohtlane hiiglane ja kaks soosaarlast Kaelast kolme tuhande penikoorma kaugusel. Meid tuntakse ära. Ja jutud lähevad liikvele. Kuni Brani surnuks peetakse, ei ähvarda teda oht. Elus Branile hakkavad talle jahti pidama need, kes tahavad, et ta päriselt surnud oleks.” Jojen läks lõkke juurde ja roobitses tokiga süsi. „Kolme silmaga vares ootab meid kusagil põhja pool. Bran vajab õpetajat, kes oleks targem kui mina.”
„Kuidas, Jojen?” küsis tema õde. „Kuidas?”
„Jala,” vastas vend. „Vähehaaval.”
„Tee Hallveelt Talitundruni oli lõputu ja me olime siis ratsa. Sa tahad, et me läheksime jala veel pikema tee, isegi teadmata, kus see lõpeb. Sa ütled, et Müüri taga. Mina ei ole seal käinud, nagu sinagi, aga ma tean, et Müüritagune on väga suur, Jojen. On seal palju kolme silmaga vareseid või ainult üks? Kuidas me ta üles leiame?”
„Ehk leiab tema meid.”
Enne kui Meera sellele vastata jõudis, kuulsid nad häält – kauget hundiulgu, mis läbi pimeduse kandus. „Suvi?” küsis Jojen kuulatama jäädes.
„Ei.” Bran tundis oma ürghundi häält.
„Oled sa kindel?” küsis väike vanaisa.
„Kindel.” Suvi oli täna kaugele eemale uidanud ja teda polnud tagasi oodata enne koitu. Jojen võib küll näha kaemisunesid, aga ta ei oska hundil ja ürghundil vahet teha. Bran küsis endalt, miks nad kõik Jojenit nii kangesti kuulavad. Jojen ei olnud prints nagu Bran ega suur ja tugev nagu