Õhtu rannal. Kristjan SanderЧитать онлайн книгу.
keeras „Snaiperid” vaiksemaks. Kõrvallauast vaatas neid öökulliprillidega vanamees, kes polnud baaris valitsevast soojusest hoolimata kasukahõlmu lahti löönud. Oli raske mõista, kus kohas lõppes kähar põskhabe ja kus algas karvane krae. Semir oli teda kusagil näinud. Ta väristas õlgu. Siin oli külm.
„Külmarohtu?”
„Olgu.”
Stas valas hõbedaselt läikivast metallist mõõtetopsikusse viina ning kallas selle siis pitsi ümber. Semir kõhkles hetke, võttis siis pitsi ja viskas kurku.
„Aitäh. Kuidas selle rongiga ikka on?”
Kasukas vanamees ajas ennast püsti, tuli leti juurde ja tellis heeringarullikesi. Stas tõi köögist taldriku, kasukas peatas ta hetkeks ja ütles midagi vaikse häälega. Kõrtsmik noogutas ja kallas kaks uut pitsi.
„Tohib teid, noormees, oma lauda paluda? See on priima laud. Selles lauas on korra istunud ka Vladimir Vladimirovitš. Lendas helikopteriga kohale, katsus džuudoklubis kohalike poistega jõudu ja sõi just siin lauas heeringarulle. Näete silti…?”
Öökull nihutas ühe pitsi Semiri poole, võttis enda oma ja suupisted ning tüüris laua poole tagasi. Semir kehitas õlgu, võttis pitsi sõrmede vahele ja astus talle järele.
Uks prahvatas lahti, seltskond nunnusid tuli sisse ja tellis kuus šnitslit. Kõrtsmiku käed said tööd täis.
Kui nad laua äärde jõudsid, pani öökull taldriku selle keskele, pööras ennast ja sirutas Semirile käe: „Tverfinn. Tõenäosusteooria ja geenitriiv.”
„Semir. Automaatsed juhtimissüsteemid.”
Nad istusid, tõstsid pitsi ja hammustasid heeringarulli peale. Hea heeringas oli, parajalt rasvane ja mitte üle soolatud. Lauaplaadi sisse oli tõesti süvistatud roostevabast terasest graveeritud sildike, mille ühest otsast vaatasid pisikese alampolkovniku lahked soojad silmad.
„Kuidas magasite?”
Semir vaatas teisel pool lauda istuvat tegelast ja mõtles, kas peaks pahaseks saama. Poolteist pitsi viina aga olid nohuse olemise tunduvalt mugavamaks teinud ja ta avastas, et hommikune ärritus oli sumbunud vaikseks tülpimuseks.
„Hästi.”
„Kuidas see rongi lugu oli?”
„Läksin 12.06 rongi peale. Rong tuli. Sõitis mööda. Kõik.”
„Kust te võtate, et 12.06 pidi siin rong peatuma?”
„Sõiduplaanist, kurat võtaks.”
„On teil see sõiduplaan kaasas?”
Sõiduplaan oli kodus, kõigi nende tarbetute paberite vahel, mis tal siin kogunenud olid ja mis ta korterisse maha jättis. Sahtlikapi peal. Või ülemises sahtlis.
„Ei ole. Aga mis kell siis õige rong läheb?”
Tverfinn jõi viina ära, hammustas heeringat peale ja ajas ennast püsti.
„Lähme.”
„Kuhu?”
„Jaama.”
Ka Semir tõusis. Stas vaatas korraks nende poole ja vahtis telekat edasi. Tuli mingi vana mustvalge film. „Machine… that’s the end of the line. Is it? Yes,” kostsid üksikud sõnad läbi muusika ning auruvedur laskis vilet. Keskmises lauas kadusid šnitslid sööjate kurku ning samal ajal kõneldi seal jalgpallist. Tverfinn surus pähe aukartustäratava suurusega karbuse ja astus esimesena uksest välja. Semir tõmbas käigu pealt mantlihõlmad koomale ja tõstis krae üles. Tuleks kaabu osta, mõtles ta masinlikult, kui uksest välja astus ja enda ees katkisest räästast langevat veejuga silmas.
Nad läksid tagasi üle platsi, läbi kõrge, rõskuse ning uriini järele lõhnava ootesaali, mille seintelt pudenes pikkamisi roosa krohv, ja astusid perroonile. Semir vaatas piki raudteed, kuni hall vihmalinik selle ta pilgu eest peitis. Ühtegi märgutuld polnud näha.
Tverfinn kobistas väikeste sammudega perrooni otsani, kus tuul veduripeatuse roostes silti krigistas, astus päris raudtee äärde ja viipas. Semir läks talle järele. Teine kükitas ja puudutas sõrmedega vihmamärga rööbast.
„Tulge siia,” ütles ta läbi vihma.
Semir läks tema juurde ja kükitas samuti.
„Vaadake.”
Semir jõllitas rööbast. See oli ühtlaselt kaetud kollase roostega.
„Siit pole aastaid ükski rong sõitnud.”
Uskumata tõmbas Semir sõrmeotstega üle relsi kareda pinna. Rööbas oli märg, külm ja täiesti mahajäetud.
„Lähme tagasi. Heeringad ootavad.”
Mitte midagi mõistmata tõusis Semir uuesti püsti ja hakkas teisele järele minema.
Tuul tõmbas jaamahoone ukse korraks kräginal lahti ja lõi siis pauguga kinni.
Lauas ootas neid keegi. Tverfinni laup tõmbus kipra. Stas oli vabandava näoga. Semir kõhkles hetke ja tervitas siis tütarlast lugupidavalt.
Tütarlaps näis olevat umbes kahekümnene, figuurilt kõhn ja keskmisest veidi pikemat kasvu. Meigiga polnud ta liialdanud.
„Miks sa tulid?” küsis Tverfinn ja istus maha. Semir jäi seisma. Ühelt poolt oli ta siia lauda palutud, teisest küljest aga ei tahtnud ta osa saada perekondlike küsimuste menetlemisest. Paistis, et midagi just sellist siin toimuma hakkas.
„Istu,” ütle talle Tverfinn. Stas tõi kaks klaasi teed ja alustassi sidrunilõikudega. Semir hakkas neid ajaviiteks lusikaotsaga koorima.
„Miks sa tulid?” kordas Tverfinn tüdrukule otsa vaadates. Tolle alumine mokk värises.
„Ma mõtlesin järele. Sul oli õigus,” tõi ta kuuldavale.
Tverfinn ohkas. „Sellest ei tule midagi välja. Ma ei saa! Ma saan kuuskümmend kulli kuus. Vähemalt sadat oleks vaja. Me oleme sellest ju rääkinud.”
Tüdruk vaatas talle otsa. „Ma tean, kust sa nelikümmend juurde saaksid.”
„Jumal küll…” Tverfinn laiutas käsi ja vaatas justkui abi otsides Semiri poole. „Mida plika küll selles vanamehes leiab?” mõtles too. Naised on mõistatus. Ilus plika muidu, aga nunnu mis nunnu… „Siin on muide ka vastus sinu küsimusele,” märkis Tverfinn kuivalt. Siis uuesti tüdrukule: „Vaata sinna!” Ta osutas aknast välja. „Mida sa näed?”
Tüdruk vaatas. „Inimesi. Väljakut.”
„Mida veel?”
„Udu.”
„Mida veel?”
„Autot…” Tüdruk oli nutu äärel.
„Rohkem midagi ei näe?” küsis Tverfinn järeleandmatult.
„Ei…”
„Vaata nüüd. Mina näen selle väljaku taga veel jaamahoonet. Ja selle taga on perroon ja raudtee. Käisin seal viis minutit tagasi. See inimene aga,” ta osutas jämeda sõrmega, mille küüs oli seenest puretud, Semirile, „nägi ka rongi sellel raudteel sõitmas. Kas sa üldse tead, mis asi on rong?”
Nüüd hakkas tüdruk tõega nutma. Ta nuttis vaikselt omaette, ühtegi liigutust tegemata. Semir vaatas, kuidas pisarad tasakesi lauaplaadile tilkusid, ja purustas klaasipõhjas sidrunitükke. Tverfinn pööras ennast ägisedes leti poole ja tellis viina. Kui pitsid toodi, lükkas ta ühe neist tüdruku ette.
„Joo ära! Ja katsu aru saada! Ma võiksin su madratsiks ja koristajaks võtta. Aga ma ei taha seda teha. Ja ei tee.”
Plika kallas pool pitsi kurku ning hakkas läkastama.
„Ma lihtsalt rikuks su elu ära ja ise ei saaks sellest ka mingit rõõmu. Nii on lood. Tee minekut ja otsi endale mõni kena puhas ja korralik poisslaps.”
Nina luristades ajas tüdruk ennast püsti ja vaatas