Päise päeva sõda. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
noogutas. „Kõlab tuttavalt. Kuidas su nimi on?”
„Varley Kaeratera,” kostis hallhabe.
Arlen noogutas liignime kuuldes. „Te olete siis Kaeratera külast? Rizoni kindlusest kolme päevatee kaugusel põhjas, Kollastest Viljaaedadest mööda?”
Varley silmad läksid pärani ja ta noogutas. „Te olete oma külast kaugel, Varley,” ütles Arlen. „Kui kaua te juba rändate?”
„Varsti kolmveerand aastat. Sestsaadik kui krasialased vallutasid Rizoni kindluse,” kurtis Varley. „Teadsime, et järgmiseks võtavad kõrberotid meid ette, seega käskisin inimestel kokku korjata kogu vara ja kohe teele asuda.”
„Sina oled külavanem?” küsis Arlen.
Varley naeris. „Ma olin hingekarjane.” Ta kehitas õlgu. „Mingis mõttes olen vist tänini, kuigi viimasel ajal on mul kahtlusi, kas ülalt keegi meid üldse jälgib.”
„Samuti tuttav tunne,” ütles Arlen.
„Terve Kaeratera küla lahkus üheskoos,” jätkas Varley. „Kuuesajakesi. Meil olid taimetundjad, loitsutundjad, erruläinud sõnumitoojagi teejuhiks. Külluses moona. Tõesõna, alguses oli meil rohkem, kui jaksasime kanda. Aga see muutus kähku.”
„Nagu alati,” ütles Arlen.
„Kõrberotid tulid ruttu,” jutustas Varley, „ja nende maakuulajad olid igal pool. Põgenedes kaotasime hulga inimesi ja talv võttis veel hulga. Lõpuks jätsid krasialased tagaajamise, kuid Laktonini oli meil hirm nahas.”
„Aga Laktonist aeti teid ära,” oletas Arlen.
Varley vangutas pead. „Selleks ajaks nägime juba veidi räsitud välja. Inimesed pöörasid natukeseks pilgu kõrvale, kui nädalakese söötis põllul laagris olime või kohalikust tiigist kala püüdsime, kuid mitte keegi ei soovinud oma asulasse viitsadat uut elanikku. Tavaliselt süüdistati meid varastamises ja enne kui arugi saime, tuli terve asula roopide ja hangudega meid minema kihutama.
Edasi läksime Päästjavälule, kus rizonlasi on vastu võetud tuhandete kaupa, aga seal näris rahvas kõhutäiteks puukoort ja tuhnis maast putukaid, pealegi kondasid põgenikelaagrites puuraidurid, otsides vabatahtlikke, kes armutus öös tapleksid. Mõned meist kaotasid krasialastele kõik, ja nemad kutsuvad meid deemonitega võitlema? Kedagi ei jääks ju järele.”
„Ja nõnda asusite teele põhja,” nentis Arlen.
Varley kehitas õlgu. „Tundus mõistlik suund. Minu hoole all oli ikka veel pea kolmsada inimest. Päästjavälult anti meile paar loitsumärkidega oda ja muud abi. Taluvainul ei oldud nii lahked ja Angiers’ kindluse tõprad keerasid meile odad vastu. Kuulsime, et Jõesilla kandis leidub tööd, aga polnud seal midagi etemat. Tihkelt täis. Nüüd oleme siin, sest mujal pole meil kohta.”
„Näidake mulle oma laagrit,” ütles Arlen. Röövel vaatas talle hetke otsa, noogutas siis ja pöördus meeste poole. Kohe läks vanker mudast liikvele ning varsti lahkuti maanteelt kitsale puudevahelisele rajale. Arlen tuli hobuselt maha, talutades Varjutantsu ratsmeid pidi. Renna järgis tema eeskuju, asetades käe juhatuseks Tõotuse tugevale kaelale. Mära trampis jalgu ja korskas, kui mehed lähedale juhtusid, ent Renna puudutusega oli ta harjumas.
Kulus üle tunni, kuni Kaeraterade maanteest kaugele peidetud laager paistma hakkas. Renna silmad läksid pärani, nähes kohmakalt lapitud telkide ja kinniste vankrite räbaldunud kogumit, kus levis higi ja inimväljaheidete lehk. Siia oli kogunenud ehk umbes kakssada hinge. Varley narmendavad mehed olid teistega võrreldes veel heas seisukorras.
Naised, lapsed ja vanurid komberdasid laagris ringi, vaevatud, räpased ja pooleldi näljas. Paljud olid sidemeis ning enamikul jalad kaltsudesse mässitud. Kõik töötasid: julgestasid loitsudega ja toestasid armetuid kiivas peavarje, segasid pottides leent, kuivatasid pesu ja kaapisid nõusid, korjasid hagu, valmistasid loitsuposte, hoolitsesid lahjade pudulojuste eest. Puhkasid vaid haiged ja haavatud, keda majutas kehvasti kokku klopsitud varjualune. Nende valuoiged kostsid valjusti üle laagri.
Jäiga hoiakuga Arlen juhtis Varjutantsu laagrist läbi, vahtides inimeste ekslevaid väsinud pilke. Tema loitsumärkidega nägu nähes nad võpatasid ja sosistasid isekeskis, aga mitte keegi ei söandanud talle läheneda, kui ta möödus.
Nad jõudsid haigete varjualuseni ja vaatepilt ajas Rennat iiveldama nagu deemoniliha. Ligi kaks tosinat inimest lamas kitsastel naridel, veriste sidemetega kaetud, räpased ja haisvad. Kaks ravialust olid end täis lasknud, kolmas oma oksega koos. Paranemislootust ei andnud ükski.
Keegi vintsutatud naisterahvas üritas tulutult haigete eest hoolt kanda. Tema hallid juuksed olid krunni seotud ning kleenuke nägu kipras. Kulunud kleidil ei kandnud ta taskutega põlle.
„Looja, neil pole õiget taimetundjatki,” sosistas Arlen.
„Minu naine Evey,” uratas Varley. „Ta ei ole taimetundja, aga täidab hädalistele seda ametit.” Kui Evey pilgu tõstis, läksid ta silmad Arleni ja Renna loitsumärkidega ihu nähes jahmunult pärani.
Arlen käis oma sadulakoti juures ja tõi taimepauna. „Ma valdan pisut taimetundja kunsti, eriti mis puutub maa-aluste tekitatud haavadesse. Kui tohib, aitaksin meeleldi.”
Evey langes põlvili. „Palun, Päästja! Me teeme kõik, mis sa nõuad.”
Arleni kulmud tõmbusid vihahoos kokku. „Alustuseks võiksite lõpetada narrimängu!” nähvas ta. „Ma ei ole Päästja. Olen Arlen Põldaja Ojaäärselt ja tahan vaid jõudumööda aidata.”
Evey oli sellise moega, nagu oleks kõrvakiilu saanud. Tema kahvatud põsed lõid punetama ning ta tõusis kähku püsti. „Andestust … ei tea, mis mul hakkas …”
Arlen sirutas käe, pigistades ta õlga. „Pole vaja selgitada. Tean, mis luiskelugusid laulikud minust pajatavad. Aga ma kinnitan teile, et olen tavaline inimene. Õppisin lihtsalt ära mõned vana maailma nipid, mida tänapäeval ei mäletata.”
Evey noogutas, vaatas talle viimaks silma ja rahunes.
„Siit umbes kuuskümmend miili põhja pool on Koolnukaevu küla,” kõneles Arlen Varleyle. „Ma võin teile täpse kaardi joonistada, märkida sinna kohad, kus tee ääres laagrisse jääda.”
„Miks meid Koolnukaevul rohkem oodatakse kui mujal?” küsis Varley.
„Sest Koolnukaevul pole enam kedagi,” ütles Arlen. „Maa-alused pääsesid sisse, tapsid kõik mehed, naised ja lapsed. Aga meie tuleme just sealt ja puhastasime selle paiga. Ruumi on seal ehk vähevõitu, kuid uue elu alustamiseks on vajalik olemas. Ainult kaev sulgege tingimata kividega ja kaevake teine.”
Varley suu vajus ammuli. „Sa … kingid meile küla?”
Arlen noogutas. „Käisin seal vanasti tihti. See koht oli mulle kallis. Mulle meeldiks, kui sellest saaks jälle heade inimeste kodu.” Ta heitis Varleyle terava pilgu. „Niisuguste inimeste, kes ei harrasta röövimist.”
Varley paistis kahtlevat. „Kaanon õpetab: ära usalda seda, kes pakub hädatunnil, mida su süda ihkab.”
Arlen muigas. „Looja hülgas teid, aga hingekarjane Varley ei unusta Kaanonit?”
Varley mühatas naerda. „Maailm on vastuoluline.”
„Koolnukaevul pole teil hullem kui siin,” ütles Arlen. „Teie loitsumärgid on nõrgad. Juba mööda minnes hakkas see silma.”
Varley noogutas ja sülitas. „Mul pole loitsutundja õpilastki, kes ei lamaks haigevoodis. Rahvas kaitseb vankreid ja telke ise, kuidas oskab.”
Arlen noogutas Rennale. „See siin on Renna Parksepp, minu tulevane. Ta on loitsumärkide alal kibe käsi. Tutvustage talle oma meestega laagrit. Vaadake, kas tal õnnestub äkki teie loitsuvõrku tugevdada.”
Evey kummardas Renna ees. „On tõeline õnnistus, et te meid aitate.”
Renna naeratas ja kahmas Arleni käsivarrest. „Vabandage meid hetkeks.” Ta pöördus ja vedas Arleni tagasi hobuste vahele.
„Mida