Päise päeva sõda. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
olen noviits Franq, hingekarjase ja vaneminkvisiitori Hayesi, Tema Kõrguse Raidurivälu krahvi Thamose vaimse nõustaja abiline,” lausus ta tillukese kummardusega. „Palun segamise pärast vabandust, härra Põldaja ja preili Parksepp,” noogutas ta Renna poole, „aga Tema Pühadusele avaldasid teie tänahommikused sõnad väga muljet ning ta palub, et austaksite teda viibimisega õhtusöögil, mis toimub täna õhtul kell kuus pühakoja söögisaalis. Riietus pidulik.”
Ta pöördus minekule, kuid Arlen vastas, laskmata tal lahkuda. „Kahjuks oleme sunnitud ära ütlema.”
Franq tardus viivuks, uuesti ringi keerates oli tema näol veel kübeke üllatust. Ta kummardas taas lühidalt. „Kas tahate väita, et teil on … ee, päevakavas tähtsamaid asju kui Tema Pühadusega kohtumine?”
Arlen kehitas abitult õlgu. „Paraku on mu päevakava üsna täis. Vahest ehk siis, kui Kuu loomine on möödas.”
Sedapuhku ei suutnud Franq uskumatust varjata. „Säherdune … ongi teie vastus Tema Pühadusele?”
„Kas ma saadan selle kirjalikult?” küsis Arlen. Kui Franq ei iitsatanudki, marssis ta ukse juurde, võttes kõnekalt lingist. Franq sibas välja, näol nördimuse ja jahmatuse segu.
„Kas ta pole noviitsiks vanavõitu?” päris Renna, kui kuulis külalise samme koridoris eemaldumas.
Arlen noogutas. „Välimuse järgi otsustades neljakümne suve ümber. Tavaliselt võetakse hingekarjased kolmekümnendaks eluaastaks ordusse, isegi kui nõukogu pole neile kogudust leidnud.”
„Ei tea, kas ta kukkus eksamil läbi?”
Arlen raputas pead. „See tähendab, et Hayes on hingekarjase kohta mõjuvõimas. Nii mõjuvõimas, et teda noviitsina abistada on tulusam kui koguduse eest hoolitseda. Poliitika.” Viimase sõna sülitas ta suust.
„Mis päevakavajuttu sa rääkisid?” küsis Renna. „See ei kõlanud just sõbralikult. Me saabusime linna tund aega tagasi. Esialgu pole mul kavas kemmergussegi minna.”
„Ükskõik.” Arlen viipas ärritunult ukse poole. „Võtku mind Maapõu, kui lasen end kuhugi pidulikule õhtusöögile vedada, et mingi hingekarjane saaks nina püsti ajada. Ma ei kannata poosetamist.”
Ta ahvis järele Franqi madalat laulvat häält. „Kas tahate väita, et teil on … ee, tähtsamaid asju kui Tema Pühadusega kohtumine? Ptüi!”
„Kas meil on tähtsamaid asju?” küsis Renna.
„Mõtlesin, et võiksime paar tundi peaga vastu seina taguda,” ütles Arlen. „Sama hea kui hingekarjasega vestlemine. Neil kõigil on raamat pähe õpitud, aga igaüks tõlgendab seda erinevalt.”
„Ojaäärse hingekarjane Harral on tubli mees,” mainis Renna. „Kui asula mu verd himustas, püüdis ta mind kaitsta.”
„Aga ta ei kaitsnud sind lõpuni, Ren,” ütles Arlen. „Ära seda unusta. Ja Jeorje Lõunasilma, kes sinu vaia külge sidumist tuliselt pooldas, on samuti hingekarjane.”
„Siinsest vanast hingekarjasest ei räägi sa ju halba,” lausus Renna.
Arlen kehitas õlgu. „Jona on narr nagu nad kõik. Mingis mõttes ehk rohkemgi. Kuid ta käitus inimestega alati ustavalt. Teenis lugupidamise välja. Hayes pole midagi välja teeninud.”
„Sa pole talle võimalust andnud,” märkis Renna.
Arlen vaikis pisut, kuid uratas viimaks. „Hüva, ma läkitan Keeti teatega, et leidsime päevakavas ruumi. Aga pidulikult riidesse me küll ei pane.”
Rahvahulk ei olnud otseselt trahteri ees, kui Arlen ja Renna hilisel pärastlõunal väljusid, et pühakotta hingekarjase Hayesiga õhtustama suunduda, aga poodide juures ja tänavanurkadel sõelusid sajad inimesed, kes katsusid jätta muljet, nagu oleks neil seal viibimiseks põhjust. Paari märgates algas pöörane sumin.
Renna ohkas. Nähtavasti ei muutnud Arleni öeldu üldse mõnede inimeste meelt, isegi mitte selliste oma, kes rippusid iga tema sõna küljes, nagu oleks see Kaanon.
Nende uksele oli päev otsa ühtesoodu koputatud. Smitt ja Stefny jälgisid, et palujad karjakaupa sisse ei trügiks, kuid ei saatnud minema kedagi, keda pidasid tähtsaks, ning sääraseidki polnud vähe. Dug ja Merrem Lihunik tulid raskete arveraamatute ja rullikeeratud kaartidega, mis laotati põrandale, et näidata edusamme värbamisel ja maa raadamisel. Kui krasialased Rizonit vallutades laiali valgusid, olid pakku läinud tosinad lõunapoolsed külad, kellest osa kolis täielikult Välu maakonda enda suurloitsudele. Asulat ümbritses nüüd kuus suurloitsu, ehkki ainult kaks, Uus-Rizon ja Teekonna Lõpp, olid valmis. Ülejäänud olid alles rajamisel.
Klaasipuhuja nimega Benn tõi Arlenile uurimiseks kauneid loitsumärkidega esemeid ja Kendall oli sisse lipsanud, et kõnelda Angiers’ laulikutest, kes olid krahv Thamose vooriga saabunud.
„Viis meistrit laulikute gildist,” ütles Kendall, „ja tosin õpipoissi. Oma sõnul tulid nad Rojerile appi, et õpiksime paremini deemoneid taltsutama, aga neid paistab huvitavat pigem teie kohta lugude korjamine.”
Ja nii see jätkus. Loitsutundjad, sõnumitoojad, taimetundjad, põgenikekülade vanemad – nad tulid-läksid ükshaaval ja kahekaupa, kuni Rennal oli kiusatus karjuma pista.
Arlen suhtus asja rahulikumalt, tervitas paljusid sõpradena ja andis soovitusi, mida enamik tundus käskudena võtvat. Ometi oli kergendus toaseinte vahelt välja pääseda, ehkki see tähendas lugematute pilkude talumist, kui nad piki tänavat sammusid.
Pühakojani jõudmisel ootasid hingekarjane Hayes ja noviits Franq neid juba. Hayesil oli seljas pruun rüü, kuid peenemat kangast oli Renna näinud vaid oma loitsumärkidega keebil. Rüü peal kandis hingekarjane valget talaari, mida palistas luuderohtu kujutav roheline tikand ja mille keskele õmmeldud kiiskav-kuldset kõverat saua ümbritsesid mitmed Rennale võõrad loitsumärgid. Stoola ja mütsike olid metsarohelised, sinna olid läikiva kuldniidiga tikitud loitsumärgid. Sõrmedes helkisid kuldsõrmused, millest üht ehtis lehmasilma mõõtu roheline kivi.
Ka Franq oli pidurõivais, peas roheline loitsumärkidega mütsike ja pruunil rüül valge koorirüü, kuhu oli rohelise ja kuldse niidiga kantud samasugune luuderohu ja saua kujutis nagu Hayesil. Kaelas rippus tal kopsaka punase kiviga kinnitatud kuldkett.
Nad erinesid järsult Arlenist, kes oli paljajalu, luitunud tööpükstes ja särgis, ning Rennast, kelle riietus oli iga mõõdupuu järgi uljas, koosnedes vaid kõrge rinnaga nahkvestist ja poolde säärde ulatuvast seelikust, millel olid mõlemas küljes pihani lõhikud. Aga kui lihtne rõivastus – või Renna puhul selle nappus – mõjuski solvavalt, ei näidanud mehed seda välja.
„Tere tulemast Looja kotta, härra Põldaja ja preili Parksepp!” lausus Hayes valjusti, hääl kaugele kostmas. „Meile teeb au, et saite nii lühikese etteteatamisega tulla.”
Renna kuulatas vana mehe häälest pilget, kuid too jättis siira mulje. „Teist oli lahke meid kutsuda.” Ta joonistas õhku püha loitsumärgi. Arlen üksnes uratas ja noogutas.
Hayesi naeratus kahanes veidi. „Ma pean teid õnnitlema kihluse puhul. Võite ette kujutada, et asula elanike seas on see omajagu elevust tekitanud. Kui soovite, teeks mulle au teid laulatada.”
„See on teist hirmus kena,” jõudis Arlen vastusega Rennast ette, hääl kostmas sama hõlpsasti kui hingekarjasel, „aga ma eelistaksin, et laulatuse viiks naastes läbi hingekarjane Jona.”
Pealtvaatajaid, kes moodustasid nüüd vähimagi kahtluseta rahvamurru, läbistas taas sumin. Hayes surus huuled kokku, tema suu muutus peenikeseks kriipsuks, mis kadus paksu habeme ja vuntside varju. „Kas te olite lähedased?”
Arlen kehitas õlgu. „Me ei olnud alati ühel meelel, kuid hingekarjane Jona jäi hädatunnil asulale ustavaks. Ma loodan, et ta pöördub varsti tagasi.”
Hayesi silmad ei naeratanud enam ja Franq köhatas kurgu puhtaks. „Lähme ehk sisse, Teie Pühadus. Teised on juba kohal. Teid oodatakse söögisaalis.”
„Väga