Päise päeva sõda. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
lamedaks surutud, venisid pikaks. Laual oli tilluke klaaspudel, mille suud kattis õhuke kelme. Qeva vajutas kihvad sealt läbi.
„Mürgipaunad asuvad pea mõlemal küljel, siin ja siin.” Ta osutas sõrmega. „Pigistamine tühjendab need meie pudelikesse.” Ta talitas nõnda ja klaasipõhjale langes paar piiska. Siis asetas Qeva mao tagasi klaaskasti, kus see tõmbus otsekohe kerra ning jäi hiirt vahtima, pead aegamisi küljelt küljele õõtsutades. Hiir vahtis vastu, paigale ei tardunud üksnes nina, mis jälgis hoolikalt mao tantsivat pead. Viimaks madu ründas, hammustades vaid korra, enne kui oma kiviõõnsusse taandus, jättes hiire liivale visklema. Hiir kangestus mõne hetkega, lamades vaikselt.
„Ehkki mürk oli välja lüpstud, piisas tapmiseks kihvadele kleepunud jääkidest,” lausus Qeva, kui madu õõnsusest saagi järele liugles, ajades lõuad laiali, et hiir tervenisti alla neelata. „Nüüd rästik sööb ja magab, ja homme samal ajal on tema mürgipaunad jälle täis.” Ta kergitas tillukest pudelikest, kus oli umbes kolm mürgipisarat. „Seda on küll, et tappa kõik siin toas viibijad. Kes räägib mulle, kuidas valmistada vastumürki?”
Mitu tüdrukut tõstsid käe, aga Inevera oli kõige kiirem.
Inevera ja teised tüdrukud põlvitasid sõõris ümber padjakuhila, selg sirge ja pilk tähelepanelik. Peale nie’dama’ting’ide oli siin mitu musta pearätiga dal’ting’i tüdrukut, kes olid enne suurde haaremisse minekut dama’ting’ide paleesse õppima saadetud.
Qeva heitis põrandale oma valge rüü, koguni peakatte ja loori. Rüü all kandis ta läbipaistvaid sääriseid, mis voogasid säärte ja reite ümber nagu lavendlikarva suits, lõppedes jalavõrudega, millel tilisesid kuldsed kellukesed, ning paljaste varvaste küüned olid riidega ühesugust lavendlikarva värvitud. Särk oli samuti läbipaistev, hõljudes prinkidel rindadel ja jättes paljaks sileda nabaümbruse, kui välja arvata kuldkett, kuhu oli seotud hora-paun ja väike pudelike. Randmetel kõlisesid tosinad kuldsed käevõrud. Tema suguosad olid katmata ja siledaks raseeritud, nagu ka ülejäänud keha, kui mitte arvestada kulme ja pakse musti juukseid, mis langesid lopsakate kuldpaeltes kiharatena. Ainult nägu jäi kaetuks tiheda purpurse siidlooriga, mis rõhutas lavendlivärvi läbipaistvust. Keha läikis lõhnastatud õlist.
Toa tagaosas hakkasid kolm eakamat eunuhhi zurna’l, tombak’il ja kanun’il mängima ühtlast rütmi. Qeva viipas käega ja Kheval lähenes. Nagu tavaliselt, ei kandnud lihaseline eunuhh midagi peale kuldsete ahelate ja siidist niudevöö, mis rippus vägeval jäigastunud riistal justkui lipp. Sarnaselt paljude tüdrukutega tundis Inevera, et see püüab ta pilku otsekui magnet metalli. Ta niheles ebamugavalt.
Dama’ting naeris. „Nagu näete, on Khavel juba valmis oma kohust täitma. Aga meesterahvas tuleb alati ihast hulluks ajada, enne kui tal lubatakse oda tuppe torgata.” Ta võttis Khaveli käsivarrest ja tegi pöördsammu, kasutades eunuhhi keharaskust, et mees patjadele paisata.
Siis asus ta tantsima. Tema puusad lainetasid muusikaga kaasa ning samal ajal tagus ta täiendavat rütmi tillukeste, pöialdele ja nimetissõrmedele kinnitatud vasksimblitega. Kuldsed kellukesed pahkluudel ja käevõrud lisasid lumma, kui ta padjakuhila ümber hööritas, jalad vilkad ja kindlad nagu sharusahk’i puhul. Tõepoolest, paljud liigutused olidki samad, mida harjutati igal hommikul päikesetõusueelsetel tundidel.
Khavel jõllitas teda võlutult nagu hiir tunnelirästikut. Mehe niudevöö oli pingul, ähvardades rebeneda, ning võimsate lihastega polnud teisiti, need olid pinevil ja pungitasid, tuikav veri soontes tukslemas.
See kestis, kuni Ineveral hakkas pea ringi käima. Tuba oli palav, imalat viirukisuitsu täis, ning ta õõtsus muusika ja dama’ting’i lõputu rütmiga kaasa. Selle mõju all olid ka ülejäänud tüdrukud, kõik jälgisid põnevusega, kuidas Mõrsja oma abitut saaki varitseb.
Viimaks Qeva ründas, astudes patjadele ja sikutades Khaveli niudevöö ära, tuues nähtavale mehe uhke oda. Ta libistas seda mööda sõrmega ning keeleta eunuhh oigas. Vöölt pudelikese võtnud, tilgutas Qeva peopessa õli ja hõõrus käsi kokku, kuni need olid libeda ollusega kaetud.
„Jutustades Kajiga magatud öödest, kirjeldab Damajah seitset silitust,” ütles dama’ting, sirutades käe Khaveli riista järele. „Vaadake hoolega, sest ma näitan neid kõiki.”
Varsti lõi Khavel pea kuklasse, oiates taas, kuid Mõrsja pigistas kõvasti tema seenekujulise liikme juurt, kudrutades mahedalt ja oodates, et mees uuesti rahuneks. „Ehkki Khavel on munadeta, ei ole seda mehed, kellega te elu jooksul magate. Nende niuetes peituvad Krasia tulevased põlved ja Evejah’ting keelab nende seemet maha ajada või alla neelata.”
Veel mitu korda viisid dama’ting’i hoolitsused vaese Khaveli piirile, aga ta pruukis alati kannatlikult survet, kuni mees enesevalitsuse tagasi sai.
„Seitse silitust,” jätkas dama’ting eunuhhile otsa ronides, „kuid mehega magamiseks on seitsekümmend ja seitse moodust. See on esimene, Jiwah-Käskijanna. Tema odal üles-alla ratsutamisest ei piisa. Tuleb … jõnksutada.” Ta näitas, kasutades paljusid oma tantsu hööritusi, mida rakendati nüüd maalähedasemalt.
„Kes valitseb patjade vahel mehe niuete üle, valitseb ka meest,” ütles dama’ting, „ja pealegi võite nõnda endale naudingu tagada. Enamik mehi teab hädavaevu, kuhu see asi pista, ja kui neile vabadus jätta, kargavad nad teid nagu lihtlabased koerad.”
Hommikuseks sharusahk’iks sirutusi tehes valutasid Inevera lihased lugematutest tundidest, mis veedeti padjatantsu harjutades. Tema sõrmeotstes, kuhu kinnitati vasksimblid, olid tillukesed mõhnad ning jalad punetasid villidest. Hiljem kümmeldes silub ta neid pimsikiviga.
Aga ehkki keha oli kange ja kipitas, tundis Inevera end tugevana. Tugevamana kui eales varem, isegi siis, kui ta basaaril suuri korvivirnu tassis. Ta oli sharukin’i-asenditeks valmis, kuid Qeva ei võtnud rüüd seljast. Selle asemel viipas naine, et tüdrukud moodustaksid tema ümber sõõri, ja kutsus sisse kellegi lihaselise eunuhhi. Seekord mitte Khaveli, vaid Enkido-nimelise.
Sarnaselt ülejäänud eunuhhidega kõneles Enkido käte abil keerukat viipekeelt, mida Inevera ja teised nie’dama’ting’id koolituse osana õppisid. Dama’ting’id võisid oma teenritele kiirete liigutustega üksikasjalikke käske anda ja samavõrd põhjalikke vastuseid saada neil harvadel puhkudel, kui vastust vaja läks.
Aga siinkohal sarnasus lõppes. Erinevalt ülejäänud eunuhhidest oli Enkidol alati seljas must rüü, kuigi ta kandis ka kuldseid orjaahelaid. Tema loor oli punane, mis tähendas, et enne dama’ting’ide paleesse tulekut treenis ta Sharum’eid, oli sharusahk’i meister ja Labürindi parimate seas. Räägiti, et ta oli tapnud hulga alagai’sid, sigitanud hulga poegi ja välja õpetanud hulga sõdalasi, enne kui langes ühe dama’ting’i võlude kütkesse, lubades vabatahtlikult ära lõigata oma munad ja keele.
Inevera kuulis, et ta kannab musta rüüd varjamaks kohutavaid arme, mida oli Sharum’ina pälvinud, ent kui dama’ting käsi plaksutas, heitis ta rüü seljast ja Inevera ahhetas valjusti, nagu mitmed teisedki nooremad tüdrukud.
Mehel olid tõesti armid, aga need olid ammu paranenud – pigem auasjad kui iluvead. Mitte need ei pannud tüdrukuid ahhetama, vaid tätoveeringud tema raseeritud lihaselisel ihul. Kõikjal kehal olid jooned ja väikesed ringid, mustad märgid katsid ta käsi-jalgu ja kogu rindkeret, kaela ja kiilaksaetud pead.
Qeva viskas samuti rüü põrandale ja nad seisid alasti vastamisi, ehkki naine jättis loori ette nagu ikka. Qeva liigutuse peale tungis Enkido kallale, järsult, hirmuäratava nobedusega. Ta oli naisest kaks korda raskem, ent see ei paistnud teda aeglustavat, kui ta maadeldes Qeva kähku võttesse sai, vinnates naise maast lahti, et tolle jalad tuge ei leiaks.
Aga dama’ting oli muretu moega. Ta niheles kergelt ja surus siis kaks jäika sõrme ühte tätoveeritud punkti mehe rinnal. Otsekohe lõtvus üks mehe käsivars ning ta lükkas selle eemale, nagu oleks see mudilase