Pealuutroon. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
seejärel peatus ta rändav pilk Ashial ja relvaõdedel.
„Enkido on surnud.”
Ashia kujutles palmipuud ja paindus tuules, mis lõõtsus temast üle. Ta kummardas Damajah’ ees. Sammuke tagapool jäljendasid teda Micha ja Jarvah. „Aitäh, et meile rääkisite, Damajah.” Hääl oli ühtlane ja tasakaalukas, pilk hoolikalt maas, nähes kõike silmanurgast. „Ma ei küsi, kas ta suri auga, sest teisiti polekski võimalik.”
Inevera noogutas. „Enkido au oli piiritu juba enne, kui ta lõikas maha oma keele ja vembla, et minu eelkäijat teenida ja dama’ting’ide sharusahk’i saladusi õppida.”
Melan jäigastus pisut, kui mainiti Inevera eelkäijat, Qeva ema ja Melani vanaema, Damaji’ting Kenevah’d. Et kippuda hõimu naispere valitsejaks, olevat Damajah selle vana naise surnuks kägistanud. Qeva ei näidanud midagi välja.
„Enkido tapja oli kujumuutja-alagai, ühe Nie vürstikese ihukaitsja,” jätkas Inevera. „Nood järeleaimaja-deemonid suudavad võtta mis tahes vormi, olgu tõelise või viirastusliku. Olen jälginud Päästjat ennast sellisega lahingus viiki jäämas. Enkido suri kohust täites, kaitstes Amanvah’d, Sikvah’d ja nende aulikku abikaasat, Jessumi poega. Tänu tema ohverdusele elavad sinu nõod.”
Ashia noogutas, ta meelerahu paindus uudisega leppima. „Kas see … kujumuutja jäi ellu?” Kui jah, leiab ta mooduse värdja tabamiseks ja tapmiseks, viigu jälitustöö teda või Nie sügavikku.
Inevera raputas pead. „Amanvah ja Jessumi poeg nõrgestasid olendit, ent see oli Par’chini Jiwah Ka, kes rüveduselt lõpuks elu võttis.”
„Too naine on vist tõesti hirmuäratav, kuna tuli toime seal, kus meie austatud isand ebaõnnestus,” ütles Ashia.
„Kui teie teed juhtuvad ristuma, ole temaga ettevaatlik,” nõustus Damajah. „Väge on tal peaaegu sama palju nagu tema kaasal, aga paraku on mõlemad liialt joonud alagai’de võlujõudu, mida saatev hullus on nüüd osake neist.”
Pilk ikka põrandal, pani Ashia peopesad kokku. „Minu relvaõed ja mina palume Damajah’ luba minna öösse ning tappa igaüks Enkido auks seitse alagai’d, taeva iga samba jaoks, et meie kadunud meistrit üksildasel teekonnal juhatada.”
Damajah lehvitas sõrmi. „Loomulikult. Abistage Sharum’eid.”
Ashia käsi töötas eksimatult, maalides sõrmeküüntele loitsumärke. Need ei olnud ärahellitatud abielunaiste ja mõningate dama’ting’ide peenutseval kombel pikad. Enkido õpilased lõikasid küüned lühikeseks, lihani välja, et sõjariistu paremini käsitseda.
Kuid küüntega polnud Ashial tarvis alagai’sid kaapida. Selleks sobis kenasti nuga või odaots. Temal olid muud kavatsused.
Silmanurgast jälgis ta oma relvaõdesid, kes vaikides õlitasid nagisevaid nahkesemeid, puhastasid ja õmblesid, valmistusid tuleva öö tapluseks.
Damajah oli tema käsutusse andnud kai’Sharum’ting’ide odad ja loitsuklaasist kilbid, nagu olid ka Päästja Odadel. Terad ei vajanud ihumist, aga sama tähtsad olid käepidemed ja turvistik – korrapärastel ülevaatustel polnud Enkido nende varustusega iial rahul. Üksainus vildakas õmblus kilbirihmal, vaevu nähtav ja iseenesest ebaoluline, ning Enkido rebis jämeda parknaha paljakäsi küljest, sundides omanikku seda täielikult asendama.
Teisi vääratusi ei koheldud nii leebelt.
Everami Kingitusse oli jäänud kolm kai’Sharum’ting’i: Ashia, Micha ja
Jarvah. Kuigi Päästja lihased tütred, olid Micha ja Jarvah sündinud dal’ting’i naistest – Thalajast ja Everaliast. Valge rüü oli keelatud neilegi.
Vere poolest võisid nad asetuda kõrgemale kui Päästja õetütred, aga Ashia oli Michast neli ja Jarvah’st kuus aastat vanem. Ööst öösse imatud võlujõu tõttu kõndisid tüdrukud küll naiselikus kehas, ent ootasid ometi Ashialt juhiseid.
Iga päev sai Sharum’ting’iks üha rohkem naisi, kuid ainult nemad olid Päästja veri. Ainult nemad kandsid valget loori.
Ainult neid oli õpetanud Enkido.
Videvikus avanesid linnaväravad, et lasta Sharum’id lahti maalahmakale, mida nimetati Uueks Labürindiks. Kaks tundi hiljem, kui oli saabunud ööpimedus, lipsasid kolm kai’Sharum’ting’i ja pool tosinat uut relvaõde hääletult üle müüri.
Damajah’ käsk Sharum’eid „abistada” oli ühemõtteline. Nad kütivad Uue Labürindi välisservadel, kus deemoneid on kõige tihkemalt, ning patrullivad, kas arulagedad Sharum’id pole võlujõust joobnuna ja veresaunast vaimustunult lubanud end ümber piirata.
Taolistel juhtudel segavad Ashia ja tema relvaõed vahele, et mehi päästa. See oli mõeldud tekitama veresidet võimalikult paljude Sharum’itega, aga pääsemine naiste läbi mürgitas sõdalaste uhkust. Mis kuulus samuti Damajah’ plaani, sest neil tuli ahvatleda mehi väljakutset esitama, sandistada ja tappa piisavalt, et seatud oleks hirmutav eeskuju.
Miilid kadusid välejalgsete sammude alla. Nende mustadele rüüdele olid tikitud nähtamatuseloitsud, muutes nad alagai’dele märkamatuks, ning looridele nägemiseloitsud, et öö oleks nende silmadele kirgas nagu päev.
Ei kulunud kaua, kui nad leidsidki neli Majah’ hõimu dal’Sharum’it, kes liig agarana olid üksusest kaugele uidanud ja põlludeemonite karja küüsi sattunud. Kolm deemonit olid juba siruli, kuid seda oli ka üks Sharum, kes pigistas oma verist säärt. Semud eirasid haavatut ja väljaõpet, lõid lahingut lahus, kui rivistumine võinuks olukorra veel päästa.
Alagai’de võlujõust purjus, viiples Ashia õdedele. Hullus, mida võlujõud vallandas, oli naistele tuttav, aga meelerahu säilitav sõdalane ei langenud hõlpsasti selle haardesse. Nad tuleb päästa nende endi käest.
Ashia torkas odaga surnuks põlludeemoni, kes oleks hüljatud Sharum’i tapnud, sellal kui Micha, Jarvah ja teised kahlasid järelejäänud tosinapäise deemonikarja keskele.
Deemonit odaga torgates läbistas teda võlujõu raputus. Everami valguses nägi ta, kuidas jõud jooksis piki tema aura väejooni nagu leek. Samad jooned olid kujutatud Evejah’tingis ja tätoveeritud ta meistri kehale. Enkido Mõistatus.
Ashia tundis rammu ja kiiruse sööstu, mõistis, kui kerge on sellest joobuda. Tunne oli võitmatu. Kihk tahtis uputada meelerahu. Meel paindus palmipuuna tuules, mis temast üle voogas.
Ta uuris sügavat haava Sharum’i sääres. See oli juba sulgumas, sest alagai’de võlujõud, mida mees oli imanud, pööras oma mõju tervendamiseks sissepoole. „Järgmine kord pareeri kilbiga täpsemalt.”
„Mida teab naine sellistest asjadest?” nõudis sõdalane.
Ashia tõusis. „See naine päästis su elu, Sharum.”
Üks deemon kargas talle kallale, ent ta rapsas kilbiga, läkitades eluka käkaskaela teise dal’Sharum’i ligidusse, kes odaga metsikult torkas. Hoop oli surmav, kuid mees kiskus oda vabaks ja pistis aina edasi, möirates loomalikus raevus.
Kui mehele kargas turja uus deemon, oli Ashia sunnitud olevuse tabamiseks sõdalase eest ära lükkama. Tema löök tabas riivamisi, aga nurk oli vilets: alagai äge visklemine rebis tal relva käest.
Ashia taganes kaks sammukest, tõrjudes sahmivaid käppi kilbiga. Deemon püüdis teda pureda ning ta surus kilbiserva kolli lõugade vahele ja püüdis paljastada tolle haavatavat kõhualust. Enne kui jalahoobiga seljatatud deemon toibuda jõudis, viskus Ashia kollile peale, vangistas eluka ihuliikmed ning surus noa kõrri.
End parajasti jalule ajanud, sai ta obaduse kuklasse. Ta veeres löögiga kaasa, hüppas püsti ja seisis vastamisi äsja päästetud Sharum’iga. Mehe pilk oli sõge, poos kahtlematult vaenulik.
„Kas sa söandasid mind käperdada, naine?” nõudis mees.
Ashia