Pealuutroon. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
saadik. Neis tuikas vägi, pimeduses hõõgusid need raevukalt. Ta sooritas heite ja ennustusloitsud lõõmasid, seiskasid arbud oma ebaloomulikul kombel, luues talle lugemiseks märgimustri. Enamikule poleks see muster midagi tähendanud. Heidete tõlgendamise üle vaidlesid koguni dama’ting’id, ent Inevera oskas neid lugeda hõlpsasti kui sõnu pärgamendil. Need olid teda juhendanud aastakümneid kestnud mäsudes ja murrangutes, aga nagu pahatihti juhtus, andsid need ähmase vastuse ega toonud kergendust.
– Võitjat ei ole–
Mida see tähendas? Kas kukkumine tappis mõlemad? Kas lahing möllas all edasi? Temas kripeldas tuhat küsimust ja ta heitis uuesti, kuid muster ei muutunud, just nagu ta oligi aimanud.
„Noh?” küsis põhjamaa hoor. „Mida need ütlevad?”
Teades, et järgmised sõnad on määravad, hammustas Inevera huulde, et mitte uisapäisa kähvata. Viimaks otsustas ta, et parim vastus teda ümbritsevate auahnete hingede sepitsuste takistamiseks on tõde – üldjoontes.
„Võitjat ei ole,” lausus ta. „Lahing jätkub all, ja Everam üksi teab, kuidas see lõpeb. Leidkem nad, ja ruttu.”
Mäest laskumiseks kulus mitu tundi. Pimedus ei aeglustanud neid – see valitud rühm nägi võlujõu paistel –, aga nüüdseks roidasid rajal suuremad ja väiksemad kivideemonid, kes mäeküljega laitmatult kokku sulasid. Taevas kisendasid tiirutavad tuuledeemonid.
Et alagai’sid vaos hoida, tõstis Rojer pilli, mille keeltele manas „Vanakuu laulu” leinalised helid. Amanvah saatis kaasat valjul häälel: ööd täitis hora võlujõu võimendatud muusika. Uluva tuule kiuste, mis ähvardas murda ta meelerahu palmipuu, äratas tütre osavus Ineveras uhkust.
Mässitud Jessumi poja kummalisse kaitsvasse võlukunsti, ei ohustanud neid alagai’d, kuid minek oli visa. Inevera sõrmed sügelesid vöölt elektroniga kaetud võlukeppi haarama, deemoneid teelt põrutama ja abikaasa juurde kihutama, ent ta ei soovinud põhjamaalastele avaldada selle väge, ja nagunii peibutaks see pigem alagai’sid ligi. Nõnda oli ta sunnitud säilitama Rojeri ühtlase tempo, samas kui Ahmann ja Par’chin jooksevad kuskil hüljatud orus tõenäoliselt verest tühjaks.
Ta peletas kujutluspildi peast. Ahmann oli Everami soosik. Vaja oli uskuda, et Everam säästis oma Shar’Dama Ka’d ülima häda tunnil mingi imeteo läbi.
Ahmann on elus. Muud võimalust pole.
Leesha ratsutas vaikides ja isegi Thamosel jätkus oidu teda mitte häirida. Krahv võis ju olla tema sage voodikaaslane, kuid Leesha ei armastanud Thamost nii, nagu oli armastanud Arlenit … või ka Ahmanni. Võitluse jälgimine oli lõhestanud ta südame.
Esiotsa näis, et eelised on Arleni päralt, ja kui Leesha oleks pidanud otsustama, poleks ta teisiti tahtnudki. Siiski lootis Leesha, et Arlen, kelle piinatud hing oli viimastel päevadel omamoodi rahu leidnud, suudab Ahmanni alistada ja duelli lõpule viia surmamata.
Ta oli karjatanud, kui Ahmann puuris Arleni kehasse Kaji oda – vahest ainsa relva maailmas, mis võis Arlenile viga teha. See oli olnud lahingu pöördepunkt, ja esimest korda oli tema viha Ahmanni vastu ähvardanud muutuda vihkamiseks.
Aga kui Arlen kaotuse asemel vaenlasega üle kaljuserva paiskus ja Ahmann kuristikku kadus, oli ta kõht krampi kiskunud. Laps polnud tema üsas idanenud kaht kuudki, ent ta võinuks vanduda, et see põtkis, kui isa pimedusse kukkus.
Nende tutvuse aasta jooksul oli Arleni vägi üha kasvanud. Ajuti jäi mehest kõikvõimas mulje ning koguni Leesha arutles, kas too on ehk Päästja. Arlen suutis keha minetada ja end kokkupõrke eest kaitsta. Ahmann mitte.
Kuid isegi Arlenil olid piirid ja Ahmann oli need ootamatul viisil proovile pannud. Leesha mäletas eredalt paari nädala tagust kukkumist, kui Arlen Välu maakonnas munakividele prantsatas, kolp katki nagu vastu lauda koksatud keedumuna koor.
Poleks ainult Renna mehele järele kiirustanud. See naine teadis midagi Arleni kavatsustest. Teadis rohkem kui rääkis.
Ammu enne mäejalamile jõudmist pöörati teisale, eirati kuru, mida valvasid mõlema armee luuresalgad. Vahest oligi sõda vältimatu, ent kumbki pool ei soovinud selle puhkemist täna.
Käänulised mägirajad lahknesid. Enam kui korra tuli Ineveral raja valimiseks arbusid usutleda, heiteks maha põlvitada, kuni ülejäänud ootasid kärsitult. Leesha igatses teada, mida krasialanna märkide segapudrus näeb, aga ta teadis, et ennustusväe ehtsuses ei maksa kahelda.
Koit polnud kaugel, kui leiti esimene Shanjati jäetud tähis. Inevera kiirendas sõitu ja kaaslased järgnesid talle, kappasid mööda rada, sellal kui silmapiir hakkas õrnalt punakaks värvuma.
Mäe jalamile paigutatud vahimehed ei olnud neid märganud, kuid Inevera ihukaitsjad Ashia ja Shanvah, vargsi nõlvast üles hiilinud, ühinesid nendega hääletult. Rohumaa prints kõõritas küll, aga raputas põlglikult pead, kui taipas, et tegu on naisterahvastega.
Viimaks kohtasid nad ootavaid Rennat ja Shanjatit, kes põrnitsesid teineteist usalduseta. Shanjat astus kähku Inevera ette, kummardas ja lõi rusikaga rinnale. „Rada lõpeb siin, Damajah.”
Nad tulid sadulast maha ja läksid sõdalase kannul lähedusse, kus haigutas mehemõõtu lohk, muld ja kivikillud kõnelesid tugevast tabamusest. Maapinda katsid verepritsmed, kuid oli ka jalajälgi – tunnistus, et heitlus kestis edasi.
„Kas sa käisid jälgi pidi?” küsis Inevera.
Shanjat noogutas. „Need katkevad üsna varsti. Enne liiga kaugele uitamist pidasin paremaks ära oodata uued käsud.”
„Renna?” küsis Leesha.
Par’chini Jiwah Ka vahtis verist süvendit klaasistunud silmil, võimas aura raskesti loetav. Noor naine noogutas tuimalt. „Me kammisime ümbrust mitu tundi. Neile oleksid kui tiivad kasvanud.”
„Äkki kandis tuuledeemon nad minema?” pakkus Wonda.
Renna kehitas õlgu. „Võimatu see vist pole, aga hästi ei usu.”
Inevera noogutas. „Deemonid ei saa minu püha abikaasat puudutada vastu tema tahtmist.”
„Ja oda?” küsis Jayan. Inevera pilk oli nukker. Et vanim poeg hoolib pigem pühast relvast kui oma lihasest isast, polnud eriline üllatus, kuid tegi sellegipoolest kurvaks. Asome’il oli vähemalt viisakust sedasorti mõtted endale hoida.
Shanjat raputas pead. „Pühitsetud relvast pole märki, Sharum Ka.”
„Veri on värske,” ütles Inevera ja vaatles silmapiiri. Koiduni oli jäänud vaid mõni minut, ent ühe ennustuse jõuab ehk veel. Ta küünitas hora-pauna ja kahmas arbud nii kõvasti, et servad lõikasid valusalt pihku, kui ta süvendi juurde põlvitama sammus.
Harilikult poleks ta söandanud tundlikke arbusid lagedale tuua koidueelseski hahetuses. Päikesekiirte otsene puude hävitaks deemoniluu ning ka kaudne valgus võiks tekitada püsivaid kahjustusi. Kuid elektron, millega ta oli need katnud, kaitses neid heledaimaski päikesepaistes. Sarnaselt Kaji odaga lahtub nende vägi valguse käes kiirelt, aga öö saabudes on neid võimalik uuesti laadida.
Ta sirutas välja värisevad sõrmed. Meelerahu leidmiseks oli tarvis hingetõmbehetke, enne kui ta suudab jätkata, katsuda juba teist korda täna öösel abikaasa verd, et püüda selle kaudu tuvastada mehe saatust.
„Õnnistatud Everam, Kõiksuse Looja, kingi mulle teadmine kahevõitlejate Ahmann asu Hoshkamin am’Jardir am’Kaji ja Arlen asu Jeph am’Põldaja am’Ojaäärse kohta. Ma anun sind, näita mulle saatust, mis on osaks langenud, ning saatust, mis alles ees.”
Tema sõrmedes tuikas vägi ja ta sooritas heite, piidles pinevalt mustrit.
Kui küsimus oli oleviku või mineviku asjades, kõnelesid arbud jaheda veendumusega – ehkki pahatihti mõistu. Aga tulevik teisenes lakkamatult, selle liivasid liigutas inimeste iga otsus. Arbud poetasid vihjeid, mis olid kui teeviidad kõrbes, kuid mida kaugemale pilk pöörata, seda rohkem hargnesid rajad, kuni eksisid luidete keskele.
Ahmanni tulevik oli ikka