Loss. Franz KafkaЧитать онлайн книгу.
«Ainult paar sammu,» lisas Barnabas, ja juba ta koputaski uksele.
Ukse avas üks neiu; nad seisid suure toa lävel peaaegu pimedas, sest ainult tagaseinas rippus vasakut kätt ühe laua kohal tilluke õlilamp. «Kes sinuga kaasas on, Barnabas?» küsis neiu. «Maamõõtja,» ütles Barnabas. «Maamõõtja,» kordas neiu valjemini laua poole. Seepeale tõusid seal püsti kaks vanainimest, mees ja naine, ning veel üks neiu. K-d tervitati. Barnabas esitles talle kõiki, need olid tema vanemad ja õed Olga ja Amalia. K. vaevu vaataski neile otsa; tal võeti märg kuub seljast, et seda ahju ääres kuivatada, K. laskis sel sündida.
Järelikult polnud mitte nemad kodus, Barnabas üksi oli kodus. Ja miks nad siin olid? K. tõmbas Barnabase kõrvale ja küsis: «Miks sa koju tulid? Või elate te juba lossi piirkonnas?» – «Lossi piirkonnas?» kordas Barnabas, nagu ei saaks ta K-st aru. «Barnabas,» ütles K., «sa tahtsid ju võõrastemajast lossi minna.» – «Ei,» ütles Barnabas, «ma tahtsin koju minna, lossi ma lähen alles hommikul. Ma ei maga kunagi seal.» – «Ah nii,» ütles K., «sa ei tahtnud siis lossi minna, vaid ainult siia.» Barnabase naeratus tundus talle nüüd kahvatum, tema ise silmapaistmatum. «Miks sa seda mulle ei öelnud?» – «Sa ei küsinud mult seda, härra,» ütles Barnabas, «sa tahtsid mulle veel ühe ülesande anda, ainult mitte kõrtsitoas ja ka mitte oma kambris, ja siis ma mõtlesin, et sa võiksid selle ülesande anda mulle segamatult siin, mu vanemate juures. Nad kõik lahkuvad toast, kui sa seda käsid. Kui sulle meie pool rohkem meeldib, võiksid sa öösekski siia jääda. Kas ma talitasin valesti?» K. ei suutnud vastata. See oli siis olnud arusaamatus, lihtlabane arusaamatus, ja K. oli täielikult selle õnge läinud. Oli lasknud ennast ära võluda Barnabase kitsukesest, siidiselt küütlevast kuuest, mille see nüüd lahti nööpis ja mille alt ilmus nähtavale jämedakoeline, räpaselt hall, palju paigatud särk tugeva kandilise sulaserinna ümber. Ja kõik ümberringi vastas sellele täielikult, koguni ületas seda: vana podagrat põdev isa, kes liikus rohkem kobavate käte kui aeglaselt paigast nihkuvate kangete jalgade abiga, ja ema, käed ristis rinnal, kes oma tüseduse tõttu võis samuti ainult kõige lühemaid samme võtta. K. tulekust saadik liikusid nad mõlemad, nii ema kui isa, oma nurgast tema poole ja ei olnud veel kaugeltki kohal. Omavahel ja ka Barnabasega sarnased õed, ainult et karmimate näojoontega kui Barnabasel, suured heledapäised tugevad piigad, seisid tulijate juures ja ootasid, et K. neile midagi tervituseks ütleks. K. ei saanud sõnagi suust. Ta oli uskunud, et tema jaoks on siin külas viimane kui üks inimene tähtis, ja küllap see nii oligi, ainult et just need inimesed siin ei läinud talle küll põrmugi korda. Kui ta oleks suutnud üksinda võõrastemajja tagasiteed leida, oleks ta kohe lahkunud. Võimalus koos Barnabasega hommikul lossi minna ei meelitanud teda ka sugugi. Nüüd öösel, tähelepandamatult oleks ta tahtnud Barnabase saatel lossi tungida, kuid selle Barnabase saatel, keda ta siiani oli näinud, mehe saatel, kes tähendas talle rohkem kui kõik teised, keda ta seni kohanud oli ja kellest ta oli ühtaegu uskunud, et ta on kaugelt üle oma nähtava positsiooni lossiga tihedates sidemetes. Kuid minna päise päeva ajal lossi koos siinse pere pojaga, kes täielikult siia kuulus ja nüüd selle perega ühe laua ääres istus, mehega, keda küllalt kõnekal viisil lossis magadagi ei lubatud, – see oli võimatu, see oli naeruväärselt lootusetu üritus.
K. istus aknalauale, otsustades seal ka öö veeta ja sellelt perekonnalt mitte ühtki muud teenet vastu võtta. Külainimesed, kes ta minema saatsid või teda kartsid, tundusid talle ohutumad, sest nemad tõrjusid teda õieti ainult tema enese poole, aitasid tal oma jõudu koos hoida; kuid need näilised avitajad, kes selle asemel, et teda lossi viia, teda väikese maskeraadi abil oma pere sekka tõid, – need eksitasid teda teelt, tahtsid nad siis seda või ei, ja tegutsesid tema jõudude hävitamiseks. Ta ei teinud kuulmagi perelauast kostvat söömakutset ning konutas noruspäi aknalaual.
Siis tõusis lauast Olga, õdedest õrnem, kes ilmutas ka pisut tütarlapselikku ujedust, tuli K. juurde ja palus teda lauda. Seal ootavat juba leib ja pekk, ta toovat õlut ka veel. «Kust?» küsis K. «Võõrastemajast,» ütles Olga. See oli K-le väga meele järele. Ta palus Olgat parem mitte õlut tuua, vaid saata teda võõrastemajja, tal olevat seal veel tähtis töö pooleli. Aga nüüd selgus, et Olga ei tahtnudki nii kaugele minna, mitte tema võõrastemajja, vaid teise, palju lähemasse – Härraste kõrtsi. Sellest hoolimata palus K. luba teda saata, mõeldes, et vahest leidub seal mõni magamisvõimalus; olgu see milline tahes, ikkagi eelistaks ta seda parimalegi voodile siin majas. Olga ei vastanud kohe, vaid heitis pilgu laua poole. Seal tõusis parajasti püsti tema vend, kes noogutas vastutulelikult ja ütles: «Kui härra seda soovib.» Peaaegu oleks see nõussejäämine sundinud K-d oma palvest taganema, sest üksnes tulutut plaani võis too seal heaks kiita. Aga kui nüüd hakati arutama küsimust, kas K-d lastakse võõrastemajja sisse, ja kui kõik selles kahtlesid, siis hakkas ta just tungivalt kaasaminekut nõudma, nägematagi vaeva mõne arusaadava põhjenduse leidmisega; see perekond pidi võtma teda niisugusena, nagu ta oli, millegipärast ei tundnud ta nende ees häbi. Ainult Amalia eksitas teda veidi oma tõsise, otsese, liikumatu, vahest pisut tuimagi silmavaatega.
Lühikesel teel võõrastemajja – K. oli Olgal käe alt kinni võtnud ega saanud teisiti edasi, kui et Olga pidi teda peaaegu samuti vedama nagu ennist tema vend, – kuulis ta, et tegelikult on see võõrastemaja määratud ainult lossi härrastele, kes seal söövad ja mõnikord koguni ööbivad, kui neil külas asja on. Olga rääkis K-ga vaikselt ja kuidagi usalduslikult, temaga koos oli meeldiv käia, peaaegu nagu vennagagi. K. tõrjus seda meeldimistunnet tagasi, kuid see püsis.
Väliselt oli võõrastemaja väga sarnane sellega, kus K. elas. Ega külas polnud üldse suuri väliseid erinevusi, aga väikesed torkasid otsemaid silma. Eestrepil oli käsipuu ja ukse kohale oli kinnitatud nägus latern. Kui nad sisse astusid, lehvis nende pea kohal krahvi värvidega lipp. Kohe eeskojas kohtasid nad peremeest, kes oli ilmselt majapidamist üle vaatamas; pilusilmil, kas uurivalt või uniselt vaatas ta möödudes K-le otsa ja ütles: «Härra maamõõtja võib minna ainult kõrtsituppa.» – «Jah, muidugi,» ütles Olga, kes K. kohe oma hoole alla võttis, «ta ainult saadab mind.» Aga K. vabastas end tänamatult Olgast ja kutsus peremehe kõrvale. Olga ootas seni kannatlikult eeskoja teises otsas. «Ma tahaksin siin öömaja,» ütles K. «Kahjuks on see võimatu,» ütles peremees. «Te vist ei tea veel, et see maja on määratud ainuüksi lossi härrastele.» – «Eeskiri võib ju säärane olla,» ütles K., «aga kindlasti on võimalik mullegi kuskil nurgas magamiskohta leida.» – «Ma tuleksin teile erakordse heameelega vastu,» ütles peremees, «aga kui jättagi arvestamata eeskirjade rangus, millest te räägite sel toonil nagu võõras, on see ka sellepärast mõeldamatu, et härrased on äärmiselt tundlikud; ma olen kindel, et nad ei ole suutelised, vähemalt täiesti ootamatult, mõne võõra nägemist taluma; nii et kui ma laseksin teil siin öö veeta ja teid mõne juhuse tõttu avastataks – ja juhused on alati härraste poolel – , siis oleksime kadunud, mitte ainult mina, vaid ka teie ise. See kõlab küll naeruväärselt, aga on tõsi.» Vaevalt, et see pikka kasvu, korrektselt kinninööbitud kuuega isand, kes rääkis K-ga usalduslikult, tema poole veidi alla kummardudes, üks käsi seina vastas, teine puusas, jalad ristis, veel külasse kuulus, olgugi et ta tumedad rõivad olid üksnes maamehe pidurõivad. «Kui ma väljendasin end ka halvasti,» ütles K., «siis ei alahinda ma sugugi eeskirja tähtsust ja usun teid täiesti. Ma tahan teie tähelepanu veel ainult ühele asjaolule juhtida: mul on lossis tähtsaid sidemeid ja veelgi tähtsamaid on loota, need kindlustavad teid iga ohu vastu, mis võiks minu ööbimisest tekkida, ja on teile tagatiseks, et minu võimuses on teid selle väikese vastutuleku eest vääriliselt tänada.» – «Ma tean seda,» ütles peremees ja kordas veel: «Seda ma tean.» Nüüd oleks K. võinud oma soovi tungivamalt esitada, kuid just see peremehe vastus viis ta mõtted hajali, seetõttu küsis ta vaid: «Kas täna ööbib siin palju härraseid?» – «Selles suhtes on täna küll soodus,» ütles peremees mõnevõrra ahvatlevalt, «siia jäi ainult üks härra.» K. ei suutnud ikka veel peale käia, lootes nüüd juba ka peaaegu vastu võetud olla, niisiis küsis ta veel ainult seda, mis on härra nimi. «Klamm,» ütles peremees nagu muuseas, pöördudes samas oma naise poole, kes tuli kummaliselt kulunud, vananenud tegumoega, rüüžide ja voltidega ülekuhjatud, kuid peente linnariiete kahinal lähemale. Ta tuli peremehe järele, härra juhatajal olevat mingi soov. Kuid enne lahkumist