Jumalaema kirik Pariisis. Victor HugoЧитать онлайн книгу.

      Samal ajal kuuldi väljas suurt käteplaginat.

      «Mis Esmeralda?» küsis Gringoire, käsi lootusetult kokku pannes. «Ah mu jumal, näib, et nüüd hakatakse akendest välja ronima!»

      Ta pöördus marmorlaua poole ja nägi, et etendus on katkenud. Just sel silmapilgul pidi Jupiter oma välguga ilmuma. Kuid Jupiter seisis liikumatult all lava lähedal.

      «Michel Giborne!» hüüdis poeet ärritatult. «Mis sa vahid? Kus su osa on? Roni aga üles!»

      «Kus ma ronin, üks skolaar on redeli kaasa võtnud.»

      Gringoire vaatas järele. Redel oli tõepoolest kadunud. Igasugune ühendus näidendi sõlme ja lahenduse vahel oli katkenud. «Naljamees!» pigistas ta hammaste vahelt. «Milleks ta redeli kaasa pidi võtma?»

      «Et Esmeraldat vaadata,» vastas Jupiter haledalt. «Ta ütles: «Näe, redel, mida keegi ei tarvita,» ja viiski selle ära.»

      See oli viimane hoop. Gringoire võttis selle vastu alistumusega.

      «Kasige kus kurat!» hüüdis ta komödiantidele. «Kui minule makstakse, saate teiegi!»

      Ta tõmbus noruspäi tagasi, kuid viimasena, nagu kunagi sõjapealik, kes vahvalt on sõdinud.

      Ja mööda Palee keerdtreppe alla minnes ümises ta hammaste vahelt:

      «Niisugused eeslid! Niisugused tainapead need pariislased! Tulevad müsteeriumi kuulama, aga ei kuula midagi! Kõigest muust on nad huvitatud, olgu see Clopin Trouillefou, kardinal, Coppenole, Quasimodo või kurat ise, ainult neitsist Mariast mitte! Oleksin ma seda teadnud, ma teile pärdikuile oleksin mariasid näidanud! Tulen siia, et kuulajate nägusid vaadata, näen aga ainult selgi! Olla poeet ja sattuda apteekri ossa! Ütleme, et Homeros on kreeka külasid mööda kerjamas käinud ja Ovidius Naso moskvalaste juures pagulasena surnud! Aga kurat mind võtku, kui ma taipaksin, mida nad oma Esmeraldaga mõtlevad! Mis sõna see on? Vist midagi mustlase keeli.»

      TEINE RAAMAT

      I. VIHMA KÄEST RÄÄSTA ALLA

      Jaanuaris tuleb öö kaunis vara. Tänavad olid juba pimedad, kui Gringoire Paleest välja tuli. See pimedus meeldis talle. Ta ihaldas jõuda kuhugi hämarasse, tühja tänavasse, et seal segamatult järele mõelda ja siis filosoofina poeedi haavadele esimest sidet panna. Filosoofia oligi talle ainsaks paopaigaks, sest öökorterit tal polnud. Pärast näidendi hiilgavat läbikukkumist ei julgenud ta enam korterisse minna, mis asus Jõelao tänavas, vastu Heinasadamat, sest ta oli lootnud härra prevoolt oma pulmaluule eest saada nii palju, et ta meister Guillaume Doulx-Sire'ile, Pariisi loomamaksude rentnikule, oma kuue kuu üürivõla saab ära maksta, see tähendab kokku kaksteist pariisi sol'i, mis tegi kaksteistkümmend korda rohkem välja, kui tal üldse varandust oli, kaasa arvatud püksid, särk ja müts. Sainte-Chapelle'i vangla väikese värava juures hetkeks varju leides ja seal järele mõeldes, kuhu ööbima minna – kogu Pariisi tänavate sillutis oli tal tarvitada – , tuli talle meelde, et nädal tagasi oli ta Kingaturu tänaval ühe ülemkohtu nõuniku ukse ees näinud kiviastet hobueesli selga ronimiseks, ja siis endale öelnud, et säärane kivi kõlbab parajal ajal kas sandile või poeedile oivaliseks padjaks. Ta tänas saatust, et see tal säärase hea mõtte oli lasknud pähe tulla. Aga kui ta parajasti üle Paleeplatsi kavatses minna, et jõuda Vanalinna tänavate keerulisse labürinti, kus asuvad kõik need Pütissepa, Villaturu, Kingaturu, Täituru ja muud kõverad tänavad, mida veel tänapäevalgi võib näha, aga juba üheksakordsete majadega, nägi ta narridepaavsti rongkäiku samuti Paleest välja tulevat ja põiki üle ta tee tormavat hirmsa kisa ja käraga, tõrvikute heledal valgusel ja temalt ärameelitatud muusika saatel. See pilt osatas ta värskeid enesearmastuse haavu, ta põgenes. Tema dramaatilise ebaõnnestumise meelekibeduses ärritas teda kõik see, mis vähegi seda õnnetut päeva meelde tuletas, ja pani ta haava uuesti verd jooksma.

      Ta tahtis Saint-Micheli silla poole minna, seal aga jooksid lapsed edasi-tagasi raketikeppide ja rakettidega.

      «Neetud tulevärk!» ütles Gringoire ja pöördus tagasi Vahetajate sillale. Sillale ehitatud majadele olid kolm suurt lipukangast üles tõmmatud, mis kujutasid kuningat, dofääni ja Flandria Marguerite'i; kuuel vähemal lipul võis ära tunda Austria hertsogit, Bourboni kardinali, krahv de Beaujeu'd, Madame Jeanne'i, härra Bourboni sohipoega ja mõnda veel. Kõike seda valgustasid tõrvikud ja rahvahulk aina imestas.

      «Õnnelik maalija, see Jehan Fourbeault!» õhkas Gringoire sügavalt ja pööras selja kõigile noile lippudele ja lipukestele. Ta ees avanes tänav, mis näis nii pime ja tühi olevat, et ta lootis siin lahti saada kõigest pidukärast ja – särast. Ta suubus sellesse. Mõne hetke järel põrkas ta jalg millegi vastu. Ta komistas ja kukkus. See oli kimp meiupuuoksi, mida kohtukirjutajad piduliku päeva auks hommikul kohtupalati eesistuja ukse ette olid pannud. Gringoire sai sellestki äpardusest kangelaslikult üle, ta tõusis püsti ja jõudis jõe äärde. Ta jättis selja taha tsiviilkohtu ja kriminaalkohtu vanglahooned, läks piki kuningaaedade suurt müüri kulgevat sillutamata tänavat, kus pori üle jalapöia ulatus, ja jõudis Vanalinna lääneossa, kus ta mõni aeg Lehmade Ülevedaja saarekest silmitses, mis nüüd Uue silla ja pronkshobuse alla ära on kadunud. Saareke teisel pool kitsast valkjat veepinda paistis talle pimedas musta massina. Väikese tulukese valgusel võis siin aimata mingit mesipuu laadi hütti, kus lehmade ülevedaja öösiti peavarju leidis.

      «Õnnelik parvemees!» mõtles Gringoire. «Sa ei unista kuulsusest ega tee pulmaluulet! Mis puutuvad sinusse naisi võtvad kuningad ja Burgundia hertsoginnad? Ei tunne sa ka muid karikakraid peale nende, mida aprillikuu aas su lehmade jaoks kasvatab! Aga mina, poeet, olen välja vilistatud, ma lõdisen, ma olen kaksteist sol'i üüri võlgu ja mu tallad on nii õhukesed, et kõlbaksid su laternaklaasideks. Tänan sind, parvemees! Su onn rahustab mu pilku ja laseb mind Pariisi unustada!»