Soomussüda. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.
laubal nii valged ja siledad, et Harry mõtles, kas need ikka on tema juuksed või jagati need talle välja koos pidžaama ja sussidega.
„Mitte midagi?” uuris isa.
„Mulle pakuti loenguid politseikoolis.”
See oli peaaegu tõsi. Hagen oli teinud selle pakkumise pärast Lumememme juhtumit, otsekui puhkuseks.
„Õpetaja?” Isa naeris vaikselt ja ettevaatlikult, nagu võiks tugevam pingutus maksta talle elu. „Ma arvasin, et üks sinu põhimõtteid oli mitte iial teha seda, mida mina olen teinud.”
„Nii küll pole olnud.”
„Sellest pole midagi, sa oled alati kõike omamoodi teinud. Need politseiasjad … Noh, ma pean olema tänulik, et sa pole teinud nagu mina. Mina ei ole kellegi eeskuju. Sa tead, et pärast sinu ema surma …”
Harry oli istunud valges haiglapalatis vaid kakskümmend minutit ja tundis juba meeleheitlikku tarvidust põgeneda.
„Pärast sinu ema surma ei saanud ma enam millegagi hakkama. Ma tõmbusin endasse ega tundnud inimestega läbikäimisest mingit rõõmu. Mulle näis, et vaid üksinduses olen ma talle kõige ligemal. Aga see on suur viga, Harry.” Isa naeratas leebelt nagu ingel. „Ma tean, et Rakeli kaotus oli valus, aga ära tee nagu mina. Ära peida ennast, Harry. Ära keera ust lukku ega viska võtit ära.”
Harry vaatas oma käsi, noogutas ja tundis üle kogu keha sipelgaid. Ta pidi midagi saama, ükskõik mida.
Tuli meesõde, ütles, et ta nimi on Altman, tõstis süstla ja ütles susinal, et annab „Olavile” midagi hea une jaoks. Harryl tuli himu küsida, kas tal oleks ka temale midagi.
Isa heitis külili, näonahk vajus rippu ja ta nägi vanem välja kui selili lamades. Ta vaatas Harryt raskel, tühjal pilgul.
Harry tõusis nii järsku, et toolijalad kriiksatasid põrandal.
„Kuhu sa lähed?” pomises isa.
„Välja suitsu tegema,” vastas Harry. „Olen kohe tagasi.”
Harry istus madalale telliskivimüürile, kust tal avanes vaade parklale, ja süütas Cameli. Teisel pool kiirteed nägi ta Blinderni ja ülikoolihooneid, kus isa oli õppinud. Oli neid, kes väitsid, et poegadest saavad alati isade vähem või rohkem maskeeritud teisendid, et väljamurdmise kogemus pole muud kui illusioon, et pöördutakse tagasi ja vere raskustung ei ole mitte üksi tugevam kui tahe, vaid see ongi tahe. Harry oli alati uskunud, et tema on vastupidine näide. Nii et miks nägi ta padjal isa laastatud, paljakskistud nägu vaadates just nagu iseenda peegelpilti? Korraga kuulis ta ka isa sõnades otsekui iseennast. Isa mõttekäigud, isa sõnad … täpselt nagu hambapuur, mis tabab eksimatu kindlusega Harry närvi. Sest ta on koopia. Kurat! Harry pilk leidis parklast valge Corolla.
Alati valge, kõige anonüümsem värv. Corolla värv Schrøderi restorani ees, mille rooli taga oli nägu, sama nägu, mis oli teda vähem kui ööpäeva eest längus pilusilmadega vahtinud.
Harry viskas sigareti käest ja spurtis tagasi majja. Aeglustas sammu, kui jõudis isa palatisse viivasse koridori. Ta pööras sinna, kus koridor avardus ooteruumiks ja tegi, nagu otsiks midagi laual olevast ajakirjapakist, kammides ise kõrvalpilguga istujaid.
Mees oli peitnud enda Liberaali numbri taha.
Harry võttis kaasa Se og Høri, mille kaanel oli Lene Galtungi ja ta kihlatu pilt, ning eemaldus.
Olav Hole lamas suletud silmil. Harry pani kõrva tema suu vastu. Hingamine oli nii pinnapealne, et seda oli vaevalt kuulda, kuid ta tundis põsel hingeõhku.
Harry istus veidi aega voodi kõrval toolil ja vaatas isa, samal ajal kui silme eest jooksid läbi kehvalt toimetatud lapsepõlvemälestused juhuslikus järjekorras ja muu punase niidita kui see, et ta neid asju vähemalt mäletas.
Siis asetas ta tooli ukse juurde, mille lükkas poikvele, ning ootas.
Läks pool tundi, kuni ta nägi, kuidas mees tuleb ooteruumist ja eemaldub mööda koridori. Harry sedastas, et lühikesel mehejässil on ebatavaliselt rangis jalad, mistõttu paistis, nagu kõnniks ta, rannapall põlvede vahel. Enne kui ta kadus ukse taha, millel oli rahvusvaheline meestetualeti tähis, kergitas ta püksirihma. Nagu ripuks selle küljes midagi rasket.
Harry tõusis ja järgnes talle.
Ta peatus tualeti ukse taga ja tõmbas sügavalt hinge. Sellest oli palju aega möödas. Seejärel tõukas ta ukse lahti ja hiilis sisse.
Tualett oli nagu Riigihaigla: puhas, kena, uus ja avar. Ühes pikiseinas oli kuus kabiiniust ja mitte ühegi lukk ei olnud punaseks keeratud. Otsaseinas oli neli kraanikaussi ja teises pikiseinas puusakõrgusel neli portselanpotti. Mees seisis ühe poti ees seljaga Harry poole. Risti tema kohal seinal jooksis veetoru. See paistis päris tugev. Küllalt tugev. Harry tõmbas revolvri ja käerauad välja. Meestetualettide rahvusvaheline etikett näeb ette silmside vältimist. Teise pilgu tabamine, olgugi tahtmatult, annab loa tappa. Seepärast ei keeranud mees ringi ega vaadanud Harry poole. Ei siis, kui Harry välimise ukse hirmus tasakesi lukku keeras, ei siis, kui ta rahulikul sammul tema juurde tuli, ega siis, kui ta revolvritoru kukalt ja pead ühendava rasvavoldi vastu surus ning lausus sosinal sõna, mida ühe kolleegi väitel kõik politseinikud vähemalt korra oma karjääri jooksul öelda tohtisid:
„Freeze.”
Seda mees tegigi. Harry nägi, kuidas siledaks raseeritud kuklavolt läks kananahale, kui mees liikumatuks tardus.
„Hands up.”
Mees tõstis kaks lühikest musklis käsivart pea kohale. Harry kummardus lähemale. Ja mõistis samal sekundil, et see oli viga. Mehe kiirus oli jahmatav. Harry teadis lähivõitluse tehnikatele pühendatud tundidest, et sama tähtis kui tappa anda on teada, kuidas tappa saada. Et kõige alus on lihaste lõdvestamine ja arusaam, et nuhtlemist ei anna vältida, küll aga vähendada. Nii et kui mees siis hoogsalt ringi keeras, nõtke põlvetõstega nagu baleriin, reageeris Harry tema liigutusega kaasa minnes. Tema keha liikus jalahoobiga samas suunas. Jalg tabas teda puusa kohale. Harry kaotas tasakaalu, kukkus ja tõukas enda selili üle libedate plaatidega kaetud põranda mehe haardeulatusest välja. Ta jäi pikali maha, ohkas, vaatas lakke ja tõmbas taskust suitsupaki. Ta pistis sigareti suhu.
„Speedscuffing,” sõnas Harry. „Õppisin seda sel aastal, kui käisin Chicagos FBI kursustel. Cabrini Greenis, õudses rotiurkas. Valgel mehel polnud seal õhtuti mitte midagi peale hakata, kui sa ei tahtnud, et sind välja minnes paljaks varastataks. Nii et ma istusin ja harjutasin kahte asja. Teenistusrelva rekordkiirusel tühjendamist ja pimedas laadimist. Ja lauajala ümber kiirrauastamist.”
Harry vinnas end küünarnukkidele.
Mees seisis endiselt, töntsakad käsivarred pea kohal püsti. Käed olid käeraudadega kummalegi poole veetoru kinnitatud. Ta vahtis Harryt ilmetul pilgul.
„Mister Kluit sent you?” küsis Harry.
Teine vahtis Harryle pilgutamata silma.
„The Triade. I’ve paid my debts, haven’t you heard?” Harry uuris mehe ilmetut nägu. Miimika – või selle puudumine – oli võibolla asiaatlik, aga tüübil polnud hiinlase näokuju ega jumet. Äkki mongol? „So what do you want from me?”
Ei mingit vastust. Mis oli halb uudis, sest tähendas tõenäoliselt, et mees ei tulnud mitte nõudma. Vaid tegutsema.
Harry tõusis ja läks kaarega ümber mehe tema kõrvale. Ta hoidis revolvrit mehe meelekohal ja pistis vasaku käe tema pintsakupõue. Käsi libises üle tulirelva külma terase, leidis seejärel taskuraamatu ja napsas selle välja.
Harry taganes kolm sammu.
„Let’s see … mister Jussi Kolkka.” Harry hoidis American Expressi krediitkaarti vastu valgust. „Finnish? Soomlane? Siis saad äkki norra keelest aru?”
Ei mingit vastust.
„Sa oled olnud politseinik, eks? Kui ma sind Gardermoeni saabuvate lendude terminalis nägin, pidasin sind narkonuhiks. Kust sa teadsid, et ma selle lennukiga tulen,