Soomussüda. Jo NesbøЧитать онлайн книгу.
meeldib siin ja milleks mulle pass?”
Kostis plõnn, liftiuks avanes käginal ja sees olevatest kehadest õhkus sooja, haisvat õhku.
„Ma ei lähe sellega!” pahvatas Kaja valjemini kui kavatsenud oli, ja märkas nägusid, mis vaatasid teda nii kannatamatuse kui ka vaieldamatu uudishimuga.
„Lähed küll,” ütles mees, pani talle käe ristluudele ja tõukas ta tasakesi, kuid kindlalt lifti. Silmapilk oli Kaja ümbritsetud inimkehadest, mis tal tee tõkestasid ega lasknud ei liigutada ega ringi keerata. Ta pööras pead just parajal hetkel, et näha, kuidas liftiuksed sulguvad.
„Harry!” hüüdis ta.
Aga mees oli juba läinud.
4. PEATÜKK
Sex Pistols
Vana võõrastemajaomanik pani sõrme mõtlikult turbani alla laubale ning silmitses Kajat kaua ja hindavalt. Siis võttis ta telefoni ja valis numbri. Ta lausus paar araabiakeelset sõna ja pani toru hargile. „Oota,” ütles ta. „Võib-olla, aga võib-olla mitte.”
Kaja naeratas ja noogutas.
Nad istusid ja vaatasid tõtt üle kitsa laua, mis ajas vastuvõtuletina asja ära.
Siis helises telefon. Mees võttis toru, kuulas ja pani toru sõna lausumata hargile.
„Sada viiskümmend tuhat dollarit,” lausus ta.
„Sada viiskümmend?” kordas Kaja hämmeldunult.
„Hongkongi dollarit, proua.”
Kaja arvutas peast. See teeb umbes sada kolmkümmend tuhat Norra krooni. Poole rohkem, kui tal oli voli kasutada.
Südaöö oli möödas ja ta viimasest magamisest sai oma nelikümmend tundi, kui ta mehe üles leidis. Ta oli H-plokki kolm tundi läbi kamminud. Oli sirgeldanud ruumijaotuse plaani ning kõmpinud läbi hostelite, kohvikute, toidubaaride, massaažiklubide ja palvelate, kuni jõudis kõige odavamate võõrastemajade, tubade ja magalateni, kus leidis ulualust Aafrikast ja Pakistanist toodud tööjõud – mitte tubades, vaid ukse, teleka, kliimaseadme ja eraeluta boksides. Mustanahaline öövaht, kes Kaja sisse laskis, vaatas kaua fotot ja veelgi kauem sajadollarilist, mida Kaja käes hoidis, enne kui selle vastu võttis ja ühe boksi poole osutas.
Harry Hole, mõtles Kaja. Got you.
Mees lebas kuuldamatult hingates selili madratsil. Tal oli sügav kurd laubal ja etteulatuv lõualuu parema kõrva all magades veelgi silmatorkavam. Teistes boksides kuulis ta mehi, kes köhisid ja norskasid. Laest tilkus vett, mis tabas kivipõrandat sügava, tujutu ohkega. Boksiavast pääses sisse vastuvõtu päevavalgustoru külm sinine riba. Ta nägi akna ees riidekappi, tooli ja plastpudelit veega, mis seisis madratsi kõrval põrandal, ja see oli kõik. Oli tunda otsekui põlenud kummi kibemagusat lõhna. Ühest konist põrandal lutipudeli kõrval tuhatoosis kerkis suitsu. Kaja istus toolile ja avastas, et mehel on midagi pihus. Kollakaspruun libe tomp. Kaja oli küllalt hašišitompe näinud, nii et teadis, et see pole see.
Kell oli ligi kaks, kui mees ärkas.
Kaja kuulis vaid õige põgusat muutust hingamisrütmis, ja korraga välgatas pimeduses silmavalge.
„Rakel?” küsis mees sosinal. Seejärel uinus ta uuesti.
Pool tundi hiljem lõi ta silmad järsku lahti, võpatas kogu kehast, hüppas istuli ja kahmas midagi madratsi alt.
„See olen mina,” sosistas Kaja. „Kaja Solness.”
Tema ees olev keha tardus hüppel. Seejärel vajus see madratsile pikali.
„Kuradit sa siin teed?” oigas mees rögiseval häälel.
„Tulin teile järele,” ütles naine.
Mees naeris vaikselt, silmad kinni. „Mulle järele? Ikka veel?”
Kaja võttis ümbriku välja, kummardus lähemale ja hoidis seda mehe silmade ees. Mees avas ühe silma.
„Lennupilet,” ütles naine. „Oslosse.”
Silm sulgus taas. „Aitäh, aga ma jään siia.”
„Kui mina suudan teid üles leida, siis neile on see vaid ajaküsimus.”
Mees ei vastanud. Kaja ootas, kuulatades samal ajal mehe hingamist ning tilkuva vee ohkavaid patsatusi. Siis lõi mees silmad lahti, hõõrus end parema kõrva alt ja ajas ennast küünarnukkidele:
„Kas sul suitsu on?”
Kaja raputas pead. Mees viskas lina pealt, tõusis ja astus riidekapi juurde. Inimese kohta, kes on veetnud üle poole aasta subtroopilises kliimas, paistis ta üllatavalt kahvatu ja nii kõhn, et isegi selja tagant võis roideid näha. Kehaehituse põhjal võis oletada, et ta oli kunagi olnud atleetlik, aga nüüd paistsid kõhetunud lihased ta valge naha all kui teravad varjud. Ta avas kapiukse. Kaja nägi üllatunult, et riided on piinliku hoolega kokku lapitud. Mees pani T-särgi selga ja jalga teksad, needsamad, mis tal eelmisel päeval jalas olid olnud, ning õngitses suure vaevaga taskust kägardunud suitsupaki.
Ta pani plätud jalga, möödus Kajast ning klõpsutas välgumihkliga.
„Tule,” ütles ta möödudes vaikselt. „Õhtusöök.”
Kell oli pool kolm öösel. Poodidele ja Chungkingi söögikohtadele olid hallid raudkardinad ette tõmmatud. Aga mitte Li Yuani juures.
„Nii et kuidas te Hongkongi sattusite?” küsis Kaja ja vaatas Harryt, kes kugistas valgest supikausist läikivaid klaasnuudleid peenutsemata, kuid tõhusalt.
„Lendasin. On sul külm?”
Kaja tõmbas käed automaatselt istumise alt välja. „Aga miks siia?”
„Ma olin teel Manilasse. Hongkongis pidi olema vahepeatus.”
„Filipiinid. Miks sinna?”
„Et hüpata vulkaanikraatrisse.”
„Millisesse neist?”
„Noh. Milliste nimesid sa tead?”
„Mitte ühegi. Ma olen ainult lugenud, et neid on palju. Kas osa neist ei ole … ee … Luzonil?”
„Pole paha. Seal on kokku kaheksateist vulkaani ja kolm neist asuvad Luzonil. Ma kavatsesin Mount Mayoni otsa ronida. Kaks tuhat viissada meetrit. Koonusvulkaan.”
„Järskude nõlvadega vulkaan, mis on purske järel laavast kihtkihilt moodustunud.”
Harry katkestas söömise ja vaatas teda. „Uusaja pursked?”
„Palju. Kolmkümmend?”
„Ametlikel andmetel alates 1616. aastast nelikümmend seitse. Viimane 2002. Võib vastutusele võtta vähemalt kolme tuhande mõrva eest.”
„Mis juhtus?”
„Ei pidanud survele vastu.”
„Ma mõtlen teiega.”
„Ma räägingi endast.” Kaja arvas nägevat vaevumärgatavat naeratust. „Ma langesin tsüklisse ja kukkusin lennukis jooma. Mul kästi Hongkongis pardalt lahkuda.”
„Manilasse läheb teisigi lennukeid.”
„Ma mõistsin, et kui välja arvata vulkaanid, siis pole Manilas midagi sellist, mida ka Hongkongist ei leiaks.”
„Nagu näiteks?”
„Nagu näiteks kaugus Norrast.”
Kaja noogutas. Ta oli lugenud Lumememme juhtumi aruandeid.
„Ja mis kõige tähtsam,” ütles Harry ja osutas pulgaga. „Neil on Li Yuani klaasnuudlid. Proovi. See on küllalt hea põhjus, et kodakondsust paluda.”
„See ja oopium?”
Polnud Kaja stiil nii otse öelda, aga ta teadis, et peab oma loomupärase häbelikkuse maha suruma, sest see on ta ainus võimalus teha seda, milleks ta tulnud oli.
Harry