Kodukäijad. Matthias Johann EisenЧитать онлайн книгу.
ütles mulle Lammi-Laur lugu lõpetades.
Vaimud koputavad.
Korraga kuulsin ma tua lae peal koputamist, üks kord, kaks korda, kolm korda… Ma jäin kuulama.
“Mis see oli?” küsisin ma imestledes.
“Näha on, et sa vaimude ilmumisest veel midagi ei tea!” ütles Lammi-Laur mulle naerdes. “Need on vaimud, kes koputavad. Tondid, nagu mõned meie mehed ütlevad, kutsuvad meid oma tantsule. Nüüd on paras aeg minna. Läki siis!”
Kohe hakasime maja teine poole otsa minema. Seal pidivad Lammi-Lauri ütlemise järele ju vaimud ilmuma.
Astusime kottpimedasse tuppa. Õigust ütelda, ma lõin oma julguse peale vaatamata vähe kartma. Mis see tähendas? Miks oli tuba kottpime?
Lammi-Laur arvas mu kartust ette ära. Ütles sellepärast kohe: “Ära karda! Anna käsi siia mu kätte. Ma viin sind tooli peale istuma!”
“Aga miks siin niisugune Egiptuse pimedus valitseb?” küsisin ma vasta.
“Mikspärast? Sellepärast et vaimud valgust ei armasta! Eks sa siis seda veel ei tea?” ütles Lammi-Laur.
“Küll tean! küll tean!” vastasin ma. “Kõik kurjad vaimud armastavad pimedust!”
“Need, kes meile ilmuvad, pole kurjad vaimud sugugi!” seletas Lammi-Laur. “Enamisti kõik meie armsad omaksed ehk head tuttavad. Valgust nad ometi ei salli!”
Nõnda õpetades viis Lammi-Laur mind tooli peale istuma. Kohe selle peale astus veel paar meest tuppa. Needki olivad “tontide tantsule” kutsutud, et nad endid uue usuga tutvustaksivad. Lammi-Laur võttis needki vasta ja viis iga ühe oma paiga peale istuma.
Selle peale pidas Lammi-Laur meile pisukese kõne. “Herrad,” ütles ta. “Ma olen teid siia kutsunud, “tontide tantsu” vaatama, nagu maailma lapsed ütlevad. Vaimud on täna õhtu nii lahked ja lubavad meile ilmuda. Te võite neid näha ja kui tahate, ka nendega kõneleda. Aga selle eest hoidke endid, et te neile ligemale ei lähe ega neisse milgi kombel ei puutu. Tahaks keegi vaimusid käpuga katsuda, siis võiks sest suur õnnetus sündida. Seda pidage meeles!” Jälle koputati kusagil kolm korda.
“Soo, vaimud annavad teada, et nad ju ilmuvad,” ütles Lammi-Laur. “Olge julged, ärge kartke midagi. Kes ise vaimudesse ei puutu, sellesse ei puutu ka vaimud!”
Kõik majariistad hakavad tantsima.
Nurgast hakas nagu vähe kuma paistma. Tuld ometi ei puutunud kusagiltki silma. Selle kuma valul lahkus küll pisut Egiptuse pimedust, aga õieti näha ei võinud ometi midagi.
Minu ees seisis tühi tool. Hoidsin selle seljast kinni. Korraga tunnen: tool mu ees hakab liikuma. Lasksin käe toolist lahti. Tool tõusis ülesse kõrgesse.
“Mis see on?” hüüdsin ma.
“Vaimud ilmuvad, tool tantsib!” ütles Lammi-Laur õpetades.
Mul ei jäenud aega selle peale midagi vastata, sest et tooli tantsimine kõik mu meeled vangis pidas. Nagu poolpimedas näha võis, keerutas tool ennast mitu korda õhus ümber ja langes siis prantsatades maha.
Korraga tunnen: minu toolil kipub ka tantsu tuju peale. Aga kuhu ta mehe käest peaseb. Tuetasin enese hästi tugevasti toolile ja ootasin, mis nüüd sünnib. Oli see nüüd minu raskus või mis oli, aga iga pidi midagi oli, mis toolil tantsu tuju kohe minema kihutas.
Seni nähti kuma nurkas pisut suuremaks läinud olevat.
Seda viisi võisin ma vähe selgemini näha, et tantsu tuju nüüd pengile peale tuli. Penk seina ääres tõstis esmalt üht otsa, siis teist otsa ja tõusis viimaks täiesti õhku. Õhus heljus penk natukese aega ja langes siis jälle maha. Pisut kaugemal hakkas teine tool tantsima. Tantsides tõusis tool õige kõrgesse ja tuli tantsides minu lähedale. Korraga puutus tooli jalg minu külge.
“Tohoo tondid!’’ hüüdsin ma püsti karates. “Niisuguse kaubaga ma ei lepi!”
Seda üteldes tahtsin ma juba tantsivast toolist kinni sasida, aga seal astus Lammi-Laur vahele. “Ära karda,” ütles ta, “vaimud ei ole süüdlased, vaid ainult tool, mis oma tantsuga liig kaugele läinud!”
Pööris ennast selle peale toolide poole ja ütles: “Toolid, ärge enam tantsige!”
Nagu näha, kuulsivad tantsivad toolid Lammi-Lauri sõna. Mitte üks tool ei liikunud enam paigalt.
Selle asemel hakas aga laud oma tükka tegema. Kerkis ühest otsast, kerkis teisest otsast, tahtis ka lendu tõusta, aga vist olivad tall nagu jaanalinnul lühikesed tiivad, mis ta keha raskust hästi ei kannud. Lühidalt: laud lae alla ei tõusnud.
Tua täis kodukäijad.
“Nüüd on vaimud küllalt juba oma tulekut ette kuulutanud, nüüd ilmuvad nad kohe ise!” ütles selle peale Lammi-Laur.
Kohe kadus kuma ja jälle valitses pilkane pimedus tuas.
“Pane tähele, nüüd tuleb terve kari surnute vaimusid välja!” ütles Lammi-Laur.
Tõesti läks jälle vähä valgemaks nurgas ja nüüd hakas vaimusid vips ja vuu tuppa tulema. See on, nad näitasivad endid ja kadusivad sedamaid jälle.
“Miks nad nii ruttu ära kaovad?” küsisin ma. Minu meelest näitas lugu nimelt nii, nagu oleks nõia latern need vaimud välja nõiutanud.
“Kui tahad, võivad vaimud ka kauemini viibida!” ütles Lammi-Laur. Ja kohe jäi järgmine vaim või kodukäija kauemaks meie otsa vahtima.
“Kes sa oled?” küsisin ma vaimult.
“Rammu-Rein!” vastas vaim peene äälega.
“Niisugust meest pole ma iialgi tunnud!” ütlesin ma omalt poolt.
“Sa tahaksid ehk mõnda tuttavat meest näha? Ehk Jakobsoni? Või Vesket?” küsis Lammi-Laur.
“See oleks tõesti kena!” kostsin ma.
“Vaimud, minge, ütelge Jakobsonile ja Veskele, et nad siia tulevad,” ütles Lammi-Laur selle peale vaimude poole pöördes.
Mu uudisehimu kasvis õige suureks. Kuidas tahtis Lammi-Laur neid mehi ette tuua? Et terve vaimude või tontide tants pettus oli, seda arvasin ma selgesti, ehk ma küll veel ei teadnud, kuidas seda pettust tehti. Iga pidi oli tarvis teraselt vaadata.
Natuke aega läks mööda. Ei tulnud Jakobsoni ega Vesket.
“Kuhu nad jäevad?” küsisin ma Lammi-Laurilt.
“Ei jõua veel. Pikk maa tulla!” vastas Lammi-Laur. “Aga oota, oota, küll nad pea ilmuvad!”
Enne astus meie silma ette vips ja vuu veel paar tosinat tonte. Siis kuulsin korraga koputamist.
Kudas Veske habemest ilma jäi.
“Nüüd nad tulevad! Nüüd nad tulevad!” hüüdis koputamist kuuldes Lammi-Laur.
Vaatasin tulejaid. Ei näinud ometi kahte. Ilmus ainult üks habenik, sinise prilliga.
“Kes sa oled?” küsisin ma.
“Eks ikka Jakobson!” vastas vaim.
“Aga sull pole sugugi Jakobsoni ääl!” ütlesin ma, sest ääl oli liig peenike.
“Eks sa tea, et vaimudel ikka peenikesed ääled on!” vastas vaim.
“Võib olla! Mull pole vaimudega enne iialgi tegemist olnud!” sõnusin ma. “Aga ütle mulle, kudas elu vaimude vallas on?” küsisin ma.
“Üsna hea!” vastas vaim.
“Sa oled sellega rahul?” pärisin ma.
“Rahul!” kostis vaim.
Tarvis õige muude asjade kohta otsust küsida.
“Mis sa arvad meie ajalehtedest?” küsisin ma vaimult.
“Ei just head!” seletas vaim. “Ajalehed ei täida