Lumivalgeke peab surema. Nele NeuhausЧитать онлайн книгу.
novembris, päevitunud. Hallikad juuksed olid tahapoole kammitud ning kunagi teravad näojooned olid pisut mahenenud. „Kui sa oled siin jälle sisse elanud ja kohe tööd ei leia, siis võiksid minu juures töötada. Mis sa sellest arvad?”
Ta vaatas Tobiasele üle oma poolprillide ootavalt otsa. Kuigi Claudius ei suutnud avaldada muljet oma kasvu või kena välimusega, kiirgas temast eduka ettevõtja rahulikku enesekindlust ning kaasasündinud autoriteeti, mis pani teisi käituma temaga tagasihoidlikult ja isegi allaheitlikult. Tobias ei istunud vabale toolile, vaid jäi ukseavasse seisma, käed rinnal risti. Mitte et Terlindeni pakkumisele oleks olnud palju alternatiive, kuid miski selle juures muutis Tobiase umbusklikuks. Kallis rätsepaülikonnas, tumedas kašmiirmantlis ja läikima poleeritud kingadega Claudius mõjus armetus köögis nagu võõrkeha. Tobias tundis jõuetust. Ta ei tahtnud sellele mehele tänu võlgu olla. Ta pilk rändas isale, kes istus, õlad kühmus, ja vaatas vaikides oma ristatud käsi nagu alandlik pärisori suurmaaomaniku külaskäigu ajal. See vaatepilt ei meeldinud Tobiasele. Tema isal ei oleks tohtinud olla põhjust kellegi ees kummardada, ka mitte, ja eriti veel mitte, Claudius Terlindeni ees, kes oli teinud pool küla endastmõistetava suurejoonelisusega oma võlglasteks, ilma et kellelgi oleks olnud võimalust selle eest kätte maksta. Aga nii oli Terlinden alati teinud. Peaaegu kõik Altenhaini noored olid mingil hetkel tema juures tööl olnud või muul moel tema käest mingit abi saanud. Claudius Terlinden ei oodanud selle eest vastutasuks muud kui tänulikkust. Kuna pooled külaelanikud olid niikuinii tema juures tööl, siis nautis Terlinden selles kohakeses jumalasarnast staatust. Vaikus muutus ebamugavaks.
„Nojah.” Terlinden tõusis ja kohe kargas ka Hartmut Sartorius püsti. „Sa ju tead, kust mind leida. Anna mulle lihtsalt teada, kui oled otsustanud.”
Tobias ainult noogutas ning lasi mehe mööda. Ta jäi kööki, sellal kui ta isa saatis külalise välisukseni. „Ta tahab ainult head,” ütles Hartmut Sartorius kaks minutit hiljem tagasi tulles.
„Ma ei taha tema armust sõltuda,” kostis Tobias ägedalt. „Kuidas ta siin käitus, nagu … nagu kuningas, kes armulikult oma orje külastab. Nagu oleks ta teistest parem!”
Hartmut Sartorius ohkas. Ta täitis teekannu ja pani selle pliidile.
„Ta on meid väga palju aidanud,” lausus ta vaikselt. „Meil ei olnud ju mingeid säästusid, kõik sai tallu ja restorani investeeritud. Advokaadile tuli palju raha maksta ja siis kadusid kliendid ära. Ühel hetkel ei suutnud ma enam pangale laenu tagasi maksta. Nad ähvardasid sundoksjoniga. Claudius maksis meie võla pangale tagasi.”
Tobias jõllitas isale uskmatult otsa.
„See tähendab, et kogu talu kuulub tegelikult talle?”
„Kui täpne olla, siis jah. Aga meil on leping. Ma võin temalt talu igal ajal jälle tagasi osta ja mul on seeselamise õigus elu lõpuni.”
Seda uudist pidi Tobias kõigepealt seedima. Ta keeldus isa pakutud teest.
„Kui palju sa talle võlgu oled?”
Hartmut Sartorius viivitas pisut vastusega. Ta tundis oma poja tulist temperamenti juba varasemast ajast. „Kolmsada viiskümmend tuhat eurot. Lepingu järgi olin ma pangale nii palju võlgu.”
„Ainuüksi krunt on vähemalt kaks korda kallim!” vastas Tobias oma häält vaevu kontrollides. „Ta kasutas su hädaolukorda ära ja tegi soodsa ostu.”
„Me ei saanud pirtsutada.” Hartmut Sartorius kehitas õlgu. „Polnud mingit valikut. Muidu oleks pank talu oksjonil maha müünud ja meie oleksime tänaval olnud.”
Äkki meenus Tobiasele veel midagi. „Mis Schillingsackerist sai?”
Isa vältis poja pilku ja silmitses veekatelt.
„Isa!”
„Jumal küll.” Hartmut Sartorius vaatas üles. „See oli ju lihtsalt üks heinamaa.”
Tobias hakkas aru saama. Tema peas hakkas moodustuma tervikpilt. Isa oli müünud Claudius Terlindenile Schillingsackeri, sellepärast jättiski ema ta maha! See polnud lihtsalt üks heinamaa, vaid kaasavara, mille ema oli abiellu kaasa toonud. See oli olnud puhtalt mõttelise väärtusega õunapuuaed, alles maakasutusplaani muutumisega aastal 1992 oli sellest saanud Altenhaini kogukonnamaade ilmselt kõige väärtuslikum maatükk, sest asus oma ligi 1500 ruutmeetriga keset planeeritud tööstuspiirkonda. Terlinden oli seda aastaid ihaldanud.
„Palju ta sulle selle eest maksis?” küsis Tobias madalal häälel.
„Kümme tuhat eurot,” kostis isa ja lasi pea norgu. Nii suur krunt keset tööstuspiirkonda oli väärt viiskümmend korda rohkem! „Claudiusel oli seda oma uusehitise jaoks väga vaja. Pärast kõike, mis ta meie heaks teinud on, ei saanud ma lihtsalt teistmoodi. Ma pidin selle talle andma.”
Tobias surus hambad kokku ja tõmbas käed abitus raevus rusikasse. Ta ei saanud isale etteheiteid teha, sest ainult ta ise oli süüdi selles täbaras olukorras, millesse ta vanemad olid sattunud. Äkitselt oli tal tunne, et lämbub siia majja, siia neetud külla. Sellest hoolimata jääb ta paigale ja nimelt niikauaks, kuni on välja uurinud, mis üheteistkümne aasta eest tegelikult juhtus.
Amelie lahkus pisut enne ühtteist Mustast Ratsust köögi kõrval oleva tagaukse kaudu. Ta oleks sel õhtul meelsasti kauemaks jäänud, et päevateema kohta rohkem teada saada. Ent Jenny Jagielski pidas noorte töökaitseseadusest rangelt kinni ning kuna Amelie oli alles seitseteist, ei tahtnud Jenny võimudega mingeid sekeldusi. Amelie’l oli ükskõik, ta oli rõõmus, et sai ettekandjana tööd ja oma lobi ise välja teenis. Tema isa oli osutunud ihnuskoiks, nagu ema oli alati rääkinud, ja keeldunud andmast talle raha uue sülearvuti soetamiseks põhjendusega, et vana käib veel küll. Esimesed kolm kuud selles haletsusväärses külas olid olnud kohutavad. Kuna aga tema viibimine Altenhainis pidi kindlal ajal lõppema, oli ta otsustanud sisustada need viis kuud kuni oma 18. sünnipäevani nii hästi kui võimalik. Hiljemalt 21. aprillil 2009 läheb ta siit niikuinii esimese rongiga Berliini tagasi. Siis ei saanud keegi teda enam takistada. Amelie süütas sigareti ja otsis pimeduses Thiesi, kes ootas teda igal õhtul, et tüdruk koju saata. Nende tihe sõprus oli küla klatšimooride seas hinnatud kõneaine. Ringi liikusid kõige metsikumad kuulujutud, aga see Amelie’d ei huvitanud. Thies Terlinden elas kolmekümneselt ikka veel vanemate juures, sest, nagu külas sosistati, ei olnud tal peas kõik korras. Amelie viskas seljakoti õlale ja hakkas astuma. Thies seisis kiriku ees laterna all, käed jakitaskuisse torgatud, pilk maas, ning kui tüdruk temast möödus, liitus mees temaga sõnatult.
„Täna õhtul oli õudselt põnev,” rääkis Amelie ning jutustas Thiesile Musta Ratsu sündmustest ja sellest, mida oli teada saanud Tobias Sartoriuse kohta. Tüdruk oli harjunud, et ei saanud Thiesilt samahästi kui kunagi korralikku vastust. Ta olevat lollakas, räägiti, ja see külahull ei oskavat kõnelda. See polnud aga tõsi. Thies polnud üldse mitte loll, vaid … lihtsalt teistsugune. Amelie oli ka teistsugune. Amelie isale ei meeldinud, et tüdruk Thiesiga suhtles, aga ta ei saanud sinna midagi parata. Amelie mõtles mõnikord küünilise lõbuga, et ilmselt oli ta väikekodanlik isa juba ammu kibedalt kahetsenud, et võttis kasuema Barbara nõudmisel oma esimesest lühikesest abielust pärit hullumeelse tütre enda juurde. Isa oli tema jaoks kõigest ebamäärane, ilma nurkade, piirjoonte ja selgroota hall laik, kes laveeris ettevaatlikult läbi oma kohastunud raamatupidajaelu, jälgides hoolega, et ta mingil juhul kuidagi silma ei torkaks. Kohtulikult karistatud, silmatorkava käitumisega seitsmeteistaastane tütar, kelle nägu kaunistas pool naela metalli, kes kandis ainult musti riideid ja kelle soeng ning meik võinuksid olla eeskujuks Bill Kaulitzile ansamblist Tokio Hotel, pidi tema jaoks olema tõeline õudus. Amelie sõpruse vastu Thiesiga oli Arne Fröhlichil kindlasti nii mõndagi, aga otseselt keelanud ei olnud ta seda kunagi. Mitte et sellest midagi kasu oleks olnud. Keeldudest polnud Amelie kunagi hoolinud. Isa vaikiva kannatlikkuse tegelik põhjus oli Amelie oletuse kohaselt tõsiasi, et Thies oli isa ülemuse poeg. Ta viskas koni sadeveekaevu ja jätkas valjusti mõtlemist Manfred Wagnerist, Tobias Sartoriusest ja surnud tüdrukutest.
Selle asemel et liikuda mööda valgustatud Hauptstraßet, olid nad põiganud kitsale ja süngele rajakesele, mis viis kiriku juurest piki majade aiaääri