Lumivalgeke peab surema. Nele NeuhausЧитать онлайн книгу.
Kuna juba nädalaid polnud keegi tundnud vajadust elust küsitaval viisil lahkuda, oli 11. komandos võrdlemisi vähe teha. Eschborni lennujaama maa-alusest mahutist leitud skelett oli ainus aktuaalne juhtum. Kohtumeditsiini labori tulemused polnud veel kohale jõudnud, seepärast lappas kriminaalkomissar Kai Ostermann ruttamata läbi möödunud aastate kadumisjuhtumeid. Abilisi tal ei olnud. Kolleeg Frank Behnke oli esmaspäeval terveks nädalaks haiguslehe võtnud, ta olevat jalgrattalt kukkudes saanud näovigastusi ja põrutusi. See, et haige oli ka kriminaalkomissar Andreas Hasse, ei üllatanud kedagi. Ta oli juba aastaid korduvalt nädalateks ja kuudeks haiguslehte võtnud. 11. komando töö oli korraldatud nii, et hakkama sai ka ilma temata, ja keegi ei tundnud temast puudust. Koridoris kohviautomaadi juures kohtas Pia oma noorimat kolleegi Kathrin Fachingeri, kes lobises seal kriminaalnõunik Nicola Engeli sekretäriga. Need ajad, mil Kathrin kõndis ringi satsikestega pluusides ja ruudulistes pükstes, olid möödas. Oma ümmargused öökulliprillid oli ta vahetanud moodsalt kandiliste vastu ning viimasel ajal kandis ta ülikitsaid teksasid, kõrge kontsaga saapaid ja lühikesi kampsunijuppe, mis tõid suurepäraselt esile ta kadestusväärselt saleda figuuri. Selle muutuse põhjust Pia ei teadnud ja ta pidi endale taas tunnistama, et teadis oma kolleegide eraelust üldse väga vähe. Igal juhul oli osakonna pesamuna ilmselgelt eneseteadlikumaks muutunud.
„Pia, oota!” hüüdis Kathrin ja Pia jäi seisma.
„Mis lahti?”
Kathrin vaatas koridoris ringi, nagu oleks tal mingi vandenõu.
„Ma olin eile õhtul paari sõbraga Sachsenhausenis,” ütles ta summutatud häälel. „Sa ei kujuta ette, keda ma seal nägin!”
„Ega ometi Johnny Deppi?” pilkas Pia. Kõik 11. komando inimesed teadsid, e Kathrin oli selle ameerika näitleja tuline austaja.
„Ei, ma nägin Franki,” jätkas Kathrin provokatsioonile allumata. „Ta töötab Klapperkahni baaris ja on kõike muud kui haige.”
„Mida?”
„Nojah, ma ei tea nüüd, mida tegema peaks. Tegelikult peaksin ma seda ju ülemusele ütlema, eks?”
Pia kortsutas laupa. Kui politseiametnik tahtis töö kõrvalt pidada teist töökohta, pidi ta tegema avalduse ja ootama selle rahuldamist. Töö kahtlase kuulsusega kõrtsis ei kuulunud kindlasti nende tööde nimekirja, mida oleks aktsepteeritud. Juhul kui Kathrin oli õigesti näinud, riskis Behnke noomituse, rahatrahvi või lausa distsiplinaarmenetlusega.
„Võib-olla ta lihtsalt asendas oma kaaslast.” Pia ei arvanud oma kolleegist Behnkest suurt midagi, aga ta ei tahtnud mõelda tagajärgedele, mille ametlik süüdistus endaga kaasa tooks.
„Ei asendanud.” Kathrin vangutas pead. „Ta nägi mind ja kargas mulle kohe turja. Süüdistas mind, et ma luuran tema järele. Täielik jama! Ja siis ütles see tolgus veel, et minuga juhtub midagi, kui ma tema peale kaeban!”
Kathrini solvumine ja viha oli mõistetav. Pia ei kahelnud tema jutus hetkekski. See kõlas täpselt Behnke moodi. Behnkel oli sama vähe diplomaadivõimeid nagu Prantsuse buldogil.
„Kas sa oled Schneiderile juba midagi öelnud?” uuris Pia.
„Ei.” Kathrin vangutas pead. „Kuigi ma oleksin seda väga hea meelega teinud. Mul on lihtsalt tuju ära.”
„Seda ma usun. Frank oskab suurepäraselt teisi marru ajada. Las ma räägin ise ülemusega. Võib-olla saab selle asja diskreetselt korda ajada.”
„Aga miks peaks?” vastas Kathrin ägedalt. „Miks kõik seda sitavarest kaitsevad? Ta võib endale siin kõike lubada, oma halba tuju meie peal välja elada, ja temaga ei tehta midagi.”
Ta rääkis otse hingepõhjast. Mingil põhjusel oli Frank Behnkel narrivabadus. Sel hetkel astus koridori Bodenstein.
Pia vaatas Katrinile otsa. „Sa pead ise teadma, mis sa teed,” lausus ta.
„Ja teangi,” vastas Kathrin ja läks otsusekindlalt Bodensteini suunas. „Ma pean teiega korraks rääkima, boss. Nelja silma all.”
Amelie oli otsustanud, et andmete kogumine Altenhaini tüdrukutemõrva kohta oli tunduvalt tähtsam kui kool, ja teinud seetõttu pärast kolmandat tundi õpetajale selgeks, et ta on haige. Nüüd istus ta sülearvutiga oma kirjutuslaua ääres, toksis Google’isse naabripoisi nime ja sai tõesti sadu vasteid. Ta luges kasvava huviga pressiteateid 1997. aasta suve sündmuste ja kohtuprotsessi kohta, mille tulemusena sattus Tobias Sartorius kümneks aastaks noortevanglasse. Protsess oli põhinenud puhtalt kaudsetel tõenditel, sest tüdrukute laipu ei leitudki. Just seda oligi Tobiasele ette heidetud; tema vaikimine oli karistust karmistanud. Amelie nägi fotodel tumedapäist poissi veel küpsemata näojoontega, mis lasid aimata meest, kes temast kunagi saama pidi. Tobias Sartorius nägi praegu ilmselt üpris kena välja. Piltidel olid ta käed raudus, kuid ta ei peitnud oma nägu jakihõlma või kausta varju, vaid vaatas otse kaameratesse. Teda kirjeldati „jäise mõrtsukana“, kes on uhke, tundekülm ja julm.
„Tobias S., väikesest Vordertaunuse külast pärit restoranipidaja poja vastases protsessis astuvad kaassüüdistajatena üles mõrvatud tüdrukute vanemad. Kuid ka Andrea W. ja Beate S. – i meeleheitlikud palved jätsid oivikust abituriendi külmaks. Küsimusele, mida tegi ta mõrvatud tüdrukute laipadega, vastas psühholoogilise analüüsi põhjal üle keskmise intelligentseks tunnistatud S. vaikimisega. Oli see taktika või ülbus? Isegi kohtuniku ettepaneku peale muuta ülestunnistuse korral süüdistus mõrvast ettekavatsemata tapmiseks, vaikis noormees kangekaelselt. Igasugune empaatia puudumine hämmastas isegi kogenud protsessivaatlejaid. Prokuröril polnud mingit kahtlust tema süüs, kuna tõendite jada ja sündmuste käigu rekonstruktsioon olid lünkadeta. S. üritas küll varem teisi korduvalt laimates ja mälukaotust teeseldes oma süütust tõestada, kuid kohus ei lasknud end eksiteele viia. Kohtuotsuse võttis Tobias S. teatavaks ilma väliste emotsioonideta. Asja uuesti läbivaatamisest kohus keeldus.”
Amelie jättis lugemata teised sarnased lood kohtuprotsessi kohta ning leidis viimaks artikli sündmustest, mis eelnesid protsessile. Laura Wagner ja Stefanie Schneeberger olid ööl vastu 7. septembrit 1997 jäljetult kadunud. Altenhainis oli olnud kirikulaat ja terve küla seega jalgel. Üsna varsti oli juurdluse keskpunkti tõusnud Tobias Sartorius, sest naabrid oli näinud, kuidas mõlemad tüdrukud olid õhtul ta vanemate majja tulnud, aga ära minemas neid ei nähtud. Tobias oli oma endise sõbranna Laura Wagneriga majaukse ees ägedalt ja silmnähtavalt tülitsenud. Mõlemad olid kirikulaadal palju alkoholi tarbinud. Pisut hiljem oli nendega liitunud Stefanie Schneeberger, Tobiase tolle hetke sõbranna. Tobias ise oli hiljem öelnud, et Stefanie oli temaga tol õhtul suhte lõpetanud ja ta oli meeleheitest oma toas veel peaaegu terve pudeli viina joonud. Juba järgmisel päeval leidsid politseikoerad Sartoriuste krundilt verejäljed; Tobiase auto pakiruum oli olnud verd täis, peale selle leiti Tobiase riietelt ja majast tüdrukute verd ja nahajäänuseid. Tunnistajad olid Tobiase veel öösel oma auto roolis ära tundud, kui too hilisel tunnil mööda Hauptstraßet sõitis. Tema toast oli hiljem leitud Stefanie Schneebergeri seljakott; Laura Wagneri kaelakett oli olnud piimaköögis ühe kraanikausi all. Sündmustele oli eelnenud armulugu: Tobias oli jätnud Laura Stefanie pärast maha ja siis jättis Stefanie omakorda Tobiase maha. Sellele olid järgnenud veretööd, ohtralt tarbitud alkohol võis Tobiasele katalüsaatorina mõjuda. Ta oli küll kuni protsessi viimase päevani väitnud, et tal pole tüdrukute kadumisega mingit seost, ent kohus ei uskunud tema väidetavaid mälulünki ning Tobiase kasuks tunnistajaid ei leidunud. Vastupidi, tema sõbrad olid kohtu ees öelnud, et Tobias oli keevavereline, sageli äkiline ning harjunud sellega, et tüdrukud olid ta jalge ees maas – võimalik, et Tobias oli Stefanie’lt saadud hundipassi tõttu vihasena üle reageerinud. Tobiasel ei olnud vähimatki pääsemisvõimalust.
See õhutas Amelie uudishimu, sest ta ei vihanud midagi rohkem kui ebaõiglust. Ta oli ju ise piisavalt sageli langenud ebaõiglaste süüdistuste ohvriks. Tüdruk oskas ette kujutada, kuidas Tobias võis end tunda, juhul kui tema väited oma süütuse kohta olid tõepoolest õiged. Amelie uurib asja edasi, kuidas täpselt, seda ta veel ei teadnud. Kuid kõigepealt pidi ta Tobias Sartoriusega tuttavaks saama.
Kakskümmend