Ütle mulle kolme asja. Julie BuxbaumЧитать онлайн книгу.
patsikumm ära. Selle särgiga on see veits liiga talutüdruk.
Teen juuksed lahti. Selle pärast ongi mul siin Scarlettit vaja. Äkki tema pärast mind polegi varem narritud. Poleks me neljaaastaselt kohtunud, oleksin ilmselt veel suurem nohik.
Mina: Aitäh. Patsikumm on ametlikult läinud. Sama hästi kui põlenud.
Scarlett: Kes see kuum kutt on, kes su pilti pommitab?
Mina: Mida?
Kissitan telefoni suunas silmi. Batman vaatas täpselt siis aknast välja, kui ma nuppu vajutasin. See ei olnud just pommitamine, aga jäädvustatud järeltulevatele põlvedele. Nii et blondil ja blondimal siiski oli publikut. Muidugi oli. Sellistel tüdrukutel on alati publikut.
Mu nägu tõmbub taas punaseks. Vähe sellest, et ma olen suur paks luuser, kes sööb üksi lõunat, ebairooniline patsikumm peas, ma olen ka piisavalt loll, et sellest oma elu imelisest hetkest pilti tehes vahele jääda. Ja veel nunnule poisile, kõigele lisaks.
Teen pildi kõrval olevasse väiksesse kastikesse linnukese. Vajutan nuppu „kustuta”. Oleks vaid kõike muud ka nii lihtne hävitada.
4. peatükk
„T. S. Elioti „Ahermaa”. On keegi seda lugenud?” küsib proua Pollack, minu uus inglise keele süvaõppe õpetaja. Mitte keegi ei tõsta kätt, ka mina mitte, kuigi ma lugesin seda paar aastat tagasi, ajal, mis tundub nüüd nagu mingi hoopis teine elu. Mu emal oli komme luuleraamatuid maja peale jätta, nagu oleksid need olnud osa mõnest salajasest vihjemängust, laiali puistatud, põimunud viited osutamas ei tea millele. Kui mul oli igav, võtsin mõne raamatu tema öökapilt või vanni kõrvalt hunnikust ja avasin need juhusliku koha pealt. Tahtsin lugeda sealt, kust ta oli alla jooninud või servadesse loetamatuid märkmeid kritseldanud. Mõtlesin tihti, miks mõni kindel rida oli kulunud kollasega esile tõstetud.
Ma ei küsinud temalt kunagi. Miks ma temalt ei küsinud? Üks halvimaid asju kellegi surres on meenutada kõiki neid kordi, kui me ei küsinud õigeid küsimusi, kõiki neid kordi, kui me rumalalt eeldasime, et meil on aega terve maa ja ilm. Ja see ka: seda aega ei tundu üldse nii väga palju. See, mis järele jääb, tundub nagu miski tehislik. Mälestuste ülesäritatud vaimud.
„Ahermaas” oli mu ema esimese lause alla jooninud ja märkinud selle kahe pillava tärniga: „Aprill on julmim kuu.”1
Miks on just aprill kõige julmem? Ma pole kindel. Viimasel ajal tunduvad nad kõik omamoodi julmad. Praegu on september: teravad pliiatsid. Uus aasta ja samas üldse mitte uus aasta. Lubadusteks ja uuteks algusteks on ühtaegu liiga vara ja liiga hilja.
Mu ema pappkarpidesse pakitud raamatud hallitavad nüüd ühes Chicago hoiuruumis, nende lõhnav paber muutumas niiskeks ja tolmuseks. Ma ei luba endal mõelda sellele ega asjaolule, et kõik mateeria laguneb. Et kogu see allajoonimine oli tühi töö.
„See on neljasaja kolmekümne nelja realine poeem. Ehk siis, mis, umbes nelisada kolmkümmend neli säutsu?” Selle peale naerdi. Proua Pollack on noor – äkki hilistes kahekümnendates – ja veetlev: leopardimustrilised retuusid, nahast lahtise nina ja kiilkontsaga kingad, käisteta siidsärk, mis jätab ta tedretähnilised õlad katmata. Ta on paremini riides kui mina. Üks neist õpetajatest, keda kõik õpilased on vaikimisi nõustunud austama, võib-olla isegi imetlema, sest tema elu ei näi nii hoomamatu. Ta on äratuntav.
Mu esimesel päeval tutvustas ta mind klassile, aga ei sundinud mind püsti tõusma ja midagi enda kohta ütlema nagu kõik ülejäänud õpetajad. Taktitundeline proua Pollackist mind sellest häbistamisest säästa.
„Ühesõnaga, „Ahermaa” on raske. Väga-väga raske. Nagu ülikooli tasemel raske, aga ma arvan, et te olete selleks valmis. Kas te olete selleks valmis?”
Kõlavad mõned loiud jah-id. Mina ei ütle midagi. Praegu pole veel vaja näidata, kui suur nohik ma olen.
„Ei-ei. Te oskate paremini. Kas te olete selleks valmis?” Nüüd kõlavad täis hõisked, mis on üsna muljet avaldav. Ma arvasin, et inimesed erutuvad siin ainult riietest ja US Weeklyst ja kulukatest reisidest oma ülikooli motivatsioonikirjade kirjutamiseks. Võib-olla kandsin ma nad liiga kiiresti maha. „Olgu, kuulake nüüd, kuidas me seda teeme. Te moodustate kaheliikmelised tiimid ja igal nädalal järgmise kahe kuu jooksul võtame selle luuletuse koos läbi.” Oo ei. Ei. Ei. Ei. Teate, mis on uueks õpilaseks olemisest veel hullem? Uus õpilane, kellel on vaja paarilist. Pagan.
Lasen silmadel klassiruumis ringi käia. Theo ja Ashby istuvad ees ja see on kindel, et Theo oma kasuõde hädast välja ei aita. Kaks blondiini, kes minu üle enne nalja tegid, istuvad mu paremal käel. Tuleb välja, et nende nimed on Crystal (blond) ja Gem (blondim), mis oleks hirmnaljakas, kui nad nii vastikud ei oleks. Vaade vasakule. Mu kõrval istuv tüdruk kannab lahedaid suuri musti Warby Parkeri prille ja katkiseid teksaseid ning näeb välja nagu inimene, kes oleks võinud Chicagos mu sõber olla. Aga enne, kui jõuan välja mõelda, kuidas teda enda paariliseks paluda, on ta juba pööranud enda kõrval oleva inimese poole ja sõnagi vahetamata kogu selle oleme paarilised värgi ära teinud.
Ühtäkki on terve klass paaridesse võtnud. Vaatan ringi, üritan mitte välja näha liiga meeleheitel, kuid mu silmad on anuvad. Kas ma pean tõesti käe tõstma ja proua Pollackile ütlema, et mul ei ole paarilist? Jumala eest, ei. Just siis, kui ma oma käe kõverdan, valmis seda lüüasaanuna üles tõstma, koputab keegi mulle selja tagant pastakaga õlale. Hingan kergendatult ja keeran ringi. Mind ei huvita, kes see on. Kingitud hobused ja nii edasi.
Ei. Ole.
Batman.
Mu kõhus pigistab piinlikult. Ta nookab mulle vaevumärgatavalt peaga, nagu Theo kutinoogutus, aga sel korral pole võimalik valesti aru saada: ilmselgelt palub ta mind endale paariliseks. Tema sinised silmad on teravad, peaaegu läbilõikavad, nagu ei vaataks ta mitte ainult mind, vaid ka minu sisse. Nagu mõõdaks midagi. Vaataks, kas ma olen tema aega väärt. Ma pilgutan silmi, vaatan alla, noogutan vastu ja naeratan talle tänutäheks kõige õblukesema naeratuse. Keeran end uuesti näoga tahvli poole ja püüan kõigest väest mitte panna kätt vastu põske, et neid maha jahutada.
Ülejäänud tunni mõtlen ma, miks Batman minu valis. Äkki näen ma tark välja? Ja kui ma näen tark välja, kas see tähendab, et ma näen välja nagu nohik? Hindan mõttes oma riietust: ruuduline eest nööbitav särk, Gapi teksad, mille sääred on üles keeratud, vanad kulunud Vansid. Minu Chicago vormiriietus, paks jakk välja arvatud. Pole siin midagi paljuütlevat, eriti nüüd, kui ma olen patsikummivaba. Minu esimene instinkt on, et ta lihtsalt teeb mulle, mis iganes põhjusel heateo. Ma nägin pööraselt nõustuvat nägu otsides kindlasti hale välja, eriti pärast seda, kui ta nägi, kuidas Gem minuga ennist käitus ja mismoodi ma endal esimesel koolipäeval margi täis tegin. Isegi Ken Abernathy, kellel on KE jutu järgi peeruprobleem, leidis endale kohe paarilise.
Kui kell heliseb ja me kõik oma läpakad kokku pakime – mina olen muidugi ainus ilma uhke õhukese arvutita –, peatub Batman mu laua juures ja jõllitab mind jälle oma tapjapilguga. Kas ma kujutan ainult ette, et miski neis vihjab psühhopaatiale? Kui kuri ta ikka olla saab? Minu valimine oli temast tegelikult väga kena. Ma ei mäleta, et oleksin ise viitsinud proovida uute õpilastega sõbraks saada. Kuum ja kena. See. Ei. Ole. Üldse. Hea.
Täpselt õigel hetkel saan aru, et pean passimise lõpetama ja midagi ütlema.
„Tahad sa numbreid vahetada või midagi?” küsin ma ja vihkan närvilist nooti oma hääles, mis muudab mu täpselt selliseks nagu need tüdrukud, kes lõuna ajal tema ümber kogunevad. Asi on selles, et ma pole mitu nädalat eriti rääkinud. Scarlettiga vahetame peamiselt sõnumeid. Isal on olnud uue töö otsimise ja uue naisega nii kiire, et oleme teineteist vaevu näinud. Ta pole praegu niikuinii mu kõige lemmikum inimene. Mulle ei meeldi see uus versioon temast, kes, pea laiali ja võõraga abielus, sunnib mind pikema jututa äratundmatusse ellu.
Ja ongi kõik. Nii palju inimesi mu elus alles ongi.
„Ää… Ma lihtsalt teen selle
Siin ja edaspidi kasutatud Paul-Erik Rummo tõlget raamatust “Ahermaa ja teisi luuletusi”, lk 13. Hortus Literarum, 1999.