Anekdoodipiibel. Kõvasti üle 3000 anekdoodi. Erkki KõluЧитать онлайн книгу.
teid,” vastab advokaat. „Aga kui ma oleksin olnud prokurör, oleksin ma selle vennikese tingimata võllasse saatnud!”
Mees helistab advokaadibüroosse ja küsib vandeadvokaat Tamme.
„Ta ei tööta enam meil,” vastab sekretär. „Kahjuks sattus ta autoavariisse ja sai kohapeal surma.”
Mõne päeva pärast helistab sama mees uuesti ja saab sekretärilt sama vastuse. Ja nõnda kordub see veel mitu nädalat. Lõpuks ei pea sekretär enam vastu:
„Miks te ometi helistate? Kas te juba ükskord aru ei saa, et ta on surnud?”
„Muidugi saan,” vastab mees, „aga seda on äärmiselt meeldiv ikka ja jälle kuulda!”
Ameeriklane palub oma advokaadilt nõuannet:
„Mu naaber on mulle 500 dollarit võlgu ega taha seda kuidagi ära maksta. Kas ma saan oma raha kuidagi kohtu kaudu tagasi nõuda?”
„Saate, aga selleks on vaja kirjalikku tõendit, et ta on teile võlgu. On teil selline tõend?”
„Kardan, et mitte.”
„Sel juhul kirjutage kiri ja nõudke seal, et ta teile 1000 dollarit tagasi maksaks.”
„Kuid ta on mulle ju ainult 500 võlgu!”
„Just nii ta vastabki. Ja sellest saabki kirjalik tõend.”
Arst ja advokaat armuvad samasse neiusse. Arst kingib talle iga päev ühe roosi ja advokaat ühe õuna. Segaduses tütarlaps küsib advokaadilt:
„Armastuse sümboliks on roos, miks sina mulle õunu tood?”
„Öeldakse, et üks õun päevas hoiab arsti eemal,” vastab advokaat.
Keegi mees istub baaris ühe naise kõrvale ja küsib:
„Te töötate vist advokaadina?”
„Jah. Kuidas te ära arvasite?”
„Teil on nürimeelne nägu.”
„Teil endal on ka nüri nägu!” teatab naine solvunult.
„Tean-tean, ma olen samuti advokaat.”
Advokaat kohtunikule:
„Uue tõendusmaterjali tõttu tahaksin ma oma kliendi kohtuasja edasi kaevata.”
„Milline see uus tõendusmaterjal on?”
„Ma avastasin, et mu kliendil on veel 500 eurot alles.”
Telefonikõne:
„Halloo! Aidake, ma murdsin käe.”
„Tõsi, ma olen doktor, aga kahjuks mitte meditsiini, vaid õigusteaduste. Te eksisite numbriga, teile on arsti vaja.”
„Ei eksinud ma midagi – ega ma siis enda kätt murdnud!”
Advokaat: „Kohtualuse süütuse tõestamiseks läheb vaja üksnes tervet mõistust ja inimlikkust!”
Kohtunik: „Kui kaua teil nende tõendusmaterjalide kogumiseks aega kulub?”
„Te olete üks räpane petis!” karjub hageja advokaat kostja advokaadi peale.
„Teie olete neetud valetaja!” kisab too vastu.
„Lõpetage!” käratab kohtunik. „Nüüd, kus mõlema advokaadi isik on tuvastatud, hakakem kohtuasja arutama!”
Advokaat pöördub kohtuniku poole:
„Jah, minu klient varastas juveeliärist briljandi. Aga seda tegi tema käsi, mitte tema ise. Miks peab tema selle eest vastutama?”
„Hea küll,” vastab kohtunik. „Ma määran siis kolm aastat vabadusekaotust tema käele. Teie klient võib käele järgneda või mitte, see on tema otsustada.”
Advokaat võtab kohtualuse käeproteesi, asetab selle lauale ja lahkub koos oma kliendiga saalist.
„Mis te arvate,” küsib klient oma advokaadilt, „kas ma kaotan selle korruptsiooniprotsessi?”
„Teie? Mitte mingil juhul!” vastab advokaat. „Aga teie lapselapsed kindlasti!”
Klient vaatab advokaadi esitatud arveid:
„Mis arve see on? Nõuanded lõunaajal?”
„Kas te siis ei mäleta?” imestab advokaat. „Ma soovitasin teil lõhet tellida.”
Advokaat sureb ja satub paradiisi. Mõne aja pärast leiab ta seal millegi üle nuriseda ja tahab kaebuse esitada. Talle selgitatakse, et kaebuse arutamine paradiisis võtab vähemalt kolm aastat.
Siis läheb advokaat põrgusse uurima, kui kaua seal kaebuse läbivaatus aega võtab.
„Kolm päeva,” vastab Kurat. „Nagu isegi näete, on kõik advokaadid siin.”
„Ma proovisin heaks inimeseks hakata ja elada ilma kellelegi siga keeramata,” räägib advokaat sõbrale.
„Ja kuidas oli?” küsib sõber.
„Tead, see oli kõige igavam veerandtund mu elus!”
Advokaat satub põrgusse. Ta vihastab ja kutsub enda juurde Kuradi:
„Miks mind, korralikku advokaati, põrgusse saadeti? Ma olen ausalt oma tööd teinud, kirikus käinud ja heategevuseks annetanud. Miks ma põrgus olen?”
„Kas teie nimi on Tamm?” küsib Kurat.
„Jah.”
„Elasite Rävala puiesteel?”
„Jah.”
„Sündinud olete 1766. aastal?”
„Mis jutt see on?”
„Kui arvestada kokku teie tunnitasu eest saadud raha, olete 250-aastane!”
Vana vampiir õpetab oma poega:
„Kui tütarlast näed, siis kargad talle kallale, hammustad kaelast ja hakkad imema.”
Noor vampiir järgibki instruktsioone: klammerdub tüdruku ümber ja hakkab verd imema. Imeb ja imeb, kuni korraga paneb isa talle käe õlale ja ütleb:
„Aitab küll, pojake!”
„Aga isa, miks ma ei tohi teda tühjaks imeda?”
„Kuidas sul häbi pole, pojake! Me oleme ju vampiirid, mitte advokaadid!”
Kohtunik: „Härra advokaat, pidage oma kaitsekõne võimalikult lühidalt. Teie kaitsealune tunnistas end sissemurdmises süüdi.”
Advokaat: „Härra kohtunik, kas te usute tõesti kohtualust rohkem kui mind?”