Udu. Miguel de UnamunoЧитать онлайн книгу.
realismi ennastvarjav või – unustav peegeldamispüüe, mis eeldab vaikimisi „teksti” ja „maailma” eraldiseismist. Unamunot loogikavastasus muidugi ka ei heiduta, otse vastupidi, tema filosoofia elatubki credo quia absurdum’ist. „Udu” ei saa olla elu, kuid on kahtlemata osa sellest, on eluline just selles mõttes, et siin (nagu eluski) pole tegeliku ja väljamõeldu piirid paigas.
Väga nivola’lik on see, et nivola-mõiste ja seletus pärinevad „seestpoolt”, Víctor Gotilt, ent rändavad koos oma „autoriga” „Udust” välja. Õigemini, Víctor jääb piirile (proloogi) ja nivola „emigreerub”. Nii saaks see žanrinimetus justkui Unamuno omaks, ent kirjanik ei jäta hilisemates kirjutistes peaaegu kunagi mainimata, et „rangelt võttes” on nivola siiski Víctor Goti leiutis. Iga säärase tunnustamisega kasvab Gotile üha enam „liha luudele”.
Víctor Goti on Unamuno „kaugelt sugulane”, nagu proloogist teada saame. Siit tuleneb esiteks, et teatud mõttes kuulub ka Unamuno tegelaskujude kilda; teiseks, et Goti on „vaid” Unamuno alter ego, tema „ajutine asjur” tekstis, kelle üheks ülesandeks on autori „visiidi” ettevalmistamine. Selles rollis on Goti „funktsiooniks” kuulutada Augusto Pérezile ette tema fiktsionaalset staatust (vt „Ja kui sa mind päris välja vihastad, siis ütlen sulle, et sina ise oled vaid pelk idee, luulekuju…” (X ptk), „Kas tead, Víctor, mulle tundub, et mind mõeldakse välja?..” (XVII ptk). Sellised vihjed suurendavad küll Augusto eksistentsiaalset peataolekut, ontoloogilist ebastabiilsust, kuid puhuvad talle samaaegu ka elu sisse, sest „segiajamine” viib lähemale „vabanemisele” (vt XXX ptk).
Samamoodi aitab Goti võimendada kogu „Udu” loomuomast piiritlematust. Goti kirjutab nivola’t, mis on (vähemalt teoreetiliselt) kahtlaselt sarnane Unamuno nivola’le, milles Goti kirjutab nivola’t. Tänu niisugusele mise-en-abyme’ile, kui tarvitada narratoloogilist terminit, sugeneb teksti kummastav ebakõla, mis osutab „Udu” kui terviku võimele „ennast õgida” (XXX ptk), ennast teravalt teadvustada ja nõnda lahterdustele resistentsemaks muutuda.
Oma tegelastega on Unamunol üldse võrdlemisi segased, vähemalt kolmetised suhted. Ühelt poolt tahaks ta neile jätta vabad käed, lasta omasoodu areneda. See tähendab siis flaubert’ilikult jutustusest välja astuda, mitte häirida lugejat oma „saatanliku minaga” (vt XVII ptk). Sellisest hoiakust ilmneb taaskord vastuseis realistliku romaani kõiketeadvale ja hinnanguid jagavale jutustajale. Unamuno eelistab (mono)dialoogi varal loo esitamist selle (ümber)jutustamisele, jätab tegelastele rohkem ruumi, laseb neil endil rääkida. Kui jätta kõrvale teksti metafiktsionaalsed raskuskeskmed, siis „Udu” kõiketeadev jutustaja hoiab küllaltki madalat profiili, pigem raporteerib ja annab mõista kui kommenteerib. Otseseid hinnanguid või osutusi on küll vähe, kuid need mõjuvad see-eest kõnekalt, näiteks: „Sest Augusto ei olnud kuhugi kõndija, vaid eluradadel jalutaja” (I ptk), „Tema hingeudu oli liiga tihe” (II ptk), „Teda tõi tagasi reaalsusse – reaalsusse? – Margarita naeratus.”(V ptk).
Teisalt, nagu Víctor Goti tabavalt lisab, „kõike, mida ütlevad mu tegelased, ütlen muidugi mina…”. Autor ei rahuldu erapooletu vaatleja rolliga, see tähendaks enesest lahtiütlemist, mis Unamuno individualistliku filosoofiaga kuidagi ei sobi. Unamuno annab endale aru, et nähtamatuks vahendajaks taandumine on võimatu ja ilmselt ka tarbetu. Veelgi enam, tihti rõhutab ta, et kõik romaanid on autobiograafilised, et autor kannab tegelasi endas, need on osa temast. Siin tärkab oht, et erinevused eri tegelaste vahel tasanduvad, et neist saavad autori erinevate veendumuste (iroonilised või mitteiroonilised) illustratsioonid, elavad näited. Tõepoolest, „Udus” esitavad nii Augusto, Víctor, Orpheus kui mõned teisedki arvamusi ja paradokse, mis võiksid pärineda peaaegu ükskõik millisest teisest Unamuno romaanist või esseest.
Unamuno on sellest loomulikult teadlik ja seepärast lasebki endale kaikaid kodaraisse loopida (või loobib ise). Augusto vastus Víctorile: „Väga sageli saab autorist viimaks oma väljamõeldiste mängukann…” (XVII ptk). Selline käänak on „Udule” ja Unamuno dialektikale tervikuna üsna iseloomulik: on olemas küll tees (tegelase autonoomia) ja antitees (autori ülemvõim), ent süntees jääb puudulikuks, sest pole päris selge, kas tegelane „seljatab” autori või saab temalt „loobumisvõidu”; kas eelmainitud vastuses kõlab Augusto enda hääl (otsekõne) või Unamuno eneseiroonilise hääle kaja (tema kirjandusteoreetiline põhiväide tegelase suu läbi).
Selline lahendamata vastuolu, ebaselgus on üks peamisi „Udu” koostisosi. Juba romaani pealkirja metafoor ise on vähemalt kahekihiline: ühest küljest udu kui mitteautentse, sisutühja elu sümbol, teisest küljest udu kui piiritlematuse, haaramatuse, lõpetamatuse võrdkuju. Sellest dihhotoomiast koorub omakorda välja unamunolik lõhestatus absoluudiiha, selgusetaotluse ja eneseiroonilise hägustamise vahel.
Ähmased piirjooned on „Udusse” juba formaalselt sisse kodeeritud. Romaani ümbritseb kaks proloogi (hispaaniakeelseis väljaandeis lisatakse tavaliselt veel ka Unamuno 1935. a eessõna) ja epiloog, mis talitlevad omamoodi siirdealade või lüüsidena fiktsiooni ja tegelikkuse vahel, paljundavad teksti võimalikke lähte- ja suudmekohti. See ei ole mõistagi midagi „Udule” (ega Unamuno teistele nivola’dele) eriomast, ent väärib mainimist, sest see on üks tegureid, mis võimendab „Udu” vormi ja sisu sümbiootilist (või agonistlikku) ühtsust. Proloogides mängitakse muuhulgas läbi autori ja tegelase duell – veel küll mitte „näost näkku” ning „tapmisähvardusest” kaugemale ei minda, ent oma tavatuse ja ootamatuse poolest ei jää „Udu” avang lõppmängule palju alla.
Tegelaskuju saabub fiktsioonimaailma piirile, kus tema peale langeb faktuaalse maailma kuma. Víctor Goti paistab (eriti esimesel lugemisel) reaalsemana kui ta „reaalselt” on. Ja vastupidi: Miguel de Unamuno nakatub fiktsionaalsusega, sattudes Goti proloogi „tegelaseks”. Nii autor kui tegelane on nihkes, kumbki pole päris see, kellena ta välja käiakse. Goti puhul näib nihkesolek, n-ö endast väljas olek viitavat mitte üksnes sellele, et varem või hiljem saab ka lugeja tema „eksistentsi saladuse” jälile, vaid vahest ennekõike tema emantsipeeritusele tegelaskujuna. Goti on jõudnud udust välja, seisundisse, mille poole ka Augusto Pérez endale teadmata hakkab/pannakse liikuma. Ta on enesest väljas (eks-isteerib) – ja justkui selle rõhutamiseks väljas ka oma „loomulikust” keskkonnast, nivola põhitekstist –, teadlik oma fiktsionaalsusest ja võimeline autoriga dialoogi astuma, tollele vastu rääkima, vastu hakkama.
Unamuno muidugi juba räägib ka ise endale vastu, kannab erinevaid maske. „Udu” tekstuaalse autori üheks põhiomaduseks ongi eripalgelisus, vastakus, vasturääkivus. Proloogist aimub mõnevõrra teistsugune Unamuno kui postproloogist. Kui proloogis on iroonia katkendlik ja Unamunot esitletakse paljususe, liikuvuse, ambivalentsuse apologeedina, siis postproloogi autori hääles kõlab autoritaarsemaid toone. Tõsi, need toonid sumbuvad kohe unamunolikku segiajavasse eneseirooniasse, et muunduda oma tähendust, oma versiooni peale suruda tahtva autorikuju tögamiseks.
Analoogne vastandus kerkib esile loo kulminatsioonis. Üks osa „Unamunost” tahab endale jätta viimast sõna ja „saabki oma tahtmise”, teine osa on valmis loovutama otsustusõiguse peategelasele (ja lõppkokkuvõttes lugejale). Unamuno kasutab küll teada-tuntud Autori-Jumala võrdlust (vt XXV ptk) ja mõnes mõttes osutavadki autori metafiktsionaalsed piiririkkumised tema kõikvõimsusele, allumatusele n-ö maistele loogikareeglitele, ent samas tähendab „allalaskumine” ka pöördumatut muutumist lihtsurelikuks. Transtsendentsest Autorist saab tegelaskuju, kes seisab alati „juba kirjas”, on „raamatute värk”. Kõige üldisemalt viitab see tõsiasi fiktsioonitaguse maailma illusoorsusele, fiktsionaalsusele (à la „elu on unenägu”). Ent Unamuno jaoks tundub enda „Udusse” sissekirjutamises, fiktsionaliseerimises peituvat hoopis konkreetsem tagamõte. Kuivõrd väljamõeldud tegelased on Unamuno käsituses surematud, reaalsemad oma loojast, siis on ka kirjanikul endal võimalik saada n-ö endast reaalsemaks, kustutada oma surematusejanu, tehes iseendast oma nivola tegelaskuju.
Udu kui tardunud, sihitu, mitteautentse elu metafoor iseloomustab Augusto Pérezi algolekut. Romaani protagonist on udusse eksinud mõtestaja, mõtleja, kujutleja, kartesiaanlik ego, kes elab „igikestvas infinitesimaalses lüürikas”. Augusto