Me olime Eesti sõdurid. Mart LaarЧитать онлайн книгу.
gruppideks. Ei saanud enam üht üksust teisest eristada. Mõned mehed olid nii läbi, et nad ei suutnud enam jalul püsida. Istuti kraavikaldale juhmilt enda ette maha vaadates, hoolimata millestki. Politrukid olid kibedasti ametis selliste meeste ergutamisega. Ähvardati neid hea ja kurjaga.
Kuulujutud levisid, et meie väeosa sappa on saadetud politrukid erilise ülesandega. Räägiti, et seal tehakse lootusetult mahajäänutega lühike lõpp: kui oled läbi, siis kuul kuklasse ja mulla alla. Ma ei tea, kas tollel kõmul palju tõtt taga oli. Mul isiklikult ei olnud võimalust midagi sarnast näha. Mine võta kinni.
Kõikidele raskustele vaatamata marssisime õhtul läbi Petseri linna ja asusime linnalähedasse metsa pikemale peatusele. Sellel peatusel saime „täiendust”. Teatati, et uustulnukad olevat Kaasani üliõpilased. Nad olid enamikus keskealised mehed. Rivikoosseisu neid ei saadetud, küll aga liikus neid ringi iga üksuse juures. Nad näisid olevat midagi politruki, komandöri ja eraisiku vahepealset. Selget sotti ei saanud neist keegi. Nad toppisid oma nina kõikjale ja varsti levis kuulujutt, et ega nad mingid Kaasani üliõpilased olegi, vaid olevat Venemaa eestlased, kes valdavad eesti keelt ja tegutsevad meie hulgas nuhkidena. Selles jutus paistis palju tõtt olevat.
Petseri ümbruses oli palju eestlasi metsa karanud. Eriti palju meie ees liikuvast Võru 140. laskurpolgust. Niisiis võis see viimane kuulujutt tõeks osutada: venelased olid otsustanud meid teravamalt valvata ja tõid siia n-ö Kaasani üliõpilased, kelle ülesandeks oli meil silma peal hoida.
Kui meie kõik eranditult uskusime ja lootsime, et võiksime kogu ööks sinna metsa jääda, siis järgmine käsk tegi meie illusioonidele järsu lõpu: „Kõik maanteele, endisesse rännakkorda! Aega viis minutit.”
Puhkusest tuli seekord suu puhtaks pühkida. Rännak jätkus. Alles kesköö ajal tuli pealesunnitud seisak. Olukord oli segane. Räägiti, et ees olevat Saksa langevarjurid. Teisal teati, et sakslane olevat juba oma regulaarväega Riia-Pihkva kivitee läbi lõiganud. Kumbki jutt ei vastanud tõele, kuid see viivitus edasimarsis oli teretulnud puhkuseks. Nii mõnigi kasutas toda puhkust väeosast lahkumiseks ja metsa pagemiseks. „Kaasani üliõpilaste” valve oli tugev, kuid paljudel õnnestus neid endist lahti raputada. Keegi meie ees olevas polgus „kaotas närvi” ja lasi endale kuuli pähe.
Peagi liikusime jälle. Nüüd läks rännak enam-vähem reeglipäraselt: 50 minutit liikumist ja 10 minutit puhkust. Varsti möödus öö ja algas päev. Sama, mis eelmine: tolmune maantee, kõrvetav päike, kurnatud mehed, magamata ja näljased. Katsusin mitu korda silma looja lasta. Kuna olin kompaniiülema abi, siis oli mul vahetevahel võimalus kompaniiülema, leitnant Lompi ratsahobust kasutada. Kas teist on keegi katsunud hobuse seljas magada? Minul oli see esimeseks prooviks ja väsimus oli omast käest, kuid magamine ei õnnestunud. Kui jõudsin magusa koha peale, mida uneks nimetatakse, hakkasin hobuse seljast kukkuma ja ärkasin. Tund sellist magamajäämist ja kukkumisega ärkamist mõjub nagu piinakamber. Teel möödusime Irboska linnakesest ja öösel vastu 1. juulit ületasime Eesti–Vene piiri. See oli masendav pooltund.
Hommikul hakkas sadama peent „seenevihma”. Marssisime mööda käänulist teed, mis oli palistatud ilmatu suurte viljapõldudega. Ainult põllud. Metsa ei paistnud kusagil. Räägiti, et kapten Kangus oli varavalges püüdnud ratsahobusel Eestisse tagasi pääseda. Piiri läheduses oli valvepost ta maha lasknud.
„Nüüd, või ei kunagi …”
Lõuna paiku tuli suurem peatus. Esimest korda rännaku jooksul valmistati süüa. Asusime laagrisse lagedale kesapõllule. Vihmasadu jätkus. Pärast lõunat, kella 17.00 ajal, astusime jälle edasi. Läbisime mõned külad, kus võisime majadesse seatud raadio valjuhääldist kuulda päevauudiseid. Sakslane olevat igal pool tagasi löödud ja mõningates kohtades käivat lahing isegi Saksamaa pinnal. Need olid Vene päevauudised.
Hommikupoole ööd jõudsime ühele suurele Pihkva-eelsele sillale. Vihm oli lakanud ja rännak idasse jätkus. Teed olid põhjatud ja porised. Ametlikult oli meie rännaku sihtkoht ikka veel teadmata. Kuulduste kohaselt pidi see olema Staraja Russa. Kõrgemal juhtkonnal näis olevat väga kiire, pikemat peatust enam ei lubatud. Ainult 10 minutit iga tunni järel. Õhtul hakkas raskelt sadama. Saime läbimärjaks. Vesi jooksis krae vahelt sisse ja peatamatult ojana alla saabastesse. Maanteed olid muutunud põhjatuks poriks. Lubjasegune savimulla vesi sööbis jalgadesse ja tegi põrgupiina.
Järgnev öö oli vihmata, kuid selle asemel suundus meie tee nüüd läbi soode ja rabade. Hommikul selgus, et kapten U-l oli õnnestunud eelmisel ööl „jalga lasta”. Pataljoni komissar vandus tulist kurja, kuna U. oli oma auto ühes autojuhiga kaasa viinud.
Märjad riided, valutavad jalad ja väsimus rõhusid raskelt. Aju töötas aina probleemi kallal, kuidas minema pääseda. Algus oli väga raske.
Kuna minu rühm koosnes ainult venelastest, siis võite isegi arvata, et mul oli selle tõttu ka rohkem valvureid. Pidasin plaani oma rühmavanemaga. Ta ütles, et ta olevat mineja poiss, kuid soovis veel oodata, kuni olukord paraneb.
Järgmise peatuse ajal otsustasin, et nüüd või ei kunagi. Pöördusin väeosa kolonnist eemale metsavahelisele teele ja astusin kiiresti edasi. Arvasin, et päevavalges on kindlam. Kuna üksused maanteel olid läbisegi, siis vaevalt võisid nad mu puudumist niipea märgata.
Kiirest käigust hakkas kuum. Päike oli juba kõrgele tõusnud. Heitsin pilgu käekellale, kell oli 8.30. Võtsin talvepalitu seljast. See oli veel öisest vihmast märg. Muuseas, olin täiesti Eesti ohvitseri mundris, välja arvatud Punaarmee tunnused. Kandsin vöörihma, mille küljes rippus sõjaväe püstol ja üle õla kanderihmaga heidetult kaarditasku. Viimane sisaldas kõike muud kui maakaarte. Millegipärast venelased maakaarte välja ei andnud. Tundsin teravalt nendest puudust. Ma ei teadnudki õieti, kus olin.
Aeglustasin sammu ja hakkasin põgenemisplaani üle mõtteid mõlgutama. Oli vaja Eestisse tagasi pöörata. Arvasin, et parim oleks, kui läheksin Ostrovi linna, mis asub umbes 15 kuni 20 kilomeetrit Läti piirist. Sealne maastik peaks olema rohkem metsane. Sealt suunduksin Põhja-Läti põlismetsadesse, mis ühinevad üle Eesti-Läti piiri Laura metsaga.
Paaritunnise kõndimise järel jõudsin ühele maanteele. Üksik veoauto tuli põristades eemalt, liikudes minu suunas. Peatasin veomasina ja küsisin autojuhilt, kuhu poole ta sõidab.
„Ostrovi!” oli lühike vastus.
Ütlesin autojuhile, et see sobiks mulle väga hästi ja kui tal midagi selle vastu ei oleks, läheksin temaga kaasa. Olin täies mundris ja arvasin, et ei olnud vajadust talle rohkem seletada. Autojuht oli nõus ja sõit Ostrovi suunas läks lahti. Päikesepaiste, maantee üksluisus ja monotoonne autopõrin mõjusid suigutavalt. Jäin magama.
Ärkasin järsust nõksatusest ja autopidurite kriuksumisest. Auto oli peatunud. Väljas ümberringi askeldasid lennuväemundris mehed. Keegi küsis autojuhilt tema sõidukäsku, uuriti ta pabereid ja siis pöörduti minu poole. Küsitleja oli lennuväe leitnandi tunnustega. Tahtis näha mu isikutunnistust. Näitasin. Ta leidis selle korras olevat ja ulatas mulle tagasi. Siis küsis, et kuhu lähen. Ostrovi, vastasin. Seletas, et nad peavad veomasina kinni pidama ja mul tuleb jala oma teekonda jätkata. Tõepoolest, Ostrovi linn paistis paari-kolme kilomeetri kauguselt. Hakkasin jalutades edasi liikuma, kui leitnant kutsus mind tagasi. „Mul on kahju,” ütles ta, „aga ma pean teid veel kinni pidama!”
Momendiks tekkis mõte vastu hakata, kuid vaadates sõdurite hulgale, loobusin sellest kohe. „Olete saksa langevarjur!” Leitnant võttis minult püstoli ja kaarditasku ja käskis autosse ronida. „Julgeoleku määrused!” ütles ta vabandavalt.
Märkasin, et olin langenud oma kergemeelsuse ohvriks. Oli mul vaja seda autosõitu! Hilja oli kahetseda. Nüüd aga olin arreteeritud. Sõit Ostrovi linna suunas läks lahti.
Jõudnud linna, peatus auto turuplatsi meenutaval väljakul. Keegi avas autoukse ja pöördus minu poole: „Sprechen Sie deutsch?” Olin üllatatud sellest ootamatult esitatud küsimusest ja kuna see oli esitatud saksa keeles, siis ei osanud midagi muud vastata