Me olime Eesti sõdurid. Mart LaarЧитать онлайн книгу.
käskis kõik vintpüssid ja kuulipildujad laskemoonast tühjendada ning oma alalistele kohtadele asetada.
Antud kümmet minutit kasutati korralduste täitmiseks ja isiklike relvade peitmiseks madratsitesse, hoone ventilatsioonitorustikku ja mujale. Antud aja möödumisel olime valmis koolimajast lahkumiseks. Esimeste lahkujate taskud ja kaenlaalused katsuti läbi ja nad seati maja seina äärde ritta. Kui sinna oli kogunenud umbes 20 meest, avaldati protesti selle vastu, et isiklikke asju ei lubatud kaasa võtta. Meie üllatuseks nõudmine rahuldati ja meid lubati majja tagasi oma isiklikele esemetele järele minna. Võtsime oma kohvrid, milles oli peamiselt pesu, käe otsa. Viskasime üleriided ja kokku seotud säärsaabaste paari üle käe ja astusime ruumist välja. Üle õla tagasi vaadates oli ühe öökapi peal näha juturaamat pealkirjaga: „GPU küüsis”, mille lipnik J. Varik oli meelega sinna jätnud.
Peasissekäigu kaudu väljudes seisid kahel pool trepil habetunud ja viina järele lehkavad pätid. Nad kobasid meie taskuid, et leida peidetud relvi. Keegi neist ei pööranud tähelepanu saapapaaridele käsivartel ja mitmel õpilastel õnnestus nii oma isiklik taskurelv ja laskemoon märkamatult välja tuua. Ka kohvrite sisu vastu ei tuntud erilist huvi.
Kui kõik olid hoonest lahkunud, tormasid riigipöörajad hoonesse, et üle võtta seda, mis sinna maha oli jäetud. Alguses olid nad väga ärritatud ja närvilised, kuid kui nad nägid meid relvadeta koolimaja ees tänaval seismas, muutusid nad rahulikumaks ja üks nendest käratas meile: „Mida te ootate, minge koju!” Seda ei lasknud meie endile kaks korda ütelda ja igaüks kõndis ise suunas minema, et peatuda oma sugulaste või tuttavate juures.
Oli ka neid, kellel polnud sugulasi ega tuttavaid Tallinnas või selle ümbruskonnas ja kelle koduks või ainukeseks peatuspaigaks oli olnud Sv. Tehnikakool. Õhtu saabudes, kui linnas oli vaikseks jäänud, tulid nad üksikult kooli juurde tagasi. Peasissekäigu trepil võttis neid vastu juba tuttav, eesti keelt kõnelev mässajate ninamees. Esialgu keelduti tulijaid hoonesse sisse laskmist, kuid kui sai selgitatud, et see on neile ainukeseks kohaks kus ööbida, lasti nad lõpuks sisse. Öö jooksul suurenes tagasisaabujate arv ja pärast keskööd saabusid ka telefonitsi antud korraldused ülevõtjatelt võimu tagasivõtmise kohta. Ülevõtjad otsiti läbi ja saadeti uksest välja. Peasissekäigu juures seisis taas valves Sv. Tehnikakooli õpilane, see kindlustas endise eluviisi jätkamist ja võib-olla ka kooli lõpetamist.
21. juunil kell 17.30 esitas dr Johannes Vares-Barbarus, Ždanovi väljavalitu peaministri kohale, presidendile uue valitsuse koosseisu, mis ei leidnud kinnitamist, kuna kohtuministrina esines siin joodikust ja kokaiinikust advokaadiabi Boris Sepp. Dr J. Vares lahkus arvatavasti Ždanovi juurde endale uut kohtuministrit kauplema. Kell 22.00 oli tal teine audients ja nüüd kinnitas president N. Liidu survel uue valitsuse koosseisu. Koostati käskkiri ja president võttis dr J. Vareselt ametivande. Prof J. Uluotsa poole pöördudes tänas president teda rasketel aegadel sooritatud ennastsalgava töö eest.
Sidepataljon, mis oli 17. juunil sunnitud lahkuma oma kasarmutest, oli majutatud Raua tänava algkoolis. Kella 17.00 ajal sõitis kooli ette veoauto relvastatud meestega. Jõugu juht nõudis relvade mahapanemist, millest keelduti. Ülevõtjad ronisid autole ja sõitsid ära. Umbes poole tunni möödudes olid nad tagasi, kaasas soomusauto ja salk punaarmeelasi. Kahur suunati hoonele ja kaasasolev politruk kordas endist nõuet. Vahepeal saabunud korralduse kohaselt pandi relvad maha. Jõuk tungis meeskonnaruumidesse, relvad ja laskemoon kanti välja ja loobiti veoautodele. Üksuse valvamiseks jäid kohale kaheksa ülevõtjat. Südaöö paiku tuli raadiost teade uue valitsuse ametisse astumisest ja ülevõtjad lahkusid koolimajast.
Riidevarustuse kastide hulgast leiti mitu kasti relvade ja laskemoonaga. Üksus relvastati ja vahipostid pandi välja. Varsti saabus uus jõuk ülevõtjaid. Sel ajal kui kooli ees kaubeldi, kõlas lask, mis tabas vahipostil seisvat sõdurit. Hoonest avati tuli ja ülevõtjad tõmbusid tagasi. Kui neile saabus abiväge, piirati maja sisse ja algas lahing. Siis jõudis kohale uus kaitseminister, kindralmajor T. Rotberg, keda kogemata tulistati ülevõtjate poolt. Ta andis korralduse tulevahetuse lõpetamiseks ja relvade äraandmiseks. Ülevõtjad ladusid relvad, oma surnud ja haavatud veoautodele ja sõitsid koos punaarmeelastega minema.
22. juuni hommikul kogunes uus, N. Liidu poolt toetatud valitsus koosolekuks Toompea lossi edasist töökava välja töötama. Kui endise valitsuse ajal oli julgeoleku ja korra eest vastutav sõjaväeline vahtkond, siis uue valitsuse ametisse asumisel asendati see mässavast elemendist koostatud ja „Rahva Omakaitseks” nimetatud kaitsemeeskonnaga, kelle liikmed kandsid tunnusena vasakul käsivarrel punast käelinti valgete tähtedega RO, mida rahvasuu nimetas „röövlid omavahel”. Arvatavasti selle asutuse poolt teatati hommikul suurema koguse Sv. Tehnikakooli relvade olemasolust Toompea lossis. Kapten A. Kandre võttis endaga kaasa õpilasi II ja III kursuselt, et relvad ära tuua. Toompea lossis läks III kursuse õpilane lipnik V. Rea (Mathiesen), kes oli väga sarnane kommunistliku uue valitsuse liikme Neeme Ruusiga, Pika Hermanni torni ja vahetas vardas lehviva punase plagu Eesti rahvuslipu vastu. See lehvis seal, kuni Eesti oli Moskvas Ülemnõukogu poolt Nõukogude liikmesriigiks vastu võetud.
Sama päeva õhtupoolikul levis teade, et N. Liidu nõudel on Vabariigi President kindral J. Laidoneri Sõjavägede ülemjuhataja kohustest vabastanud ja määranud uueks armeejuhiks ratsaväe kindralmajor Gustav Jonsoni.
Mässajate poolt laiali saadetud õpilaste kooli tagas ilmumine võttis aega kolm-neli päeva. Tagasikutsumist korraldati teadaannetega ajalehtedes ja raadiosaadete päevauudiste osas. II kursuse õpilased ei rutanud kooli tagasi ilmumisega teades, et neil on kõik eksamid õiendatud ja nagunii pole koolis nende jaoks mingisugust tegevust ette nähtud. III kursuse õpilased tulid aga aegsasti kooli tagasi, et pooleli jäänud loengutest osa võtta ja eksameid teha.
Mõned päevad hiljem läksid kolm III kursuse õpilast, kellest üks oli lipnik A. Neito, treeningülikondadesse riietatult Tallinna Ühishaigekassa juurde ja võtsid selle lipuvardast maha lehviva punase lipu. Kojamees, kes selle lipu oli vardasse kinnitanud, jälgis nende tegevust ja hiljem nõudis nende meeste nimede avaldamist. See nõue jäi rahuldamata, kuid õpilasi karistati koduarestiga.
Riigipöördele järgnenud nädalal korraldati Tallinnas uute, kommunistlike võimumeeste poolt rongkäik, et välismaailmale näidata masside poolehoidu uuele Nõukogude-sõbralikule valitsusele. Sellesse rongkäiku olid kamandatud tööstustöölised ja relvadeta sõjaväeosad. Lisaks nendele sammusid rongkäigus revolutsiooni kangelased ja seadusliku Vabariigi Valitsuse kukutajad – pätid, koos oma truu abilise ja toetaja, Punaarmeega. Rongkäiku korraldavate tegelaste poolt oli Sv. Tehnikakool ühe tööliste rühmituse ja Punaarmee osade vahele poetatud. Rongkäigu liikvele minnes hakkasime laulma enda ja pealtvaatajaskonna julgustamiseks:
Meil merevood on vabad
ja võimsalt mühavad
ja kodupinnal metsad
meil armsalt kajavad.
Jää vabaks Eesti meri,
jää vabaks Eesti pind,
sest tuisku ega tormi
ei karda Eesti rind.
Kui laulu viimane salm oli lauldud, alustasime otsast peale. Tänavatele kogunenud inimesed aplodeerisid meile, rohkelt visati lilli mida õhust kinni püüti ja nööpauku kinnitati. Leidus ka tütarlapsi, kes rivi kõrval sammudes kodumaakaitsjaid suudlesid. Tollane tohutu ühtekuuluvuse ja sõnatu üksteisemõistmise tunne hoovas kõikjalt rahva hulgast eesti sõdurile vastu.
Kui pealtvaatajaskonna eest möödusid tööliste rühmitused või Punaarmee osad, valitses seal sügav vaikus. See näitas selgelt, kuhu poole kaldus rahva poolehoid ja armastus.
Kadette käsutati osa võtma kommunistide organiseeritud rongkäigust.
Nüüd oli igaühele päevaselge, kuidas N. Liit oli üksikasjalikult ette valmistanud Eestis valitseva seadusliku riigivõimu kukutamist. Võib oletada, et need peensusteni välja töötatud kavad olid olemas