Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan DoyleЧитать онлайн книгу.
ärkvele oleks jäänud, oleks talle silma hakanud kummaline vaatepilt. Kaugel eemal, lubjakivitasandiku serval, hakkas paistma väike tolmuviir, mis esialgu oli väga nõrk ja kaugusega tihenevast põuavinest vaevalt eraldatav, kuid vähehaaval tõusis kõrgemale ja laienes, kuni kujunes selgesti nähtavaks pilveks. Tolmupilv suurenes järjest, kuni sai ilmsiks, et seda võis tekitada ainult suur hulk liikuvaid olendeid. Viljakamates kohtades oleks vaataja tulnud järeldusele, et talle läheneb üks neid suuri piisonikarju, kes preeriarohust toituvad. Siinsetel põuastel kõrbealadel oli see aga muidugi võimatu. Sedamööda kuidas tolmukeeris lähenes üksikule kaljurünkale, kus kaks hukkumisele määratut puhkasid, hakkasid läbi vine paistma telkvankrid ning relvastatud ratsanike kogud, ja ilming osutus suureks karavaniks, mis oli teel läände. Ja veel missuguseks karavaniks! Kui esimene ots mägede jalamile jõudis, polnud lõppu silmapiiril veel nähagi. Otse üle määratu tasandiku venis vankrite ja kaarikute, ratsa- ning jalameeste korratu voor; oli näha lugematu hulk naisi, kes kandamite all edasi vaarusid, ja lapsi, kes vankrite kõrval tippisid või valgete katete alt välja piilusid. See ei olnud nähtavasti mingi tavaline sisserändajate salk, vaid pigemini mõni rändrahvas, kes olude sunnil endale uut kodupaika pidi otsima. Selgesse õhku tõusis sellest suurest massist segane sumin ja kolin, rataste kriuksumine ja hobuste hirnumine. Lärm oli küll vali, kuid siiski mitte nii vali, et kaht väsinud teekäijat ülal kaljul äratada.
Voori eesotsas ratsutasid paarkümmend või rohkem tõsist, raudse ilmega meest, kes kandsid tumedaid kodukootud rõivaid ja olid relvastatud püssidega. Kaljurünka jalamile jõudes peatusid nad ja pidasid omavahel lühidalt nõu.
„Allikad jäävad paremale, mu vennad,” ütles karmide suujoontega ning puhtaks aetud näoga hallipäine mees.
„Kui läheme Sierra Blancast paremale, siis jõuame Rio Grande äärde,” sõnas teine.
„Vee pärast ärge muretsege,” lausus kolmas. „Tema, kes laskis vett voolata kaljudest, ei jäta ometi maha oma äravalitud rahvast.”
„Aamen, aamen!” vastas kogu salk.
Nad pidid just uuesti teele asuma, kui keegi nooremate ja terasemate hulgast hüüatas ning näitas üles mügariku kaljurünka poole. Selle tipul lehvis väike roosa tutt, mis paistis hallide kaljude taustal selgesti silma. Seda nähes peeti hobused kinni ja võeti püssid õlalt, ning eelväe tugevdamiseks lähenes kapates üha uusi ratsanikke. Sõna „punanahad” oli kõigil suus.
„Siin ei saa olla mingisuguseid indiaanlasi,” ütles vanem mees, kes näis olevat juht. „Poonidest tulime mööda ja teisi suguharusid pole enne, kui suurtest mägedest üle saame.”
„Kas lähen ette ja vaatan, vend Stangerson?” küsis üks salgast.
„Mina ka, mina ka!” hüüdis kümmekond häält korraga.
„Jätke oma hobused alla, me ootame teid siin,” vastas vanem. Silmapilk olid noormehed sadulast maas, sidusid hobused kinni ja hakkasid ronima järsku nõlva mööda ülespoole, sinna, kuhu tõmbas uudishimu. Nad liikusid edasi kiiresti ja käratult, vilunud luurajate enesekindluse ja osavusega. Vaatajad all tasandikul nägid neid vilksatamas kaljult kaljule, kuni nende kogud lõpuks taeva taustal nähtavale ilmusid. Kõige ees läks noormees, kes häiresignaali oli andnud. Korraga nägid need, kes järgnesid, kuidas ta käsi kokku lõi, nagu oleks midagi väga üllatavat näinud, ja kui nad talle järele jõudsid, oli ka neil põhjust üllatuda.
Viljatut küngast kroonival väikesel platool seisis üksik kõrge kaljurahn ja selle najal lamas pikakasvuline, karmide näojoontega mees, tublisti habemesse kasvanud ja kooljalikult kõhn. Ta rahulik ilme ja korrapärane hingamine näitasid, et ta sügavasti magas. Mehe kõrval lebas väike tüdruk, ümarad valged käsivarred ümber tema soonilise kaela ja kuldjuukseline peake puhkamas ta velvetist kuue rinnaesisel. Lapse roosade avali huulte vahelt paistsid korrapärased lumivalged hambad ja näol mängles vallatlev naeratus. Ta valged pringid sääred ja väikesed valgetes sokkides jalad, mida kängitsesid nägusad, läikivate pannaldega kingad, olid ta kaaslase pikkadele kuivetunud koibadele veidraks kontrastiks. Selle kummalise paari kohale ulatuval kaljurahnul istus kolm morni kalkunikulli, kes uustulnukaid nähes lasksid kuuldavale käheda, kriiskava pettumuskisa ja lendasid tiibu laksutades pahuralt minema.
Võigaste lindude kisa peale ärkasid kaks magajat üles ja vahtisid unesegaselt enda ümber. Mees tõusis vaarudes jalule ja vaatas alla tasandikule, mis oli nii mahajäetud, kui uni ta üle võimust võttis, ja kuhu nüüd oli ilmunud see tohutu inimeste ja loomade voor. Kui ta niimoodi üksisilmi alla vaatas, sigines ta ilmesse uskumatus ja ta tõmbas kondise käega korra üle silmade. „Seda vist nimetataksegi deliiriumiks,” pomises ta. Tüdrukuke seisis tema kõrval, hoidis ta kuuehõlmast kinni ega öelnud midagi, silmitses ainult kõike ümberringi lapseeale omase imestleva, küsiva pilguga.
Päästemeeskond suutis kaht hädasolijat kiiresti veenda, et see, mida nad näevad, ei ole silmapete. Üks neist tõstis tüdrukukese õlale, kuna teised kaks toetasid ta kõhna kaaslast ning juhtisid teda vankrite poole.
„Mu nimi on John Ferrier,” selgitas rändur. „Mina ja see väike oleme ainukesed, kes kahekümne ühest inimesest järele on jäänud. Teised surid kõik siit kaugel lõuna pool nälga ja janusse.”
„On ta teie laps?” päris keegi.
„Küllap ta nüüd on,” vastas mees trotsivalt. „Ta on minu sellepärast, et mina ta päästsin. Minu käest ei võta teda ükski. Tänasest päevast peale on ta Lucy Ferrier. Aga kes teie olete?” uuris ta omakorda, suunates uudistava pilgu oma tugevatele, päikesest põlenud päästjatele. „Teid paistab olevat igavene hulk.”
„Ligemale kümme tuhat,” vastas üks noormeestest. „Meie oleme tagakiusatud jumalalapsed, inger Merona äravalitud.”
„Ma ei ole temast kunagi kuulnud,” ütles rändur. „Ta on teid, nagu näha, päris kenakese hulga ära valinud.”
„Ärge naljatage selle üle, mis on püha,” vastas teine karmilt. „Meie oleme nende hulgast, kes usuvad noisse egiptuse tähtedega kullast tahvlitele taotud pühadesse kirjadesse, mis on antud pühale Joseph Smithile Palmyras. Me tuleme Illinoisi osariigist, Nauvoost, kuhu rajasime oma templi, ja otsime vägivallatsejate ning jumalakartmatute eest pelgupaika, kui see ka kõrbe südames peaks olema.”
Nimi Nauvoo nähtavasti meenutas John Ferrierile midagi. „Mõistan,” sõnas ta, „te olete mormoonid28.”
„Meie oleme mormoonid,” vastasid ta kaaslased nagu ühest suust.
„Ja kuhu te lähete?”
„Ei tea. Jumala käsi juhib meid meie prohveti näol. Peate tulema tema ette. Tema ütleb, mida teiega peale hakata.”
Selleks ajaks olid nad mäe jalamile jõudnud ja neid ümbritsesid rändurite hulgad – kahvatud, alandliku välimusega naised, tugevad naerusuised lapsed ja murelikud, tõsise pilguga mehed. Ühe võõra noorus ja teise äärmine armetus kutsus esile rohkesti imestus- ja kaastundehüüdeid. Päästesalk siiski ei peatunud, vaid rühkis suure mormoonide hulga saatel edasi, kuni jõuti vankri juurde, mis teiste seast oma suuruse ja peenemoelise toredusega silma paistis. Selle ette oli rakendatud kuus hobust, kuna kõigil teistel oli kaks, kõige enam neli hobust ees. Kutsari kõrval istus keegi mees, mitte vanem kui kolmekümnene, kuid massiivse pea ja otsustava ilme järgi võis teda juhiks pidada. Ta luges parajasti mingit pruunis köites raamatut, aga kui rahvahulk lähenes, pani ta selle kõrvale ja kuulas tähelepanelikult seletust vahejuhtumi kohta. Siis pöördus ta kahe kõrbehädalise poole.
„Kaasa saame teid võtta ainult sel tingimusel,” ütles ta pühalikult, „kui te meie usku astute. Meie ei salli hunte oma karjaaias. Ennemini pleekigu teie kondid siin kõrbes kui et te selleks väikeseks mädaplekiks saaksite, mis varsti kogu vilja rikub. Kas tulete neil tingimustel meiega kaasa?”
„Küllap ma tulen teiega kaasa igasugustel tingimustel,” vastas Ferrier niisuguse rõhuga, et väärikad vanemad ei suutnud naeratust tagasi hoida. Ainult juhi ilme jäi valjuks ja mõjukaks.
„Võta ta kaasa, vend Stangerson,”
Mormoonid ehk „viimsepäeva pühakud” – 1830. a. Ameerikas Joseph Smithi (1805–1844) asutatud usulahk. 1830. a. andis Smith välja nn. „Mormooni raamatu”. Selle algkirja leidnud ta kuldtahvlitel ühes lugemist võimaldava imekiviga. Raamat sisaldab piiblilugusid ja fantastilisi väljamõeldisi 600 aastat enne ristiusu tekkimist Ameerikas eksisteerinud iisraeli kolooniast, kellele Kristus olevat andnud oma õpetuse, mille olevat üles kirjutanud prohvet Mormon. Esialgu oli mormoonide asukohaks Ohio, hiljem aga Missouri ja Illinoisi osariik. Ilmutuse põhjal kehtima pandud mitmenaisepidamise pärast Smith vangistati ja mõisteti surma. Mormoonid põgenesid ja asutasid Utah’sse Soolajärve äärde Brigham Youngi (1801–1877) juhtimisel riigi, mis pärast polügaamia ametlikku kaotamist (1890. a.) sai 1896. a. Ameerika Ühendriikide osariigiks. Käesoleval ajal on USA-s umbes üks miljon mormooni. Nende organisatsioone on loodud ka Kanadas, Mehhikos ja mõnedes Lääne-Euroopa riikides.