Sherlock Holmesi lood I. Arthur Conan DoyleЧитать онлайн книгу.
kulmud ja kõik muu. Pidasin ise kah oma maski päris heaks, aga ei julgenud siiski loota, et ta nii kõva proovi läbi teeb.”
„Ah te kelm!” möirgas Jones vaimustusega. „Teist oleks võinud näitleja saada, pealegi haruldaselt hea näitleja. See vaestemajaköha oli nii ehtne ja niisuguste tudisevate jalgade eest makstaks vähemalt kümme naela nädalas. Ainult teie välkuvad silmad tulid mulle tuttavad ette. Ei saanud te meie käest nii lihtsalt minema ühtigi!”
„Töötasin selles kostüümis terve päeva,” selgitas Holmes sigarit süüdates. „Teate, suur osa kurjategijaid hakkab mind juba ära tundma – eriti pärast seda, kui meie sõber pähe võttis mõned mu juurdlused avalikkuse ette viia. Ja nüüd võin ma sõjatee jalge alla võtta ainult siis, kui olen end väheke maskeerinud. Mu telegrammi saite kätte?”
„Jah, sellepärast ma just tulingi.”
„Kuidas teil siis asi areneb?”
„Kõik on tühja jooksnud. Kaks vangi tuli vabaks lasta ja teise kahe vastu puuduvad kah süütõendid.”
„Pole viga. Varsti saate meilt kaks tükki asemele, ainult et teil tuleb selleks minu korraldusi täita. Kuulsuse võite kõik endale saada, aga tegutsema peate minu ettekirjutuste järgi. Olete nõus?”
„Täielikult. Kui te ainult mehed kinni võtta aitate!”
„Hüva. Kõigepealt on mul vaja Westminsteri maabumissilla juurde kella seitsmeks kiiret politseipaati – aurupaati.”
„Seda on lihtne korralda. Üks paat on alati seal ligidal, aga ma võin ka üle tänava astuda ja telefoneerida, et asi kindel oleks.”
„Veel on mul vaja kaht tugevat meest, juhuks kui meile vastupanu peaks osutatama.”
„Kaks või kolm politseinikku tuleb paadiga kaasa. Mis veel?”
„Kui me kurjategijad kinni võtame, peaksime aarde kätte saama. Arvan, et mu sõber viiks kasti meeleldi noorele daamile, kellele kuulub õigusega pool aardest. Las tema avab kasti esimesena. Eks ole, Watson?”
„See teeks mulle suurt rõõmu.”
„Üsna ebaharilik menetlus,” arvas Jones pead raputades, „aga noh, eks kogu see lugugi ole ebaharilik ja minu arvates võiks ehk silma kinni pigistada. Pärast tuleb aga aare kuni juurdluse lõpuni ametivõimudele üle anda.”
„Muidugi. Selles pole midagi keerulist. Ja veel üks asi: mulle meeldiks väga, kui mõned üksikasjad selgitaks meile Jonathan Small ise. Te teate ju, et mulle meeldib asja peensusteni selgeks teha. Loodan, et võimaldate mulle mitteametliku jutuajamise temaga kas siin minu juures või kuskil mujal, seda muidugi eeldusel, et ta on kindla valve all.”
„Mis siis ikka – teie olete ju olukorra peremees. Praegu ei tea ma küll veel, kas seda Jonathan Smalli üldse olemas ongi. Aga kui te ta kätte saate, ei näe ma põhjust, miks ma ei võiks teil lubada temaga kõnelda.”
„Nii et leppisime kokku?”
„Täielikult. Vahest on teil veel mõni soov?”
„Ainult see, et palun teid meiega koos lõunat süüa. Poole tunni pärast on toit valmis. Mul on austreid ja paar tetre ning väike valik valgeid veine. Watson, te pole veel kunagi mu majapidamisalaseid võimeid tunnustanud.”
Andamanlase lõpp
Söömaaeg oli lõbus. Holmes võis olla suurepärane vestleja, kui tal tuju oli, ja sel õhtul tal oli. Teda näis valdavat suisa vaimustuspuhang. Nii sädelevat vestlust polnud ma tema suust veel kuulnud. Ta rääkis üksteise järel väga mitmesugustest asjadest: miraaklitest, keskaegsest pottsepatööst, stradivaariuse viiulitest, Tseiloni budismist ja tuleviku sõjalaevadest, ning käsitles kõiki teemasid sellise põhjalikkusega, nagu oleks ta igaüht neist spetsiaalselt uurinud. Kogu ta kõnelust vürtsitas tore huumor, mis oli otse vastandiks eelmiste päevade süngele depressioonile. Athelney Jones osutus puhketunnil õige mõnusaks kaaslaseks ja laskis, näol elunautija ilme, toidul hea maitsta. Mis minusse puutub, siis tõstis mu meeleolu mõte, et meie ülesanne hakkab lõpule jõudma, ja mindki nakatas Holmesi lõbusus. Kogu lõunasöögi vältel ei teinud meist keegi ainsatki vihjet asjale, mis meid siia kokku oli toonud.
Kui laud oli koristatud, vaatas Holmes kella ja täitis kolm klaasi portveiniga.
„Tühjendame klaasikese oma väikese retke kordaminekuks. Aga nüüd on ülim aeg teele asuda. On teil püstol, Watson?”
„Kirjutuslaua laekas on mul vana sõjaväerevolver.”
„Soovitan teil selle kaasa võtta. Parem olla kõigeks ette valmistatud. Paistab, et voorimees ongi juba ukse ees. Tellisin ta siia poole seitsmeks.”
Kell oli pisut seitse läbi, kui me Westminsteri maabumissillale jõudsime ning politseipaadi seal eest leidsime. Holmes takseeris paati arvustava pilguga.
„Ega paadil mingit märki küljes ole, mis näitab, et ta politseile kuulub?”
„On küll. Too roheline latern küljel.”
„Siis võtke see ära.”
Seda tehti kohe, me astusime pardale ja otsad päästeti lahti. Jones, Holmes ja mina istusime paadi pärasse. Üks mees oli tüüri juures, kaks hoolitsesid masinate eest ja kaks tursket politseinikku seisid paadi ninas.
„Kuhu me sõidame?” küsis Jones.
„Towerini. Öelge, et nad siis, kui teisel kaldal paistab Jacobsoni töökoda, paadi kinni peaksid.”
Meie paat oli ilmselt väga kiire. Sööstsime pikast laadungiga pargaste rivist mööda, nagu oleksid need paigal seisnud. Holmes naeratas rahulolevalt, kui me jõeaurikule järele jõudsime ja selle selja taha jätsime.
„Suudame vist kõik alused siin jõel kinni püüda,” lausus ta.
„Seda vaevalt. Aga ega meist kiiremaid palju küll ei ole.”
„Peame „Aurora” kätte saama, ja teda peetakse väga väledaks paadiks. Seni aga jutustaksin teile, kuidas asjade seis on. Mäletate, Watson, kuidas mulle meelehärmi tegi, et selline tühine takistus ähvardas meil kogu ettevõtte nurja ajada?”
„Mäletan.”
„Hüva, hakkasin siis selle keemiakatsega mässama ja lasksin peal täielikult puhata. Üks meie suuri riigimehi on öelnud, et parimaks puhkuseks on tegelemine teist laadi tööga. Õigus! Kui mul lõpuks õnnestus süsivesinik lagundada, pöördusin Sholtode probleemi juurde tagasi ja mõtlesin kogu asja uuesti läbi. Mu poisid olid käinud tagajärjetult nii alla- kui ülesjõge. Paati ei olnud ühegi valgma ega maabumissilla juures, ka polnud seda tagasi toodud. Ent vaevalt võidi paat jälgede segamiseks uputada, kuigi see oletus jäi muidugi alati varuks – juhuks, kui miski muu tulemusi ei anna. Tean, et see Small on mõningal määral nurjatu ja kaval, aga nii peeni riukaid ta minu meelest küll võimeline välja mõtlema ei ole. Selleks läheb tavaliselt suuremat haridust vaja. Siis arutlesin ma edasi, et kuna Small kindlasti juba mõnda aega Londonis oli viibinud – meil oli ju tõendeid selle kohta, et ta Pondicherry Lodge’il silma peal hoidis –, ei saanud ta paugupealt minema purjetada, vaid tal läks veidi aega, kas või üks päevgi, et oma asju korraldada. Igatahes oli see väga tõenäoline.”
„Nõrgavõitu oletus minu meelest,” väitsin mina. „Tõenäolisem on, et ta korraldas oma asjad veel enne, kui ta aarde järele läks.”
„Ei, vaevalt küll. See tema peiduurgas on talle liiga vajalik, et sellest enne loobuda, kui on kindel, et ta ilma selleta toime tuleb. Aga siis turgatas mulle äkki pähe üks teine mõte. Jonathan Small pidi ju taipama, et kuidas iganes ta oma kaaslast ka poleks riietanud, võis tolle ebaharilik välimus ikkagi anda ainet juttudeks ning seda oleks võidud ühendusse viia Norwoodi tragöödiaga. Niipalju tal taipu jätkus. Oma peakorterist olid nad teele asunud pimeduse katte all ja ka tagasi tahtis Small jõuda enne suurt valget. Missis Smithi jutu järgi oli kell kolm läbi, kui nad paadi võtsid. Umbes tunni aja pärast pidi olema juba päris valge ja inimesed jalul. Sellepärast tulin otsusele, et väga kaugele nad ei läinud.