Maalingutega mees. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
ehitise, Brine Puuraiduri maja juurde. Selia talutas Brine’i eemale, komistavat hiiglakasvu meest kuidagi toetades, kuna mehed koristasid rusud ära ning hakkasid vedama uusi kive. Mõned võtsid välja loitsimisvarustuse ja hakkasid maalima värskeid loitsumärke, sellal kui lapsed põimisid katuseõlgi. Õhtuks on maja taastatud.
Puidu tassimisel oli Arleni paariliseks Cobie Kalapüüdja. Lapsed olid kokku kogunud muljetavaldava hunniku, ehkki see moodustas kaotatust vaid murdosa. Cobie oli turske kehaehitusega pikka kasvu poiss, kel olid tumedad lokid ja karvased käsivarred. Ülejäänud lapsed pidasid temast lugu, kuid see lugupidamine oli võidetud teiste kulul. Vähe oli lapsi, kes poleks kartnud tema mõnitusi, ja veel vähem neid, kes oleksid tahtnud talt vastu võtta keretäit.
Cobie oli Arlenit aastaid kiusanud ning ülejäänud lapsed olid asjaga kaasa läinud. Jephi talu oli Ojaäärse kõige põhjapoolsem, kaugel Kesktanumast, kuhu lapsed tavatsesid koguneda, ning Arlen veetis enamiku aega Ojaäärsel omaette uidates. Suuremale osale lastest tundus tema Cobie vihaaluseks jätmine aus kaup.
Iga kord, kui Arlen läks kalale või möödus Kalastusaugult teel Kesktanumale, paistsid Cobie ja sõbrad sellest kuulvat ning ootasid teda koduteel ühes ja samas kohas. Vahel nad lihtsalt norisid või tõukasid teda, aga nii mõnigi kord tuli ta koju verisena, sinikaid täis, ja ema pahandas temaga kaklemise pärast.
Viimaks sai Arlenil villand. Ta peitis sellesse kohta jämeda malaka ning kui Cobie ja sõbrad talle järgmine kord peale hüppasid, teeskles Arlen põgenemist, tõmbas seejärel ootamatult välja oma relva ning ründas neid kaikaga vehkides.
Cobie sai esimesena pihta – jõuline hoop virutas ta pikali ja ta pistis töinama, veri kõrvast jooksmas. Willum lahkus murtud sõrmega ning Gart lonkas veel nädal hiljemgi. Ülejäänud lapsed ei hakanud Arleniga senisest rohkem sõbrustama ning isa peksis Arlenit kepiga, kuid teised poisid ei tülitanud teda enam iial. Praegugi käis Cobie temast laia kaarega mööda ja võpatas, kui Arlen tegi mõne ootamatu liigutuse, ehkki Cobie oli temast kasvu poolest märksa suurem.
„Ellujäänud!” hõikas Bil Pagar äkki, seistes Metsaveere serval ühe kokkuvarisenud maja juures. „Ma kuulen, nad on juurviljakeldris lõksus!”
Otsekohe jäeti kõik pooleliolevad toimingud ja tormati sinna. Rusude ärakoristamine oleks võtnud liiga kaua, niisiis asusid mehed hääletu innuga kaevama, seljad kumaras. Varsti murdsid nad keldriseinast läbi ning hakkasid ellujäänuid välja sikutama. Nood olid räpased ja hirmul, aga kõik olid vägagi elus: kolm naist, kuus last ja üks mees.
„Onu Cholie!” hüüdis Arlen, ja ema oli silmapilk platsis, kaelustades oma venda, kes tuikus otsekui joobnult. Arlen jooksis nende juurde, pugedes onu teise käe alla, et teda püsti hoida.
„Cholie, mida sa siin teed?” küsis Silvy. Cholie lahkus harva oma töökojast Kesktanumal. Arleni ema oli sada korda jutustanud, kuidas nemad vennaga koos rautuskoda pidasid, enne kui Jeph hakkas meelega oma hobuste raudu lõhkuma, et oleks põhjust kurameerima tulla.
„Tulin kurameerima Ana Puuraiduriga,” pomises Cholie. Ta rebis juukseid, oli juba terveid salke peast kiskunud. „Olime just pelgupaiga luugi avanud, kui nad loitsudest läbi murdsid…” Tema põlved läksid nõrgaks, tirides Arleni ja Silvy enesega maadligi. Põlvili maha vajudes puhkes mees nutma.
Arlen vahtis teisi ellujäänuid. Ana Puuraidurit polnud nende hulgas. Kui lapsed mööda läksid, hakkas tal kurgus pitsitama. Ta tundis neid kõiki, nende peresid; teadis, millised olid nende kodud seest- ja väljastpoolt ning nende loomade nimed. Möödudes kohtusid nende pilgud viivuks tema omaga ning sel hetkel nägi ta toimunud rünnakut läbi nende silmade. Ta nägi, kuidas teda suruti kitsukesse auku maapinnal, sellal kui need, kes sinna ei mahtunud, pöördusid, jäädes silmitsi maa-aluste ja tulega. Ühtäkki ahmis ta õhku, suutmata hingata, kuni Jeph talle käega seljale laksas ja ta mõistusele tõi.
Nad lõpetasid parajasti külma keskpäevaeinet, kui Ojaäärse vastasservast kõlas sarvehääl.
„Ega ometi kaks korda ühe päeva jooksul?” ehmatas Silvy, kattes kätega suu.
„Päh,” uratas Selia. „Keskpäeval? Mõtle peaga, naine!”
„Sel juhul, mis…?”
Selia ei teinud temast välja, tõusis ja läks sarvepuhujat kutsuma, et see tooks kuuldavale vastusignaali. Keven Lammisool oli sarv käepärast, nagu Soiseraba rahval alati. Rabas oli kerge üksteist silmist kaotada ning keegi ei tahtnud uidates ära eksida, kui laukast kerkivad soodeemonid. Keveni põsed läksid punni nagu konnal, kui ta puhus rea noote.
„Sõnumitooja sarv,” kuulutas Coran Lammisoo Silvyle. See hallhabe oli Soiseraba vanem ja Keveni isa. Arlen ei tundnud teda, niisiis pidi mees olema kas Soiserabalt või Lõunasilmalt. Nood hoidsid enamasti omaette. „Küllap nägid nad suitsu. Keven teatab neile, mis on juhtunud ja kus kõik on.”
„Sõnumitooja kevadel?” küsis Arlen. „Mina arvasin, et nad käivad sügisel pärast lõikust. Me alles lõpetasime viimase kuu aegu istutamise!”
„Eelmisel sügisel sõnumitoojat ei tulnudki,” ütles Coran, närides mingit juurt ning sülitades tühjast hambavahest selle vahutavat pruuni mahla. „Me juba muretsesime, et miskit juhtus. Mõtlesime, et sõnumitooja ei saabu soolaga enne kui järgmisel sügisel. Või et äkki on maa-alused Vabad Linnad hävitanud ja me oleme ära lõigatud.”
„Maa-alused ei hävita Vabu Linnu iialgi,” vaidles Arlen.
„Arlen, pea suu!” sisistas Silvy. „Täiskasvanu kõneleb!”
„Las poiss räägib,” ütles Coran. „Oled sa kunagi mõnes vabas linnas käinud, poiss?” küsis ta Arlenilt.
„Ei,” tunnistas Arlen.
„Tead sa kedagi, kes oleks käinud?”
„Ei,” vastas Arlen jälle.
„Mis asjatundja sina siis oled?” küsis Coran. „Peale sõnumitoojate pole seal keegi käinud. Nemad on ainsad, kes trotsivad ööd ja selliseid reise ette võtavad. Kes ütleb, et Vabad Linnad ei ole samasugused nagu Ojaäärse? Kui maa-alused võivad hävitada meid, võib sama juhtuda ka nendega.”
„Vana Kult on Vabadest Linnadest pärit,” teadis Arlen. Rusco Kult oli Ojaäärse kõige rikkam mees. Ta pidas kauplust, mis oli Ojaäärsel kogu kaubanduse keskmeks.
„Jaa,” ütles Coran, „ja vana Kult rääkis mulle juba aastate eest, et ühest reisist temale aitab. Ta plaanis küll mõne aasta pärast tagasi minna, kuid otsustas, et see pole riski väärt. Nii et küsi tema käest, kas Vabades Linnades on ohutum kui kusagil mujal.”
Arlen ei tahtnud seda uskuda. Maailmas pidi leiduma ka ohutuid kohti.
Aga jälle sähvatas ta peas kujutlus, kuidas teda tõugatakse keldrisse, ning ta aimas, et öösiti ei ole kusagil päriselt ohutu.
Sõnumitooja saabus tund aega hiljem. Ta oli pikka kasvu mees, veidi üle kolmekümne aasta vana, peadligi pöetud pruunide juuste ning lühikese tiheda habemega. Ta kandis metallrõngastest särki, pakse nahkpükse ja saapaid ning laiadele õlgadele oli heidetud pikk tume keep. Ta ratsutas saledal pruunil märal. Hobuse sadula külge oli rihmadega kinnitatud tupp mitme erisuguse odaga. Lähenedes oli ta näoilme morn, ent kehahoid sirge ja uhke. Ta uuris pilguga rahvasumma ning silmas kiiresti vanemat, kes seisis käsklusi jagades. Ta pööras oma hobuse naise poole.
Mõni samm tagapool, täiskuhjatud vankril, mida vedasid kaks tumepruuni emast muula, sõitis laulik. Tema riided olid kokku õmmeldud eredavärvilistest lappidest ning ta kõrval pingil puhkas lauto. Sellist värvi juukseid polnud Arlen varem näinud – need meenutasid heledat porgandit –, ja lauliku nahk oli nii kahvatu, nagu poleks päike seda kunagi puudutanud. Tema õlad olid lötsis ning ta jättis üdini kurnatud mulje.
Igal aastal käis sõnumitoojaga alati kaasas laulik. Laste ja ka mõnede täiskasvanute jaoks oli laulik neist kahest tähtsamgi. Niikaua kui Arlen mäletas, oli selleks alati olnud üks ja sama mees, hallipäine, kuid vilgas ja rõõmsameelne. Uus laulik oli noorem ning paistis tusane. Lapsed