Maalingutega mees. Peter V. BrettЧитать онлайн книгу.
hirmul, et vastu hakata. Kui ma Cobiet ja teisi malakaga nüpeldasin, ei tülitanud nad mind enam.”
„Cobie ei ole kivideemon,” ütles Jeph. „Neid juba malakaga ei peleta.”
„Peab olema mingi võimalus,” sõnas Arlen. „Vanasti inimesed suutsid seda. Kõik vanad lood räägivad sellest.”
„Lood räägivad, et võitlemiseks olid olemas võluloitsud,” vastas Jeph. „Võitlusloitsud on kaotsis.”
„Ragen ütleb, et mõnes paigas võideldakse deemonitega ikka veel. Tema jutu järgi on see võimalik.”
„Ma pean selle sõnumitoojaga kõnelema,” porises Jeph. „Ta ei tohiks sulle selliseid mõtteid pähe panna.”
„Miks mitte?” vaidles Arlen. „Kui kõik mehed oleksid haaranud kirved ja odad, oleks eile öösel ehk rohkem inimesi ellu jäänud…”
„Nad oleksid sellegipoolest surnud,” lõpetas Jeph. „Iseenda ja oma pere kaitsmiseks on teisigi viise, Arlen. Nutikus. Ettevaatus. Tagasihoidlikkus. Pole midagi vaprat selles, kui astutakse lahingusse, mida ei saa võita.
Kes hoolitseks naiste ja laste eest, kui kõik mehed laseksid end maaalustel maha murda lootusetus katses neid tappa?” jätkas ta. „Kes raiuks tulepuid ja ehitaks maju? Kes peaks jahti, kasvataks karja, istutaks, tapaks lojuseid? Kes täidaks naiste üsad lastega? Kui kõik mehed saavad surma, on maa-alused võitnud.”
„Maa-alused on juba võitmas,” pomises Arlen. „Sa ju ise räägid, et asula kuivab iga aastaga kokku. Kui vastu ei hakata, tulevad riiukuked muudkui tagasi.”
Ta vaatas isale otsa. „Kas sinul siis pole seda tunnet? Kas sina ei taha vahel vastu hakata?”
„Muidugi tahan, Arlen,” kinnitas Jeph. „Aga mitte asja eest, teist taga. Kui see on oluline, kui see on tõeliselt oluline, siis on kõik mehed valmis võitlema. Loomad põgenevad, kui saavad, ja võitlevad, kui muud üle ei jää, ja inimestega on samuti. Kuid võitlusvaim peaks välja lööma ainult siis, kui seda on vaja.
Aga kui sina oleksid seal väljas maa-aluste küüsis,” jätkas ta, „või kui see oleks su ema, siis ma vannun, et võitleksin nagu hull, püüdes teid nende eest kaitsta. Kas sa saad aru, milles on vahe?”
Arlen noogutas. „Vist küll.”
„Tubli poiss,” ütles Jeph ja pigistas ta õlga.
Sel ööl täitsid Arleni unenägusid künkad, mis ulatusid taevasse, ja tiigid, mis olid nii suured, et nende pinnale mahtus ära terve linn. Ta nägi kollast liiva laiumas silmapiirini välja ning puude taha peidetud müüridega kindlust.
Kuid ta nägi seda kõike kahe jala vahelt, mis õõtsusid laisalt ta silme ees. Ta tõstis pilgu ja nägi, kuidas ta enda nägu tõmbub silmuses lillakaks.
Ta ärkas võpatusega, õlekott higist märg. Oli alles pime, aga taevaäär helendas juba nõrgalt, tumesinine taevas hakkas tasapisi punetama. Ta süütas küünlajupi ning tõmbas tööpüksid jalga, astudes kobamisi ühistuppa. Ta leidis mugimiseks leivaviilu, võttis munakorvi ja piimakannud ning asetas ukse juurde.
„Oled varakult üleval,” ütles üks hääl ta selja taga. Ta pöördus kohkunult ning märkas Norine’i, kes vaatas talle otsa. Marea lamas alles kotil, kuid vähkres unes.
„Magades ei lähe päevad pikemaks,” vastas Arlen.
Norine noogutas. „Minu abikaasa ütles sedasama,” nõustus ta. „„Põldajad ja Puuraidurid ei saa küünlavalgel töötada nagu Kesktanuma rahvas,” rääkis ta.”
„Mul on palju tegemist,” ütles Arlen, piiludes aknaluugi vahelt, et näha, kui kaua veel läheb, enne kui võib loitsumärkide tagant väljuda. „Keskpäeval esineb laulik.”
„Muidugi,” kinnitas Norine. „Kui olin sinuvanune, oli laulik minugi jaoks kõige tähtsam asi maailmas. Ma aitan sind töödega.”
„Pole vaja,” kostis Arlen. „Papa ütles, et te peate puhkama.”
Norine raputas pead. „Puhkamine paneb vaid mõtlema mõtteid, mida on parem mitte mõelda,” lausus ta. „Kui ma teie juurde jään, siis pean oma ülalpidamise välja teenima. Pärast Metsaveerel tulepuude raiumist ei ole sigadele ninaesise andmine ja maisi istutamine kuigi raske.”
Arlen kehitas õlgu ning ulatas talle munakorvi.
Norine’i abiga said talutööd kähku tehtud. Norine õppis kiiresti, ei põlanud ränka tööd ega rügamist. Kui majast hakkas heljuma munade ja peekoni lõhn, olid loomad juba söödetud, munad kokku korjatud ning lehmad lüpstud.
„Lõpeta see pingil nihelemine,” ütles Silvy Arlenile söögi ajal.
„Noor Arlen kibeleb laulikut kuulama,” seletas Norine.
„Võib-olla homme,” arvas Jeph, ja Arleni näol peegeldus pettumus.
„Mis!” hüüatas Arlen. „Aga…”
„Ei mingeid agasid,” ütles Jeph. „Eile jäi hulk tööd tegemata ning ma lubasin Seliale, et pärastlõunal lähen ka Metsaveerele appi.”
Arlen lükkas taldriku eemale ja trampis oma tuppa.
„Las poiss läheb,” palus Norine, kui Arlen oli lahkunud. „Marea ja mina aitame siin.” Oma nime kuuldes tõstis Marea pilgu, kuid hetke pärast hakkas uuesti toitu sonkima.
„Arlenil oli eile raske päev,” lisas Silvy. Ta hammustas huulde. „Meil kõigil oli. Las laulik toob ta näole naeratuse. Muu võib ju ometi oodata.”
Viivu pärast Jeph noogutas. „Arlen!” hõikas ta. Kui poiss oma mossis nägu näitas, küsis ta: „Kui palju vana Kult lauliku esinemise eest küsib?”
„Ei midagi,” vastas Arlen kähku, et mitte anda isale põhjust keelduda. „Kuna ma aitasin sõnumitooja vankrilt asju tassida.” See polnud päriselt tõsi ning oli vägagi võimalik, et Kult on vihane, sest ta ju unustas inimestele rääkida, aga kui ta sinna kõndides teadet levitab, õnnestub ehk kohale tuua piisavalt rahvast ja ta pääseb oma kahe arvelduspunkti eest etendust vaatama.
„Pärast sõnumitooja tulekut on vana Kult alati natuke aega helde,” ütles Norine.
„Peabki olema, kui mõelda, kuidas ta meid terve talve kooris,” vastas Silvy.
„Hea küll, Arlen, sa võid minna,” lubas Jeph. „Hiljem saame Metsaveerel kokku.”
Jalgsi oli Kesktanumale teed mööda umbes kahe tunni matk. Tee polnud enamat kui vankrite poolt kõvaks sõidetud roopad, mida Jeph ja mõned naabrid puhtana hoidsid, ning see viis ringiga silla juurde, mis asus oja kõige madalamas kohas. Nõtke ja väle Arlen võis teekonda poole võrra lühendada, kui hüples üle veest välja paistvate libedate kivide.
Täna vajas ta lisaaega rohkem kui kunagi varem, et teel peatusi teha. Ta lippas kaelamurdva kiirusega mööda mudast kallast, põigates eksimatu enesekindlusega ümber salakavalate juurte ja mätaste, sest ta oli ju siitkaudu käinud lugematu arv kordi.
Teel taludest möödudes väljus ta uuesti metsast, kuid ei leidnud kedagi eest. Kõik olid kas põllule läinud või abistasid kaugel Metsaveerel.
Keskpäev juba lähenes, kui ta Kalastusaugule jõudis. Mõned külakese elanikud olid küll oma paatidega väikesel tiigil, aga Arleni meelest polnud erilist mõtet neid hüüda. Kui see välja arvata, oli ka Kalastusaugu inimtühi.
Kesktanumale jõudis ta sünges meeleolus. Eile võis Kult ju käituda tavalisest sõbralikumalt, kuid Arlen oli näinud, milliseks ta muutus, kui keegi takistas teda kasumi teenimisel. Vaid kahe arvelduspunkti eest ei lase ta Arlenit mingil juhul laulikut vaatama. Tal veab, kui kaupluseomanik talle vitsa ei anna.
Ent kui ta väljakule astus, leidis ta eest üle kolmesaja inimese, kes olid kokku tulnud kõikjalt Ojaäärselt. Siin olid Kalapüüdjad ja Lammisood ja Kõrgsood ja Põldajad. Rääkimata Kesktanuma asukatest, Rätsepatest, Möldritest, Pagaritest ja teistest. Lõunasilmalt