Tuletunnistaja. Lars KeplerЧитать онлайн книгу.
midagi on lihtsalt valesti.
Joona ei räägi kunagi sellest, miks ta elab üksinda, aga see mõte on temaga igal hetkel.
Ta elu põles kui magneesium, mis lahvatas leegina üles ja kustus silmapilk, suurejoonelisest valgussambast sai äkki hõõguv tuhk.
Puhketoas seisab sale 80ndates eluaastates mees ja vahib värvikirevat telepilti. Näidatakse hommikuprogrammi, telekokk soojendab pannil seesamiõli ja räägib, kuidas traditsioonilist vähisöömispidu uute ideedega värskendada.
Vanamees pöörab end Joona poole ja kissitab silmi.
“Anders?” küsib mees ragiseval häälel. “Oled see sina, Anders?”
“Minu nimi on Joona,” vastab ta pehme soome aktsendiga. “Ma otsin Maja Stefansoni.”
Mees vahib teda niiskete punetavate silmadega.
“Anders, kuula nüüd, pojake. Sa pead aitama mul siit lahkuda. Siin on ainult vanakesed.”
Mees lööb nõrgukese rusikaga vastu diivaniäärt, aga lõpetab, kui hooldaja tuppa siseneb.
“Tere hommikust,” ütleb Joona. “Ma tulin Maja Stefansonile külla.”
“Väga tore,” vastab hooldaja. “Aga ma pean hoiatama, et Maja on muutunud väga dementseks. Niipea kui võimalik, laseb ta jalga.”
“Saan aru,” vastab Joona.
“Suvel jõudis ta lausa Stockholmi välja.”
Hooldaja juhatab Joona üle märja põranda nõrgalt valgustatud koridori ja avab siis ukse.
“Maja?” hüüab ta sõbralikult.
11
Vana naine seisab püsti ja kohendab voodit. Kui ta pilgu üles tõstab, tunneb Joona ta kohe ära. See on sama naine, kes jälitas teda Adolf Fredriku kiriku juures. Tema näitaski talle Kille-mängu kaarte. Tema ütleski, et tal on sõnumeid Rosa Bergmanilt.
Joona süda taob.
See naine on ainus, kes teab, kus asuvad Joona abikaasa ja tütar, kuid ta ei peaks teadma midagi Joona kohta.
“Rosa Bergman?” küsib Joona.
“Jaa,” vastab naine ja sirutab käe nagu koolilaps.
“Minu nimi on Joona Linna.”
“Jaa,” naeratab Rosa Bergman ja liipab tema poole.
“Sa edastasid mulle ühe sõnumi,” ütleb Joona.
“Oh, kullake, seda ma ei mäleta,” vastab Rosa ja istub sohvale.
Joona neelatab ja astub naise poole: “Sa küsisid, miks ma teesklen, et mu tütar on surnud.”
“Seda sa ei peaks tegema,” ütleb Rosa noomivalt. “See ei ole sinust kena.”
“Mida sa tead minu tütre kohta?” küsib Joona ja astub veel ühe sammu naise poole. “Oled sa midagi temast kuulnud?”
Naine naeratab eemalolevalt ja Joona lööb pilgu maha. Ta üritab pea selge hoida, aga märkab, kuidas käed värisevad, kui ta sammub kööginurga poole ja valab kahte tassi kohvi.
“Rosa, see on oluline,” ütleb ta aeglaselt ja paneb tassid lauale. “Väga oluline.”
Naine pilgutab paar korda silmi ja küsib siis arglikult: “Kes sa oled? Kas emaga on midagi juhtunud?”
“Rosa, kas sa mäletad ühte väikest tüdrukut, kelle nimi oli Lumi? Tema ema nimi oli Summa ja sa aitasid neil …”
Joona jääb vait, nähes vana naise udust ja ekslevat pilku.
“Miks sa mind üles otsisid?” küsib ta, ehkki teab, et see on tarbetu.
Rosa Bergman pillab kohvitassi maha ja hakkab nutma. Hooldaja tuleb sisse ja rahustab teda.
“Tule, ma saadan su välja,” ütleb ta vaikselt Joonale.
Nad sammuvad läbi ratastoolidele kohandatud koridori.
“Kui kaua on ta dementne olnud?” küsib Joona.
“See läks Majal väga kiiresti. Täheldasime esimesi tundemärke eelmisel suvel, nii et umbes aasta tagasi ta … vanasti öeldi selle kohta, et muututakse taas lapseks, enamiku puhul ongi see tõele üsna lähedal.”
“Kui ta … kui ta äkitselt peaks selget juttu ajama,” ütleb Joona tõsiselt. “Siis ole hea ja anna mulle palun teada.”
“Tõepoolest, seda tuleb vahel ette,” noogutab naine.
“Helista mulle kohe,” ütleb ta ja ulatab oma visiitkaardi.
“Kriminaalkomissar?” hüüatab naine imestunult ja kinnitab kaardi hooldajate toa kirjutuslaua kohal rippuvale stendile.
12
Jõudnud värske õhu kätte, hingab Joona sügavalt, nagu oleks ta seni hinge kinni hoidnud. Võib-olla oli Rosa Bergmanil midagi tähtsat edasi öelda, mõtleb ta. On võimalik, et keegi oli andnud talle ülesande. Aga ta jäi dementseks, enne kui jõudis seda täita.
Ta ei saa kunagi teada, kuidas sellega täpselt oli.
Kaksteist aastat on möödunud sellest, kui ta kaotas Summa ja Lumi.
Viimsedki jäljed on kustunud koos Rosa Bergmani haihtunud mäluga.
Nüüd on kõik läbi.
Joona istub autosse, pühib põskedelt pisarad, pigistab korraks silmad kinni ja keerab siis süütevõtit, et taas koju Stockholmi sõita.
Ta on jõudnud sõita 30 kilomeetrit mööda Euroopa-maanteed nr 45 lõunasse Mora poole, kui helistab riigi kriminaalpolitsei ülem Carlos Eliasson.
“Sundsvalli noortekodus on toime pandud mõrv,” ütles Carlos pinges häälel. “Politseisse helistati veidi pärast kella nelja täna hommikul.”
“Mul on puhkus,” ütleb Joona peaaegu hääletult.
“Sa oleksid võinud siiski tulla karaokeõhtule.”
“Teine kord,” vastab Joona endamisi.
Tee viib otse läbi metsa. Kaugel puude vahel sätendab hõbedane järv.
“Joona? Mis sinuga on?”
“Ei midagi.”
Keegi hüüab taamal Carlost.
“Mul hakkab nüüd juhtkonna koosolek, aga ma tahaksin … Ma rääkisin just Susanne Östiga ja ta ütles, et Västernorrlandi politsei ei esita riigi kriminaalpolitseile ametlikku abitaotlust.”
“Miks sa siis mulle helistad?”
“Ma ütlesin, et saadame vaatleja.”
“Me ei saada ju kunagi mingeid vaatlejaid?”
“Nüüd saadame,” selgitab Carlos vaikselt. “Asi on üpris tundlik. Kas mäletad hokimeeskonna kaptenit Janne Svenssonit? Ajakirjandus muudkui kirjutas, kui saamatu on politsei.”
“Sest nad ei leidnud kunagi …”
“Ära räägi sellest, see oli Susanne Östi esimene suur juhtum prokurörina,” katkestab teda Carlos. “Ma ei taha öelda, et ajakirjandusel oli õigus, aga Västernorrlandi politseil oleks tookord sind tarvis läinud. Nad olid liiga aeglased, tegid kõike reeglites näpuga järge ajades, aeg lihtsalt kadus – see ei ole ebatavaline, aga mõnikord hakatakse sellistest asjadest kirjutama.”
“Ma ei saa praegu rohkem rääkida,” ütleb Joona, et kõnet lõpetada.
“Sa tead, et ma ei paluks sind, kui tegu oleks lihtsa mõrvajuhtumiga,” ütleb Carlos ja tõmbab hinge. “Aga sellest hakatakse kirjutama, Joona, see on väga, väga brutaalne, väga verine lugu … ja tüdruku keha on eriliselt seatud.”
“Kuidas? Mismoodi seatud?” küsib Joona.
“Ta on kuuldavasti voodis, käed näo ees.”
Joona