Teadmatus. Rein PõderЧитать онлайн книгу.
veel enam oli sündinud uut ähmasust. Oli selgunud, et me olime Larryga siiski palju tugevamate köidikutega seotud, kui olid need ebakõlad, mis meid aeg-ajalt lahutada olid püüdnud. Esmajoones Ruth. Ja veel oli mulle lühikese ajaga selgeks saanud, et Ruthist pole mulle liitlast ega abimeest. Tema šokk näis olevat ületatud. Mulle tundus koguni – ta oli muutunud ükskõiksemaks. Justkui oleks tal mingi selgus käes. Mingi oma selgus, mis ometi mulle ei sobinud. Kas polnud see sündinud tänu nendele otsingutele seal Lasnamäe korteris, õigemini nende ummikussejooksule? Marianne kohta ei osanud ma sedasama kinnitada. Temast oli raskem aru saada; ta polnud kuigi läbipaistev. Näis, et ta on rohkem ema mõju all, kui ta seda välja soovis näidata. Ta vist ei kujutanud hästi ette, milliseid elumuutusi see kõik kaasa toob. Aga tema eas ei pidanudki nii ettenägelik ja… dramaatiline olema, kui oleme seda meie…
Kolmandal päeval Ruth lõpuks siiski helistas. Ta hääletoon oli neutraalne, aga pigem siiski hillitsetud. Helistamise põhjus oli asine – ta kutsus mind Lasnamäele õhtusöögile. See oli selge lepitusžest. Üks tõeline ja olukorra normaliseerimisest vähegi huvitatud perekonnasõber ei saanud seda tagasi lükata. Veelgi enam – oli reede õhtu, töönädala lõpp, mingi muu pakkumine ei oleks saanud mulle paremini sobida.
Niisiis, ma külastasin Kaarmate Lasnamäe korterit juba kolmandat korda järjest. Kolm, nagu öeldakse, olevat kohtuseadus, mõtlesin ma sinna sõites. Muid mõtteid või ootusi mul polnud. Olin otsustanud kõigis tekkivates teravamates olukordades võimalikult rahulikult käituda.
Nõnda siis istusimegi jälle kolmekesi lauas, seekord elutoas. Tegemist oli tõesti piduliku õhtusöögiga. Keset lauda põles juba enne õhtusööki süüdatud küünal. Tundsin end lausa soovitud külalisena. Lauale toodi (Marianne poolt) kuldpruun kana ja pikal vaagnal friikartulid ning sinna juurde valge kaste. Ruth oli tõsiselt pingutanud. Kiitsin teda mõttes. Noa ja kahvli ette oli asetatud dessertlusikas, niisiis pidi järgnema ka magussöök. Ma polnud tükk aega niisuguse laua taga istunud. Püüdsin tahtmatut neelatust varjata, kuid Ruth märkas seda, naeratas ja lausus vaagnat kergitades:
„Tõsta nüüd endale julgesti ette!” Talle võis jääda mulje, nagu oleksin mitu päeva söömata. Aga kana lõhnas tõesti nii vastupandamatult…
Sain aru, et eelmise korra tüli või arusaamatus oli unustatud. Et oli tehtud sellekohane sõnatu lepe. Ja pealegi oli tüli impulss, too Nigeeria või mis-ta-oli mask esikuseinalt kadunud. Nad olid ilmselt samavõrd ebausklikud kui minagi. Nii et minugi poolt olnuks kohatu nii ühest kui teisest juttu alustada.
Hakkasime sööma. Millegipärast vilksatas mul peast läbi mõte, et laual jätkuks toitu vabalt nelja inimese jaoks. Ja ka ruumi oleks lahtitõmbamata laua ääres lahedalt neljale inimesele. Kuid mida võinuks selline koosistumine märkida? Ei midagi muud… kui kadunud poja tagasitulekut. (See oli esimene kord selle õhtu jooksul, kui mu mõte põikas Larryle. Keegi teine polnud ta nime senini maininud.) Aga paraku olime kui pseudoperekond, mina vaid asendusliikmena. See mõttejätk pani mind võpatama. Mitte tõelisest kohkumusest, vaid asjade võimalikku lõplikku suunda silmas pidades – et nii võibki edaspidi kujuneda, kui Larry peaks kadunuks jääma, et ma hakkan nende juures järjest sagedamini lõunastamas või õhtustamas käima (mis oli parim moodus üht üksikut meest kodustada!), kuni mind ükskord jäetakse päriselt siia… Raputasin pead. Mõtlesin, et kui neist kumbki juhtus mu poole vaatama, siis see liigutus tundus küll veider. Nagu ei meeldiks mulle laual või selle ääres istujates miski… Ei, tegelikult moodustasime ju mingit laadi hädanõukogu, kes püüdis kramplikult unustada, mille puhul oli kokku saadud…
Ruth ise sõi vähe, ta vaatas rohkem meid, kaht sööjat, ja ta suul mängles mulle juba tuttav mõistatuslik naeratus, nagu mu esimesel külastusel, kui ta mind uksel vastu võttis. Ta oli taas teistsugune. Või üleendine. Ruth nagu vahetanuks maske. Täna oli tal ees rahunenud, mingile otsusele jõudnud naise mask. (Jälle see maski-paralleel!) Isegi liiga rahulik ilme. Justkui ei lähekski Larry kadumine talle enam üldse korda. (See oli teine kord, kui Larry mulle meenus.) Ma võisin muidugi ka eksida, jumala eest, kuid just seda ma ta näost välja lugesin. Jah, ta teadis nüüd midagi kindlamini kui eelmine kord. Mida siis? Et Larry, ükskõik kus ta ka hetkel viibib, ei tule enam tema kui naise juurde tagasi. Aga seda teadis ta minu meelest juba eelmine, üle-eelmine kord…!? Siis nüüd teadis ta seda veel kindlamini ja oli asunud oma järeldusi tegema…
Õhtustasime suhtelises vaikuses. Marianne polnud siiani ühtki sõna lausunud. Heitsin tema suunas paaril korral pilgu – ta ei vaadanud isegi taldrikult üles, mängis häbelikku koolitüdrukut, kes ta päriselt polnud. Seal nad istusid kõrvuti, ema ja tütar – milleski sarnased ja milleski väga erinevad, nagu ma olen ehk juba korra märkinud. Üks justkui täiendas teist, tütar täiendas mälestust, hõrku mälestust, mis mul kunagisest Ruthist oli ja mis oli hakanud kiiresti tuhmuma, nagu aidanuks viimased sündmused sellele paratamatult kaasa.
Arvasin neid vaadates ja tahtmatult kõrvutades, et küllap ema ja tütre vahel oli toimunud mingi põhimõtteline sõnavahetus, kus tütar on paraku alla jäänud. Kuid asi polnud üldse selles! Sest kui me olime praega ühele poole jõudmas, lausus Ruth pilku tõstes lause, mida ta oli ilmselt tükk aega ette valmistanud:
„Me siin Mariannega ennist arutasime ja arvasime, et… sa võiksid täna öösel hoopis meile jääda. Homme on ju laupäev… ja kes sind seal Nõmmel ikka ootab. Uuriksid veel kord neid sahtleid (ta ei öelnud „Larry sahtleid”) ja ajaksime juttu…On meilgi seltsim…” Ta ei lõpetanud oma lauset. Nii et sündmused ongi minemas seda rada, nagu ennustasin, mõtlesin ma raugelt.
Selge see – kaks ebakindlat naist suures majas – , kes ei tahaks taolises olukorras kas või kehva meeshinge enda kõrvale…
Jah, ma olin selleks ettepanekuks valmis, nagu oleks alateadvus mulle sellest õigeaegselt teada andnud. Mind vaid riivas see Ruthi lausepool, et „kes sind… ootab”. Kust tema teadis mu eluasju ja üleüldse! Tõsi küll, me olime Sirkkaga kokku leppinud alles järgmise nädala alguses kohtuda, ja paus oli tingitud nii-öelda naiseliktehnilistest põhjustest, nagu ma olen vist juba märkinud…
Üks mõttepoolik, üsna ebatõenäoline küll, tükkis ometi segama – kui… kui Larry juhtub just sel ööl tagasi tulema, kuidas ma siis seletan oma kohalolekut! Ruth nähtavasti tabas selle mõttejälje mu näolt ja naeratas julgustavalt. Mis siis ikka, mingis mõttes Ruthi ettepanek mulle isegi meeldis. Õigem olnuks ehk öelda – võõras soojus oli nii peibutav. Ma lihtsalt polnud suutnud endale luua sääraseid poissmehemugavusi nagu mõned minutaolised. Minu kodu oli rohkem urg, kuhu vaid pugeda ja kust jälle välja minna. Olin varemgi taolist iseloomunõrkust enda juures märganud – mulle kohe meeldis külas käia ja sinna kauemaks jääda. Vastupidiselt näiteks enamikule abielupaaridele, keda kohustusliku lauasistumise järel haaras äkki mingi paaniline rutt, nagu ootaks neid kodus veel toredam pidusöök ja palju parem, palju huvitavam seltskond. Ma polnud mainitud rutust kunagi päriselt aru saanud. Et milleks siis üldse külla tulla – kas vaid abikaasa meigitud nägu ja kosmeetilise operatsiooni tulemust näitama, uut kleiti ja väärikat ülikonda demonstreerima ning sellega mingeid seltskondlikke punkte teenima või…? Oma maneeri nimetasin häbenemata poissmehelaiskuseks…
Mu mõtisklus oli olnud pikk, mu vastus oli häbematult kaua viibinud – nad vaatasid mulle juba imestunult otsa ja ootasid kannatamatult. Et kas ma ilmutan jälle eelmise korra jäikust. Marianne naiivne-lapselik-paluv ilme tundus isegi selgem kui ta ema Ruthi väljapeetud lause. (Kas millalgi oli juba nõnda olnud!) Nii et ma ei hakanud enam tseremoonitsema:
„Mis seal ikka – võin jääda küll…” Lause sai kuidagi poolik ja samas kergelt möönduslik, kuid üldiselt käis kah.
Märkasin, et see mõjus mõlemale suure kergendusena. Nad kukkusid kohe naiselikult sädistama – kõiksugu tühjast-tähjast ja päevakajalisest. Larry nime polnud ikka veel suhu võetud, minu oma oli õhtu jooksul kõlanud see-eest kaks-kolm korda, ehkki ma olin ju siinsamas.
Kanakondid olid korjunud eraldi tühjale taldrikule, pidulik laud oli vahepeal omandanud argisema ilme. Marianne tõi külmutuskapist lagedale jõhvikaželeekausikesed ja hakkas vastavalt soovile vahukoort tõstma. Jälgisin teda, mu pilk peatus ta kaelaaugus oleval väikesel kullast