Emajõgi 1944. Mart LaarЧитать онлайн книгу.
04.45 olid esimesed vastase üksused aga juba maabunud. Rannavalveüksused avasid dessandi pihta tule, kuid suurtükitulega järve idakaldalt ning laevadelt suruti tulepunktid maha.
5. piirikaitserügemendi II pataljoni ja Mehikoormas asunud Saksa õhutõrjekahurite tulele vaatamata maabus 559. laskurpolk Jõepera juures ning 552. laskurpolk Jõepera ja Mehikoorma vahel. Vastupanu osutavatest tulepunktidest mindi mööda ja tungiti kiirelt Saksa üksuste tagalasse. Nii sattus rünnaku alla Saksa tankitõrjepatarei, mille meeskond tungis suurte kaotuste hinnaga piiramisrõngast välja.
Vastupanu jätkava II pataljoni abistamiseks andis I pataljoni ülem major Leeman oma neljandale kompaniile, mida juhtis kapten Rudolf Mägi, käsu I pataljonile appi rutata. Kapten Mägi keeldus käsku täitmast ning põgenes lahinguväljalt. See tekitas segaduse kogu pataljonis, millest osa põgenes, jättes II pataljoni tiiva ja tagala kaitseta. Käsu täitmatajätmise eest mõisteti Mägi tagaselja surma, mis ei takistanud tal hiljem Ühendriikidesse jõudnuna oma mälestustes end peaaegu kangelasena esitamast. Major Leemann omakorda anti sama juhtumi pärast hiljem Saksamaal sõjakohtusse, kuigi tema möödalaskmine oli tingitud kapten Mägi argusest.
Suure vaevaga õnnestus Leemanil olukord stabiliseerida ning paigutada mehed positsioonidele. Sel ajal olid Punaarmee dessantüksused I ja II pataljoni vahelt läbi tunginud, peagi langes nende kätte II pataljoni komandopunkt ning Gallase võitlusgrupi komandopunkt Järvselja metskonnas.
Kõigele vaatamata jätkasid 5. piirikaitserügemendi II pataljoni riismed ja I pataljon vastupanu. I pataljon suutis enda käes hoida Kõivusaare-Saksi külavaheteed, mille läbilõikamine oleks II pataljonilt võtnud viimasegi lootuse pääsemiseks. Kergendust ei toonud ka Gallase võitlusgrupile appi saadetud „Nordlandi” 11. soomusluurepataljoni mõned soomustatud luuremasinad, suurtüki- ja jalaväeüksused ning paar rünnaksuurtükki. Saksa soomusüksuste vasturünnakut mainitakse ka nõukogude allikates, suurendades selles osalenud saksa soomusmasinate hulka mitmekümneni, mis on suur liialdus. Hiljem süüdistas Saksa väejuhatus 207. julgestusdiviisi staapi, et see polevat informeerinud olukorra tõsidusest armeegrupi„Narva” staapi, mistõttu vasturünnaku korraldamine jäi hiljaks. Piiramisrõngasse sattunud Gallase võitlusgrupil hakkas aga tunda andma laskemoona nappus. Kella neljaks pärastlõunal olid 191. laskurdiviisi üksused Peipsi rannikult sisemaa suunas edasi tunginud juba 10 kilomeetrit. Eelüksused olid Kastre-Lää niste teel hõivanud Agali küla ja Liispõllu talu. Laskemoona lõppedes andis major Leemann I pataljonile käsu alustada taandumist läände Ahja jõe suunas, mis pataljonil ka suhteliselt hästi õnnestus. Samal ajal jätkas Punaarmee meeste ja varustuse vedu Peipsi läänekaldale. 16. augusti pärastlõunal toodi üle järve ka 191. diviisi 546. laskurpolk ning arvukalt lahingutehnikat. Nõukogude vägede edu tunnistatakse ka armeegrupi „Narva” lahingupäevikus, kus 16. augusti õhtul mainitakse, et punaväe dessantüksustel õnnestus Mehikoorma ja Jõepera vahel kaitsel asunud eesti üksused „tagasi heita” ning sillapead õhtuks oluliselt laiendada.
Saksa väejuhatus oli siiski esimesest üllatusest toibunud. Kuna päeva esimesel poolel dessantüksuse tegevust tihedalt katnud Nõukogude lennumasinad paisati päeva teisel poolel Saksa tagalas asuvaid sihtmärke hävitama, kasutas Saksa lennuvägi seda ära. 16. augusti pärastlõunal ründasid Tartu lennuväljal asunud Saksa sööstpommitajad mitu korda Lämmijärve ületavaid üksusi. Nõukogude poole mälestuste kohaselt oli nende lennuvägi selleks ajaks õhuruumi dessandi kohal sakslastele loo vutanud, mis tõi kaasa raskeid kaotusi. Saksa lennuväe ja kiirkaatrite rünnakute tulemusel hävitati või vigastati järvel 11 kaatrit ja 12 tendrit. Saksa Stukad lasid järvel näiteks põhja 546. laskurpolgu 3. pataljoni koos sanitaarroodu, suurtükipatarei ja laskemoonaga. Kokku kaotas 25. üksik soomuskaatrite divisjon dessandi käigus 70 % oma koosseisust.
Tõsiseid kaotusi kandsid Punaarmee üksused ka kaldal. Püsiva rindejoone puudumisel tekitasid metsades võitlust jätkavad väiksemad 5. piirikaitserügemendi üksused ka 191. diviisi teisele ešelonile suuri probleeme. Palju ohvitsere langes rivist välja. Ainuüksi 546. polk kaotas esimesel lahingupäeval kaks polgukomandöri asetäitjat, II pataljoni ülema ja polgu suurtükiväeülema. Arved Kalvo andmetel langes 16.–17. augustil, järvel kantud kaotusi arvestamata, 191. laskurdiviisis 187 ja sai haavata 554 meest. Huvitav on seejuures märkida, et lahingute ajal 18. augustil koostatud ülevaates on 191. laskurdiviisi juhtkond kaotuste suurust vähendanud, esitades need 113 langenu ja 289 haavatuna.
Gallase võitlusgrupi visa vastupanu ei võimaldanud dessantüksusel täita talle pandud ülesannet. Sillapea Peipsi läänekaldal küll rajati, kuid Võnnu jäi punaväel 16. augustil vallutamata ja langes alles 20. augustil. Mis aga veelgi olulisem – dessantgrupil ei õnnestunud sisse piirata ega hävitada Võhandu jõel võidelnud 1. eesti piirikaitserügementi. Punaväelased üritasid ebaedu seletada nende vastu paisatud suurte Saksa üksustega. Nii olevat sakslased dessantgrupi vastu paisanud 5. piirikaitserügemendi, 94. ja 377. jalaväerügemendi ning 207. julgestusdiviisi.Tegelikult kuulusid kaks esimest samas loetelus toodud 207. julgestusdiviisi ning kolmandast oli pärit vaid võitlusgrupi „Gallas” staap. Samal kombel suurendasid puna väelased hiljemgi nende vastas seisvate Saksa üksuste suurust, põhjendades nii oma aeglast edasiliikumist.
Dessantüksuste edasitungi peatamine oli kotti jäänud 1. piirikaitserügemendile eluliselt tähtis. Rügemendile oli taandumiseks lahti vaid Raadmast Rasinale suunduv soine metsatee. Seda mööda alustasidki rügemendi üksused ööl vastu 17. augustit taandumist. Taandumissegaduses unustati aga, et enne oli nimetatud tee igaks juhuks mineeritud ning voori pea sõitis oma miinidele. Tee puhastamine vankrirusudest ja laipadest võttis aega ning hommikul avastasid läbi metsade veniva rügemendi Nõukogude lennukid. Järgnenud õhurünnakutes kandsid eestlased taas kaotusi. Vahepeal olid Punaarmee rünnaküksused läbi lõiganud ka eestlaste taandumistee, kuid see löödi taas lahti. Keskpäevaks jõudis rügement Rasinale, mis põles igast otsast. Rukkivihkude vahele peidetud Saksa kahurid andsid marutuld kõikides suundades. Võhandu jõe ületamise ajal ilmusid taas välja vene lennukid. Silda nad ei tabanud, küll aga hävitati mitu Saksa kahurimeeskonda. Rügemendi peajõud üle tasid siiski õnnelikult Võhandu jõe ning jõudsid Lääniste juures Ahja jõe äärde. Rügemendi põhijõud olid vaevalt jõe ületanud, kui kohale jõudsid Nõukogude sööstpommitajad ning sild lendas vastu taevast. Seda parajasti ületama asunud Saksa kompanii kandis pommi sajus raskeid kaotusi. Ahja silla purustamist mainib ka armeegrupi „Narva” lahingupäevik. Peagi saabusid kohale ka punaväe eelüksused, millest läbimurdmiseks piirikaitserügemendi katteüksused pidid kasutama teisel kaldal positsioonidele asunud Saksa tankide abi. Kella kuueks õhtul jõudsid 1. piirikaitserügemendi põhijõud Võndu, jättes III pataljoni koos mõne teise üksusega Läänistesse katteks.
Selleks ajaks oli kotisuu eestlaste taga juba kinni kukkunud. 17. augusti õhtul kella üheksa paiku ühines 191. laskurdiviisi 546. laskurpolk Rasinal lõuna poolt siia jõudnud 67. armee 86. laskurdiviisi üksustega. Samal päeval ühinesid dessantgrupi üksustega ka 14. kindlustatud rajooni neli pataljoni. 17. augusti pärastlõunal andis Nõukogude lennuvägi pommilöögi Tartu lennuväljale. Tartu lennuvälja oli rünnatud juba ka 16. augustil, kuid siis suutsid Saksa hävitajad vihases ja kaotusterohkes õhulahingus rünnaku tagasi tõrjuda. 17. augustil aga heitsid hävitajate poolt kaetud kümme pommitajat Pe-2 lennuväljale ligi 200 pommi, mis Nõukogude poole väitel lõid selle mitmeks päevaks rivist välja. Nõu kogude lennuväe rünnakut Tartu lennuväljale mainitakse ka armeegrupi „Narva” lahingupäevikus, samas ei lähtu siit kuidagi, nagu oleks vastasel õnnestunud lennuvälja kasutamine järgmisteks päevadeks lõpetada. Otse vastupidi: Saksa lennuväe tegevus näib lahingupäeviku kohaselt jätkuvat vähemalt endise hooga.
Punaarmee edasitung seadis raskesse olukorda Gallase võitlusgrupi, mille koosseisu oli jäänud sõdureid 94. julgestusrügemendi I pataljonist, 5. piirikaitserügemendi I ja II pataljonist, 207. julgestusdiviisi jahikomandost ja 507. suurtükidivisjonist. Armeegrupi „Narva” lahingupäevikus tõdetakse 17. augustil kell 03.30, et võitlusgrupp „Gallas” on täielikult sisse piiratud, kuid valmistub end piiramisrõngast lääne suunas välja murdma. 18. augustil see õnnestuski, seejuures enamikku raskerelvi kaasa võttes. Saavutus äratas tähelepanu ka armeegrupi „Narva” peakorteris. Lahingupäevikus tõstetakse ooberst Gallase saavutust eraldi