Emajõgi 1944. Mart LaarЧитать онлайн книгу.
sissepiiratud üksustes vaenlase territooriumil pikemat aega viibinud sõdurid. Võimalust „süüd kodumaa ees lunastada” pakuti ka vangilaagrites viibivatele kriminaalkurjategijatele ning poliitvangidele. Karistuspataljone kasutati kõige ohtlikumate operatsioonide teostamisel, vahel saadeti aga lihtsalt surma ehk puhastati nende abil näiteks miinivälju. Karistuskoodeks karistuspataljonis oli lihtne: käsu täitmatajätmise, arguse või loata taandumise eest – mahalaskmine kohapeal. Kui Saksa karistusüksustes võisid mehed loota, et püstitatud ülesande täitmise või lahingus haavatasaamisega on võimalik süü lunastada ning oma väeosadesse tagasi pöörduda – nii juhtus see näiteks Sinimägedes silmapaistva vaprusega võidelnud „Nordlandi” diviisi karistuskompaniiga –, siis Punaarmees ei aidanud tavaliselt isegi haavatasaamine. Kes oli karistuspataljoni sattunud, jäi sinna surmani. Lahinguolukorras paigutati karistuspataljonide taha kuulipildujatega varustatud NKVD eriüksused, kes pidid taandujad kohapeal surmama.
Olulist osa Punaarmee diviisis etendasid seetõttu eriosakond ning vastuluureosakond, mida tunti SMERŠi nime all. Eriosakonnale allusid oma üksused, kes pidid vajaduse korral tagama, et diviisi allüksused täidaksid kõhklematult neile antud käsud. Punaarmee edasiliikumisel langes eriosakonnale ülesanne võidelda „diversantide, vastase luurajate ja bandiitide vastu” ning selgitada välja ja vahistada „kodumaa reeturid”. Eestis omandas SMERŠ seetõttu algusest peale sünge kuulsuse. Temaga käisid kaasas piinamised ja tapmised, vägivalda kasutati ka endale agentuuri leidmiseks kohalike elanike seast.
Nii meenutas läände liikuv Punaarmee hiiglaslikku teerulli, mis aeglaselt, kuid kindlalt edasi liikudes enda teel kõik purustas. Taganevate Saksa üksuste järel saabusid esiteks eesliini üksused, kes olid tavaliselt distsiplineeritud ja liikusid kiiresti edasi. Järgmise lainena jõudsid kohale nõrgema võitlusvõimega teise ešeloni sõdurid ning karistuspataljonid. Röövimine, vägivald, vägistamised ja mõrvad käisid nendega lahutamatult kaasas. Tihti oli tegemist ka halvasti varustatud ja toitlustatud üksustega, kelle jaoks kohalike elanike röövimine oli vahend elus püsimiseks. Teisele lainele järgnesid tagalaüksused ning nende ümber tiirelnud, tihti kriminaalse taustaga kaasajooksikute rühmad, desertöörid jms. Kõige viimasena liikusid ilusates puhastes mundrites ning uhketel ameerika autodel NKVD üksused, kes pidid jälgima, et kogu eelkirjeldatud kolonn õiges suunas liiguks, ja laskma maha mahajääjad või kõrvalekaldujad. Kuigi Nõukogude ajalooraamatud on täis kirjeldusi kohalike elanike ja „vabastajate” lausa uskumatust heast läbisaamisest ning tollest ajast kõnelevates mälestustes on juttu ohvitseridest, kes püüdsid ülekohut ära hoida, oli vägivald ometi üldine. See tundus talutavana vahest ainult seetõttu, et üldiselt kardeti, et Punaarmee saabudes kõik elanikud lihtsalt maha laseb. Nõukogude üksuste poolt Eestis sooritatud kuritegudest on alles viimasel kümnel aastal rääkima hakatud, seetõttu on andmed neist lünklikud. Toimunust annavad needki aga piisavalt selge pildi. Herta Laipaik on näiteks kirjeldanud, kuidas purjus punaarmeelased tapsid Tõrvas tema isa, kes märatsejaid keelama läks. „Kas ma tean, mida mahalaskjad oma ohvriga tegid? Aimamisi. Naaber August Pitsi sõnutsi lamas ta mõni aeg kummuli väljas ukse ees. Lõpuks oli keegi ta magamistuppa voodisse viinud ja teki üle visanud. Seal ta lebas, kõrvaltubades käis pidu ühtsoodu edasi, keldris veel pudeleid oli. Joomatrall käis niikaua, kuni sooja teki all lebav surnu endast laibaleha näol märku andis. Magamistoas oli peale abieluvoodi veel minu kunagine voodi ja diivan. Ega isa seal üksi olla tarvitsenud. Küll tal purjuspäi kaaslasi kõrval norskas. Me rehkendasime umbkaudu välja, et nädala võrra lamas tapetu oma katuse all.” Põlvamaal Leevil tapsid punaarmeelased neile raskeid kaotusi toonud lahingu järel 15. augustil 1944 Viia veski lähedal käsigranaatidega neli inimest – nende seas üheksakuulise imiku – ning haavasid raskelt kuut. Toimunut kirjeldanud Ülo Vaikmäe küsib: „Mil-leks oli vaja visata kaitsetute rahulike inimeste hulka kaks käsigranaati? Oli see kättemaks või viha Leevi lahingus langenud punaväelaste eest? Pigem hirm ja viha. Viibiti ju „vaenulikul Eestimaal”. Igal pool nähti ainult vaenlast. Kuid nendele, kes seda tegid, oli see tavaline töö. Võib järeldada, kui suur vihkamise ja karistamatuse tunne oli nendel punaväelastel, kes seda tegid. Ja argus. Ara inimese teeb julgeks ainult relv, karistamatuse tunne ja võim.”
Punaarmee vägevusele lisas kaalu ka see, et kui sõja alguses olid Punaarmee laskurdiviisid nõrgalt relvastatud ning vähemobiilsed, siis 1944. aastaks oli sellel alal pilt radikaalselt muutunud. Lääneriikide abi andis Punaarmeele enamiku tema transpordivahenditest. Sõja lõpuks oli Nõukogude vägedel 665 000 mootorsõidukit, neist kaks kolmandikku ehk 427 000 olid Lääne, peamiselt Ameerika päritolu. Isegi Nikita Hruštšov oli ühes suuremeelsushoos sõja järel sunnitud tunnistama, et pole võimalik ette kujutada, kuidas Nõukogude armee oleks ilma ameerika masinateta Stalingradi alt Berliini jõudnud. Punaarmee käsutuses olnud transpordivahendite hulk võimaldas tal oma üksused küllaltki mobiilseks muuta. See ei tähendanud mitte ainult vägede kiiret ümberpaiknemist ühest rindelõigust teise, vaid ka verest tühjaks jooksnud üksuste kiiret vahetamist tagalas ootavate värskete vägede vastu. Lõuna-Eestis 1944. aastal peetud lahinguid kirjeldades väidab Arved Kalvo, et lahingutes suuri kaotusi kandnud diviis viidi viieks päevaks rinde taha reservi. Selle aja jooksul komplekteeriti see tagavarapolkude abil uuesti ning relvastati.
Väegrupp „Nord” 1944. aasta suvel
Allikas: Army Group North 1944–1945. Toim. Steven H. Newton. Schiffer Military History. Atglen, PA 1995.
Kuuendal päeval oli diviis taas rindel, vahetades välja mõne teise lahingus kaotusi kandnud diviisi. See võimaldas Punaarmeel vastane järjepideva, öid ja päevi kestva survega välja kurnata ning leida tema kaitses nõrga koha.
Veelgi suuremad muutused olid toimunud Punaarmee relvastuses, mis polnud vahest nii arenenud kui Saksa oma, kuid lihtne ja efektiivne. Saksa rakettrelvade vastas seisid Eesti lahingutes kuulsad reaktiivmiinipildujad ehk „katjuušad”, mida Saksa poolel kutsuti „Stalini oreliteks”. Saksa analoogsete relvade kombel võeti needki kasutusele 1941. aastal, kus nende esimene tulelöök Orša all Saksa poolele ebameeldiva üllatuse pakkus. Kui esialgu polnud kaardiväe miinipildujate üksused vajaliku koguse veoautode puudumise tõttu eriti mobiilsed, siis „lend lease’i” edenedes sai Punaarmee enda käsutusse piisavalt lääne veoautosid, et neile miinipildujaseadeldisi paigutada. Samas polnud „Stalini oreli” tuli psühholoogilisele mõjukusele vaatamata eriti täpne ega tekitanud korralikult kaevunud üksustele suuri kaotusi. Juba Sinimägede lahingute ajal kasutas punavägi seniste 130 mm miinide asemel aga raskemaid miine, mille hävitusjõud oli tugevam.
Järjest olulisemale kohale Punaarmee relvastuses tõusid tema soomusjõud. Legendaarne Nõukogude tank T-34 ei vaja ilmselt pikemat tutvustamist. Lihtne konstruktsioon võimaldas seda suurtes kogustes toota, mistõttu tankirünnakute tõrjumine kujutas Saksa üksustele järjest raskemat ülesannet. Lõuna-Eestis peetud lahingutes kasutas Punaarmee ka Ameerikast abi korras saadud „Sherman” – tanke, kuid nende kvaliteet jäi T-34-le tugevalt alla. Hoopis paremal tasemel olid uusimad Nõukogude rasketankid „Jossif Stalin-2” ehk JS-2. Neid esimest korda 1944. aasta veebruaris lahinguväljale jõudnud tanke kasutati eriliste läbimurdeüksustena, mis vastase kaitsest läbi murdes pidid ründavale jalaväele teed puhastama. Tegemist oli tugevalt soomustatud (maksimaalselt 132 mm) tõelise teraskoletisega, mida võis kaugelt teistest tankidest eristada pika 122 mm suurtükitoru järgi. Samas nõudis suurema kaliibriga relv ka suurema kaliibriga laskemoona, mistõttu seda mahtus tanki vaid 28 lasu jaoks. Saksa kergemad tankitõrjerelvad ei suutnud sellele tankile suuremat kahju teha, rasketanke oli Lõuna-Eestis kaitset hoidvate Saksa üksuste käsutuses aga vähe.
Üha tõhusamalt suutis Punaarmee kasutada ka lennuväge. Kuigi kvaliteedilt olid Saksa lennukid Nõukogude omadest üle, oli arvuline ülekaal 1944. aasta suveks kaldunud sedavõrd selgelt Punaarmee kasuks, et kontroll õhuruumi üle läks Nõukogude lennuväe kätte. Eriti kardetud olid Saksa sõdurite seas Nõukogude soomustatud ründelennukid IL-2 (bronirovannõi šturmovik), mida sakslased nimetasid „mustaks surmaks”. Juba sõja alguses kasutusele võetud IL-2 ei õigustanud esialgu ennast, jäädes Saksa hävitajatele kergeks saagiks. 1942. aastal täiustati lennukit oluliselt ning selle uued mudelid IL-2m3 muutusid kohutavaks relvaks. Nõukogude ründelennukid võisid