Raudne eesriie. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.

---

Скачать книгу

---

järgnenud vabastamisi. Standardse skeemi kohaselt vabastati Varssavi, Budapest, Praha, Viin ja Berliin natsliku Saksamaa ikke alt, triumf järgnes triumfile, fašistid löödi puruks, rahvas rõõmustas ja vabadus taastati.

      Teised jutustavad sama lugu teisiti. Kümneid aastaid ei rääkinud sakslased ja eriti berliinlased mais 1945 ja selle järel juhtunust kuigi palju. Tänapäeval mäletavad nad aga väga hästi rüüstamisi, meelevaldset vägivalda ja eelkõige massilisi vägistamisi, mis nõukogulaste sissetungile järgnesid. Igal pool mujalgi Ida-Euroopas mäletatakse Punaarmee rünnakuid kohalike partisanide vastu, kuigi need olid võidelnud sakslastega, aga ei juhtunud olema kommunistid, samuti mäletatakse järgnenud juhusliku või kindla eesmärgiga vägivallalaineid. Poolas, Ungaris, Saksamaal, Tšehhoslovakkias, Rumeenias ja Bulgaarias räägitakse Punaarmee tulekust harva kui puhtakujulisest vabastamisest. Seda mäletatakse hoopis kui uue okupatsiooni jõhkrat algust.

      Siiski ei paku kumbki nendest vastandlikest vaatenurkadest paljudele täielikku pilti. Sest Punaarmee saabumine kuulutas vabanemist tõepoolest miljonitele inimestele. Nõukogude sõdurid avasid Auschwitz-Birkenau, Majdaneki, Stuthofi, Sachsenhauseni ja Ravensbrücki laagrite väravad. Nad tühjendasid ka gestaapo vanglad. Tänu nendele võisid juudid tulla välja oma peidukohtadest küünides ja keldrites ning pöörduda pikkamööda tagasi tavalist elu meenutava olukorra juurde. Vabastatud juut Genia Zonabend lahkus väikesest töölaagrist Ida-Saksamaal ja astus sisse esimesse leitud sakslaste majja ja küsis süüa. Talle öeldi ära – kuni möödunud venelane taipas tema olukorda ja hoolitses selle eest, et ta sai süüa, ja nagu naine meenutab, „isegi sooja vett, et end pesta”.106

      Ja nõukogulaste abi ei piirdunud juutidega. Koos Punaarmee saabumisega võisid Poola lääneosa poolakad jälle rääkida poola keeles, sest see oli aastaid avalikkuses keelatud. Sildid Nur für Deutsche (Ainult sakslastele) kadusid saksapärased nimed saanud linnade kauplustelt, trammidelt ja restoranidelt. Saksamaal tundsid Nõukogude sõdurite saabumisest rõõmu Hitleri vastased, nagu ka miljonid tšehhid ja ungarlased. „Jooksin välja ja kallistasin esimest Nõukogude sõdurit, keda nägin,” rääkis mulle üks ungarlanna ja ta polnud kaugeltki ainus.107 Teine tema kaasmaalane kirjeldas, mida Punaarmee saabumine talle ja tema naisele tähendas:

      Tundsime, et oleme vabastatud. Ma tean, et see on klišee ja et nendel sõnadel pole enam mingit tegelikku tähendust, aga ükskõik kui palju ma ka selle üle ei arutle, ei oska ma meid vallanud tunnet paremini kirjeldada kui öeldes, et meid vabastati. Ja niisugune tunne polnud üksnes meil, kes me istusime keldris, nutsime ja hoidsime teineteisel käest kinni: kõigil oli sama tunne, et maailm on viimaks ometi teistsugune ja et oli tõepoolest mõtet siia ilma sündida.108

      Keegi poolakas rääkis mulle sedasama: „Meil polnud nende vastu mingeid segaseid tundeid. Nemad vabastasid meid.”109 Siiski ei eitanud ka kõige valjemini juubeldanud, et Punaarmee kiiluvette jäi järele erakordne häving. Juhtunut kirjeldades rääkisid paljud „uuest mongolite sissetungist” ja kasutasid enneolematu ulatusega vägivalda kirjeldades ksenofoobsetest väljenditest kubisevaid lauseid. George Kennanile meenusid „asiaatide hordid”.110 Ungari kirjanik Sándor Márai mäletamist mööda olid nad „otsekui täiesti teistsugusest inimrassist, kelle refleksid ja reageeringud pole üldse mõistusepärased”.111 John Lukacs meenutab „tõmmusid, ümaraid, pilusilmadega ükskõikseid ja vaenulikke mongoloidseid nägusid”.112

      Osalt tundusid Nõukogude sõdurid idaeurooplastele nii võõrad seepärast, et nad näisid suhtuvat idaeurooplastesse umbusklikult, ja ka seetõttu, et nad tundusid olevat jahmunud Ida-Euroopa jõukusest. Revolutsioonist saadik oli venelastele räägitud kapitalismi ajal valitsevast vaesusest, tööpuudusest ja viletsusest ning nende endi süsteemi üleolekust. Aga isegi Poola idaosas, mis toona oli üks Euroopa vaesemaid piirkondi, nägid nad tavalisi talupidajaid, kellel oli hulk kanu, paar lehma ja rohkem kui üks komplekt riideid. Nad nägid väikesi maalinnu, kus olid kivikirikud, sillutatud tänavad ja inimesed sõitsid ringi jalgratastega, mis Venemaal olid enamasti veel täiesti tundmatud. Nad nägid, et taludel on tugevad aidad ja taimed on istutatud sirgetesse ridadesse. Need pildid rääkisid Venemaa maapiirkondade lohutu vaesuse, mudaste teede ja väikeste puitosmikutega võrreldes külluslikust elust.

      Kui Vene sõdurid sattusid silmitsi Königsbergi kirikute, Budapesti korterite ja Berliini kodudega, mis olid täis antiikmööblit ja kus „fašistide” naised elasid nende arusaamist mööda kujuteldamatus luksuses, või tutvusid vesiklosettide ja elektrimasinate saladustega, olid nad tõelises šokis: „Meie sõdurid on näinud eeslinnas kahekordseid maju, kus on elekter, gaas, vannitoad ja korralikult hooldatud aed. Meie mehed on näinud rikaste kodanlaste villasid Berliinis, losside, mõisate ja härrastemajade uskumatut luksust. Ja tuhanded sõdurid aina kordavad Saksamaal ringi vaadates vihaselt neid küsimusi: Miks nad veel meie maale tikkusid? Mida oli neile vaja?”113

      Sõdurid hakkasid vastuseid otsima. Üks politruk kirjutas Moskvasse ja selgitab, et „siin on tegu töö ekspluateerimisel rajaneva kulakliku põllumajandusega. Seepärast näibki kõik kena ja rikkalik. Ja kui meie Punaarmee sõdur, eriti kui ta pole poliitiliselt eriti küps ning ei tunne väikekodanliku omandi olemust, võrdleb tahtmatult kolhoosi Saksamaa taluga, hakkab ta kiitma Saksa talu. Meil on isegi ohvitsere, kes imetlevad Saksamaa elukorraldust …”114 Või siis arvati, et see kõik on varastatud: „Kõigest on ilmselge, et kõik, mida näeme, on Hitler oma veriste kätega fritsude meeleheaks kogu Euroopast kokku röövinud,” kirjutab üks sõdur koju. „Nende lambad on parimat vene meriino tõugu ja nende poed on täis kõikjalt Euroopa kauplustest ja vabrikutest toodud kaupu. Juba lähitulevikus tulevad need kaubad kui meie sõjasaak müügile Venemaa kauplustes.”115

      Ja nii hakatigi tagasi varastama. Alkoholi ja naiste pesu, mööblit ja keraamikat, jalgrattaid ja linast riiet haarati nii Poolast, Ungarist, Tšehhoslovakkiast, Balti riikidest ja Balkanilt kui ka Saksamaalt. Käekelladel tundus Nõukogude sõduritele olevat lausa müstiline tähendus, mõni võis ringi käia isegi pool tosinat kella käel, kui see vaid võimalik oli. Ikooni staatusse tõusnud fotot Berliinis riigipäevahoonele Nõukogude lippu heiskavast vene sõdurist tuli retušeerida, et kõrvaldada käekellad noore kangelase randmelt.116 Budapestis ongi huvi käekellade vastu jäänud kohaliku folkloori osaks ja võis kujundada kohalike arusaama Punaarmeest. Paar kuud pärast sõda näidati Budapesti kinos ringvaadet Jalta konverentsist. Kui president Roosevelt tõstis Staliniga rääkides käe, hüüatas mitu vaatajat: „Pea oma kella silmas!”117 Samasugune oli lugu Poolas, kus lapsed Nõukogude sõdureid mängides veel aastaid hiljem hüüdsid: „Davai tšasõ!” – „Anna kell siia!”118 1960. aastate Poola laste armastatud teleseriaalis on stseen, kus Vene ja Poola sõdurid leiavad sõja ajal peavarju sakslaste maha jäetud hoones ning neil on tohutu hulk varastatud käekellasid.119

      Paljudele kuulutasid niisugused vargused ette kibedat pettumust, mis sai osaks neile, kes olid Nõukogude vägede tulekut pikisilmi oodanud. Márai räägib vanemast mehest, „auväärsest ja patriarhaalsest kujust”, kes oma esimest Nõukogude külalist pidulikult vastu võttes paljastas talle, et on juut:

      Vene sõduri näole ilmus naeratus, ta võttis kaelas rippuva automaadi, läks vanamehe juurde ja suudles teda vastavalt vene kombele õrnalt paremale ja vasakule põsele. Ja ütles, et tema on samuti juut. Tükk aega surus ta vaikides südamlikult vanamehe kätt.

      Siis riputas ta automaadi endale jälle kaela ja käsutas mehe koos perega ruumi nurka, käed üleval ja nägu seina poole … Seejärel röövis venelane nad rahulikult ja ruttamata paljaks.Скачать книгу