Raudne eesriie. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.
maksnud selle eest. Janina Suska-Janakowska, kes oli minuga kohtudes peaaegu üheksakümneaastane, rääkis mulle, et nende toonased jõupingutused Łódźis olid tema mäletamist mööda täiesti apoliitilised: „Keegi ei saanud heategevuse eest raha … kõik, kellel oli mõni vaba hetk, tulid appi.”1 Peale soovi aidata meeleheitlikus olukorras inimesi ei olnud Łódźi naisteühendusel selle esialgsel kujul mingeid poliitilisi eesmärke.
Möödus viis aastat. 1950. aastaks oli Poola naiste ühendus juba hoopis midagi muud. Selle peakorter tegutses Varssavis. Tegu oli tsentraliseeritud üleriigilise organisatsiooniga, millel oli õigus saata laiali kohalikke haruorganisatsioone, mis ei kuuletu korraldustele. Ühenduse eesotsas oli peasekretär Izolda Kowalska-Kiryluk, kes ei kasutanud oma organisatsiooni peamisi ülesandeid iseloomustades heategevusele ja patriotismile viitavaid sõnu, vaid poliitilise ja ideoloogilise sisuga termineid: „Peame tugevdama organisatsioonilist tööd ja mobiliseerima suure hulga aktiivseid naisi ning kasvatama ja kujundama nad ühiskonnateadlikeks aktivistideks. Peame päevast päeva tõstma naiste ühiskondlikku teadlikkust ja andma oma tõhusa panuse rahva-Poola ümberehitamisse sotsialistlikuks Poolaks.”
Naiste ühendus korraldas ka üleriigilisi kongresse, nagu 1951. aastal, kus organisatsiooni tookordne aseesimees Zofia Wasilkowska sõnastas avalikult poliitilised eesmärgid: „Ühenduse peamine, seadusega määratud tegevusvorm on haridusalane valgustustöö, et … tõsta naiste teadlikkus võrreldamatult kõrgemale tasemele ja mobiliseerida naised kuue aasta plaani eesmärkide veelgi paremale täitmisele.”2
1950. aastaks oli Poola naiste ühendusest saanud sisuliselt Poola kommunistliku partei naistesektsioon. Selles rollis julgustas ühendus naisi järgima partei suunda poliitika ja rahvusvaheliste suhete valdkonnas. Naisi kutsuti osalema 1. mai rongkäikudes ja andma allkirju lääne imperialismi hukka mõistvatele avaldustele. Ühendusel olid oma agitaatorid, kes käisid kursustel ja õppisid, kuidas levitada partei sõnumit üha laiemalt. Igaüks, kes millestki eelöeldust keeldus – kes keeldus näiteks osalemast 1. mai rongkäigus või Stalini sünnipäeva tähistamisel –, võidi naiste ühendusest välja heita ja mõned heidetigi välja. Ülejäänud astusid ise välja. Need, kes jäid, polnud enam vabatahtlikud, vaid ametnikud, kes töötasid riigi ja kommunistliku partei teenistuses.
Oli möödunud viis aastat. Selle viie aasta jooksul olid Poola naiste ühendus ja loendamatud teised samasugused organisatsioonid läbi elanud totaalse muutuse. Mis siis juhtus? Kes põhjustas neid muutusi? Mis põhjusel keegi nendega kaasa läks? Vastused niisugustele küsimustele ongi käesoleva raamatu teema.
Ehkki seda on kõige sagedamini kasutatud natsliku Saksamaa ja stalinliku Nõukogude Liidu iseloomustamisel, kasutati sõna totalitaarne – totalitarismo – esimest korda Itaalia fašismist rääkides. Selle termini leiutas üks fašismi kriitikuid, aga Benito Mussolini võttis selle innukalt ise kasutusele ning andis ühes oma kõnes sellele praeguseni parima definitsiooni: „Kõik riigis, mitte midagi väljaspool riiki, mitte midagi riigi vastu.”3 Rangemalt määratledes on totalitaarne režiim niisugune, mis keelab kõik institutsioonid peale nende, mis on saanud ametliku heakskiidu. Totalitaarse võimu korral on riigis üks partei, üks haridussüsteem, ühtsed kunstilised tõekspidamised, üks keskusest planeeritav majandus, üks ühendatud ajakirjandus ja üks moraalikoodeks. Totalitaarses riigis ei ole sõltumatuid koole, eraettevõtteid, rohujuuretasandi organisatsioone ega kriitilisi mõtteid. Mussolini ja tema lemmikfilosoof Giovanni Gentile kirjutasid omal ajal nn riigi kontseptsiooni käsitledes, et see „on kõikehõlmav, väljaspool seda ei saa mingeid inimlikke või vaimseid väärtusi olla ja veel vähem saab neil olla väärtust”.4
Itaalia keelest levis sõna totalitarism kõikidesse Euroopa ja maailma keeltesse. Pärast Mussolini surma ei leidnud selle kontseptsioon aga kuigi palju avalikke eestkõnelejaid ja sai lõpuks uue määratluse kriitikutelt, kellest paljusid peetakse kahekümnenda sajandi suurimateks mõtlejateks.5 Friedrich Hayeki teos „Teekond pärisorjusesse” (Der Weg zur Knechtschaft) on filosoofiline reaktsioon totalitarismile, nagu on seda ka Karl Popperi „Avatud ühiskond ja selle vaenlased” (The Open Society and its Enemies). George Orwelli „1984” on düstoopiline nägemus maailmast, kus annavad täielikult tooni totalitaarsed režiimid.
Arvatavasti suurim totalitaarse poliitika uurija oli Hannah Arendt, kes defineerib oma 1949. aastal ilmunud raamatus „Totalitarismi allikad” (The Origins of Totalitarianism) totalitarismi kui „uudset riigivõimu vormi”, mis on saanud võimalikuks moodsa aja pealetungi tõttu. Traditsioonilise ühiskonna ja eluviisi häving lõi tema väitel tingimused „totalitaarse isiksuse” ehk riigist täielikult sõltuvate meeste ja naiste arenguks. Kuulsaks sai Arendti väide, et natslik Saksamaa ja Nõukogude Liit olid mõlemad totalitaarsed režiimid ja niisugustena pigem sarnased kui erinevad.6 Carl J. Friedrich ja Zbigniew Brzezinski arendasid seda väidet edasi raamatus „Totalitaarne diktatuur ja autokraatia” (Totalitarian Dictatorship and Autocracy), mis ilmus 1956. aastal ja kus nad püüdsid leida ka veelgi kasutuskõlblikuma definitsiooni. Kõikidel totalitaarsetel režiimidel on nende kinnitust mööda vähemalt viis ühist tunnusjoont: dominantne ideoloogia, üksainus valitsev partei, terrorit rakendama valmis salapolitsei, informatsiooni monopol ja plaanimajandus. Nende kriteeriumide põhjal polnud nõukogulaste ja natside režiimid ainsad totalitarismi kantsid. Selle mõiste alla mahtus teisigi, näiteks Mao Zedongi Hiina.7
1940. aastate lõpul ja 1950. aastate alguses oli aga totalitarism juba rohkem kui teoreetiline kontseptsioon. Külma sõja algusaastatel omandas see termin ka konkreetse poliitilise sisuga tähenduse. Oma 1947. aastal peetud pöördelise tähtsusega kõnes kuulutas president Harry Truman, et Ameerika peab olema „valmis aitama vabadel rahvastel kaitsta oma vabu institutsioone ja rahvuslikku terviklikkust nende agressiivsete liikumiste eest, mis otsivad võimalusi suruda neile peale totalitaarset võimu”.8 See mõte sai tuntuks kui Trumani doktriin. President Dwight Eisenhower kasutas sama terminit oma 1952. aasta presidendivalimiste kampaanias, kui ta teatas oma kavatsusest minna Koreasse ja teha lõpp sealsele sõjale: „Ma tean sellest totalitaarsest mõtteviisist mõndagi. Teise maailmasõja aastail pidin kandma rasket otsustamiskohustuse koormat vaba maailma ristisõjas toona meid kõiki ohustanud türannia vastu.”9
Kuna külma sõja eestvõitlejad Ameerikas asetasid end avalikult totalitarismi vastaste leeri, seadsid külma sõja kriitikud loomulikult totalitarismi termini kahtluse alla ja küsisid, mida see ikkagi tähendab. Kas totalitarism oli tõeline oht või kõigest liialdus, tont, mille mõtles välja senaator Joseph McCarthy? Nii 1970. kui ka 1980. aastate revisjonistidest Nõukogude ajaloolased väitsid, et koguni Stalini Nõukogude Liit polnud kunagi totalitaarne riik. Nende kinnitust mööda ei langetatud Nõukogude Liidus kaugeltki kõiki otsuseid Moskvas, et kohalik politsei soovis samavõrra terrorit kui võimuhierarhia kõrgeima tipu tegelased, et keskuse planeerijate katsed majandust kontrollida ei kandnud kaugeltki alati vilja, et massiterror oli andnud „võimalusi” paljudele ühiskonna liikmetele.10 Mõnegi ajaloolase meelest oli termin totalitaarne veel toores, ebatäpne ja varjamatult ideoloogiline.
Tegelikult oli palju nn ortodoksseid totalitarismi teoreetikuid teinud palju samasisulisi märkusi. Üksnes vähesed olid väitnud, et totalitarism toimib. Vastupidi, „kuna totalitaarne võim taotleb võimatut ja tahab juhtida nii inimese isiksust kui ka saatust, on võimalik seda realiseerida üksnes osaliselt,” kirjutab Friedrich. „See ongi täpne põhjus, mispärast totalitarismi võimutaotluste tagajärjed on eriti ohtlikud ja masendavad, sest need on äärmiselt ähmased, määratlematud ja neid on väga raske paljastada … Niisugused moonutused tulenevad täitumatust võimuihast: see iseloomustab elu niisuguse režiimi all ja seetõttu on kõikidel äärmiselt raske tabada selle olemust.”11
Hilisemate
Intervjuu Janina Suska-Janakowskaga, Łódź, 16. oktoobril 2007.
Mõlemad tsitaadid väljaandest Barbara Nowak,
Sõna mõtles välja Mussolini vastane Giovanni Amendola 1923. aastal. Mussolini aga võttis selle 1925. aastal ise innukalt kasutusele ja seda kasutas sageli ka tema peamine teoreetik Giovanni Gentile. Vt Abbott Gleason,
Benito Mussolini ja Giovanni Gentile,
Kogu vaidluse kokkuvõtet vt Gleason,
Hannah Arendt,
Carl J. Friedrich ja Zbigniew Brzezinski,
http://www.trumanlibrary.org/whistlestop/study_collections/doctrine/large/index.php
Gregory Bush,
Vt Geyer ja Fitzpatrick väljaandes
Richard Pipes,