Raudne eesriie. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.

      Nagu Bierut ja Ulbricht, tegutses ka Rákosi 1920. aastatel aktiivselt Kominterni juures ja sõitis nii selle kui ka Nõukogude salapolitsei ülesandel Euroopas palju ringi. 1924. aastal – ilmutades tema puhul muidu haruldast huumorimeelt – pöördus ta Venezia kaupmeheks maskeerituna tagasi Budapesti. Seal aitas ta reorganiseerida pärast katastroofiga lõppenud lühikest võimuperioodi 1919. aastal keelatud kommunistlikku parteid. Ta arreteeriti 1925. aastal ja temast sai kuulsa ning laialt kajastatud kohtuprotsessi peategelane. Hoolimata Rákosi vabastamist nõudvast rahvusvahelisest kampaaniast tuli tal veeta järgmised viisteist aastat vanglas, kus ta õppis ära vene keele ja tutvustas teistele vangidele marksismi.

      1940. aastal, pärast seda kui sõlmiti Hitleri-Stalini pakt, andsid Ungari võimud mõningatele Ungari kommunistidele – sealhulgas ka Rákosile – loa sõita NSV Liitu. Teda võeti vastu kui kangelast ja Oktoobrirevolutsiooni aastapäeva paraadi ajal seisis ta tribüünil koguni Stalini kõrval. Rákosist sai kiiresti Nõukogude propagandat Ungarisse edastava Raadio Kossuth üks juhte, samuti taastas ta tihedad suhted Kominterni juhtidega.187 Nõukogude Liidus täielikult kodunenud Rákosil läks isegi korda abielluda jakuudi rahvusest naisprokuröriga, kelle esimene mees oli olnud Punaarmee ohvitser.188

      Rákosi karjäär Ungari väikese Stalinina kulges nagu teistelgi temasugustel diktaatoritel. Rákosi mõistis varakult, et ainus viis edasi minna ja tipus püsida on orjalikult järgida Stalini juhtnööre. Kogu sõjajärgse aja ei teinud Ungari kommunistlik partei ühtki tähtsamat otsust nõukogulaste heakskiiduta, nagu meelsasti tunnistas ka Rákosi ise. Oma mälestustes kirjutab ta näiteks avameelselt, et Stalin palus tal jääda kõrvale läbirääkimistelt, kus 1945. aastal moodustati esimene sõjajärgne valitsus, seda põhjendusega, et Rákosi nimi on liiga tugevasti seotud 1919. aasta valitsusega – teiste sõnadega: ta oli „liiga” kommunist – ja samuti põhjusel, et ta oli juut ja seda asjaolu oleks võinud poliitilised vastased ära kasutada. Rákosi ei vaielnud vastu üheski punktis.189

      Kahtlemata olid kõik need kolm meest väga erinevad nii iseloomu kui ka tegutsemisviisi poolest. Lobisemishimuline ja jutukas Rákosi oli palju aastaid kodumaal hästi tuntud, ehkki mitte just armastatud avaliku elu tegelane. Bierut oli enamikule poolakatest, kaasa arvatud suur osa Poola kommuniste, täiesti tundmatu. Ulbricht oli Saksa kommunistlikus parteis tuntud, ehkki mitte kuigi populaarne, aga väljaspool parteid mitte eriti tuntud.

      Siiski, nagu selgub nende elulugudest, oli kolmel kõnealusel mehel teatud ühiseid jooni. Kõik nad tegid tihedat koostööd Kominterniga. Kõik nad elasid sõja üle kas põgenedes Moskvasse või Moskva abiga. Neid kõiki peeti niinimetatud Moskva kommunistideks, see tähendab Nõukogude Liidus välja õpetatud kommunistideks, vastupidiselt kodumaal karjääri teinud või sõja Lääne-Euroopas või Põhja-Ameerikas mööda saatnud kommunistidele. Nõukogulaste seisukohalt olid kaks viimati nimetatud rühma vähem usaldusväärsed: nad võisid olla nakatunud kahtlastesse ideedesse ja neil võis olla väljaspool NSV Liitu veedetud aastate jooksul olla tekkinud kahtlasi tutvusi.

      Need Moskva kommunistid pidid täitma tähtsat osa esimeste sõjajärgsete valitsuste moodustamisel üle kogu Euroopa. Tšehhoslovakkia väike Stalin Klement Gottwald oli olnud Kominterni juht, nagu ka Jugoslaavia partisanide juht Josip Tito, kellest sai Jugoslaavia diktaator. Bulgaaria väike Stalin Georgi Dimitrov oli Kominterni eesotsas peaaegu kümme aastat. Nii Maurice Thorez, Prantsuse kommunistliku partei juht sõja ajal ja pärast seda, kui ka Palmiro Togliatti, kes oli samas osas Itaalias, olid samuti Moskva kommunistid. Mõlemad olid tihedasti seotud Kominterni asjadega ja oleks neil avanenud võimalus, võinuks neist saada Stalini marionetid Lääne-Euroopas. Oli kõigest üks või kaks erandit – Rumeenia kommunistlikku parteid juhtis pärast sõda kohalik kommunist Gheorghe Gheorghiu-Dej, aga temagi demonstreeris alati kui vähegi võimalik oma ustavust Stalinile.

      Kuigi nende nimed ja näod ilmusid toonastele loosungitele ja plakatitele kõige sagedamini, ümbritsesid enamikku väikesi Stalineid teised Moskva kommunistid, kes aitasid kindlustada nende vaateid ja kes ühtlasi võisid neil Moskva korraldusel silma peal hoida. Bieruti kaks tähtsaimat kaastöölist, Jakub Berman ja Hilary Minc – esimene vastutas ideoloogiatöö ja propaganda eest, teine majanduse eest – moodustasid koos temaga ühisrinde Varssavi ehk koduste kommunistide, näiteks Gomułka vastu. Ka Ungaris oli Rákosi Moskva kommunistide troika eesotsas. Selle teised liikmed olid József Révai ja Ernő Gerő, kes samuti vastutasid vastavalt ideoloogiatöö ja majanduse eest. Mihály Farkas, kes töötas aastail 1948–1953 kaitseministrina, oli veel üks tähtis Rákosi abiline. Kõik nad pöördusid lõpuks samuti nn Budapesti kommunistide vastu.

      Ulbrichti tähtsaim kaastööline Saksamaal Wilhelm Pieck oli töötanud pikka aega Kominterni juures ja aastail 1938–1943 oli ta koguni organisatsiooni peasekretär. Nõukogude okupatsiooni esimestest päevadest alates seati kõik need saksa kommunistid, kes saabusid Berliini esimestena kas otse Moskvast lennukitega või koos Punaarmee sõduritega, alati kõrgematele kohtadele kui need saksa kommunistid, kes olid leidnud pelgupaiga kas Prantsusmaal (kus Prantsuse võimud paljusid kimbutasid), Marokos (kus neid võib näha varitsemas filmis „Casablanca”), Rootsis (kus elas toona näiteks Brecht), Mehhikos (mis tol ajal suhtus kommunistidesse väga sõbralikult) või Ameerika Ühendriikides. Nõukogulaste juhid pidasid neid koguni usaldusväärsemateks kui neid saksa kommuniste, kes olid jäänud Saksamaale, et võidelda natside vastu. Isegi need sakslased, kes olid viibinud poliitvangidena Hitleri koonduslaagrites, ei saanud kunagi Nõukogude okupatsioonivõimude täieliku usalduse osaliseks. Näis, nagu oleks üksnes viibimine natslikul Saksamaal määrinud nõukogulaste silmis nende maine.

      Üle kogu Ida-Euroopa ei iseloomustanud Moskva kommuniste üksnes ühine ideoloogia, vaid ka ühine ustavus Kominterni kaugemale eesmärgile ehk ülemaailmsele revolutsioonile, millele pidi järgnema proletariaadi rahvusvaheline diktatuur. Ehkki Stalini väide, et „sotsialism on võimalik ka ühes riigis”, oli teinud lõpu Nõukogude Liidu ja Lääne-Euroopa riikide avalikule sõjale, ei takistanud see teda ja tema salatalitusi kavandamast vägivaldseid muutusi ning kasutamast Punaarmee asemel spioone ja riukaid. Õigupoolest kujunesid 1930. aastad – W. H. Audeni „labaselt ebaõiglane kümnend” – Nõukogude välispoliitikas erakordselt pettusterohkeks ajaks. Suurbritannias värbasid Nõukogude agendid oma teenistusse Guy Burgessi, Kim Philby, Donald Macleani, Anthony Blunti ja (arvatavasti) John Cairncrossi ehk kurikuulsa Cambridge’i viisiku. USA-s värvati Alger Hiss, Harry Dexter White ja Whittaker Chambers.

      Vähemalt ühe asjaolu poolest oli nendel Inglise-Ameerika agentidel midagi ühist ka Ida-Euroopa Moskva kommunistidega: kõik nad olid agarasti valmis tegema koostööd NKVD-ga. Sama kehtis toona ka enamiku Ida-Euroopa kommunistide kohta. Siin ei kujutanud nad enesest mingit erandit. Ehkki nende sidemed Nõukogude salapolitseiga on nüüd tagantjärele määrinud Ameerika ja Euroopa kommunistlike parteide mainet, ei teinud see toonastele parteijuhtidele erilist muret. Üldisemalt rääkides arvasid maailmarevolutsiooni soovitavaks pidavad lääne inimesed samuti, et sedagi revolutsiooni võiks juhtida Nõukogude kommunistlik partei ja samuti võib kaasata ka Nõukogude salapolitsei. Koguni Ameerika kommunistlik partei sai raha NSV Liidult, kusjuures tihti saadi seda Kominterni vahendusel.190 Paljud vasakvaadetega intellektuaalid kohtusid tookord NKVD agentidega regulaarselt täiesti teadlikult, pidades seda enesestmõistetavaks.191 Vastupidiselt hilisemale ajale ei nähtud midagi häbiväärset nn Moskva kulla vastu võtmises või siis teenete osutamises kohalikele NKVD – ehk hiljem KGB – agentidele. Tõeliselt ideelistele näisid NSV Liidu, Kominterni, NSV Liidu spioonide ja nende endi kodumaa kommunistlike parteide eesmärgid täiesti ühesugused.

      Siiski ei ühendanud sõjajärgse Ida-Euroopa juhtideks saanud mehi ja naisi üksnes rahvusvahelise kommunistliku liikumise ideoloogia, vaid ka selle kummaline kultuur ja jäik struktuur. Ükskõik, missuguses riigis nad ka ei tegutsenud, kopeeris enamik Euroopa kommunistlikke parteisid 1940. aastatel bolševike rangelt hierarhial rajanevat struktuuri ja nomenklatuuri. Kõikide parteide eesotsas oli peasekretär ja juhtiv rühmitis, mis kandis poliitbüroo nime.