Raudne eesriie. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.

      Alles siis, kui ta oli jõudnud Kuibõševi, sai Lobatiuk teada, et on saadetud NKVD erikooli. Mehele see meeldis. Aastaid hiljem, rääkides oma kogemustest Poola julgeolekutalituse enda ajaloolastele, meenutas ta, et teda koheldi „otsekui külalist kellegi kodus”. Pärast karme rindeolusid tundus kool lausa luksuslik. Kursuslased said nädalavahetuseks linnaloa ja nad ei pidanud käima valvekorras. Nad said küllalt süüa. Neid koheldi viisakalt. Söögisaalis serveerisid süüa kelnerid „otsekui restoranis”, tõstes koguni suppi taldrikule kulbiga ehtsast tirinast.236

      Tõeline väljaõpe ei alanud otsekohe. Enne kui hakati mingitki informatsiooni jagama, kuulas NKVD ohvitseridest koosnev komisjon värvatud uustulnukaid mitu päeva üle. Neil lasti rääkida elulugu, uuriti perekondlikku tausta ja poliitilisi vaateid. Elulugu paluti rääkida korduvalt, rohkem kui korra. Osa ei läbinud katseid ja saadeti tagasi oma väeossa, ehkki nad ei saanud kunagi teada, mis oli selle põhjus. Lõpuks jäi järele umbes 200 meest. Nemad olidki Kujbyszewiacy – Kuibõševi kamp, nagu neid hakati hiljem nimetama –, esimene lend Nõukogude Liidus väljaõppe saanud Poola salapolitsei töötajaid. Nad asusid otsekohe valmistuma operatiivtööks NKVD otsesel juhtimisel.

      Sõja sellel hetkel – 1944. aasta kevadel – polnud veel mingit Poola valitsust peale pagulasvalitsuse Londonis ja sellega ühenduses oleva põrandaaluse „riigi”, ega ka mingit Poola administratsiooni ikka veel natside okupatsiooni all olevas Poolas. Samuti polnud sõjajärgse Poola kohta veel sõlmitud ühtki rahvusvahelist kokkulepet: Teherani konverentsil ei jõutud Poola piiride asjus mingile lõplikule otsusele, Jalta konverentsini – kus Roosevelt ja Churchill sisuliselt loovutasid kogu kontrolli Poola üle nõukogulastele – oli veel mitu kuud aega. NKVD aga õpetas juba Kuibõševis Poola ohvitsere mõtlema nõukogulaste kategooriates, et kui tuleb õige aeg, saaks nad nõukogulaste alluvuses tegutseda.

      Esimene kursus oli väga põhjalik. Osa aineid oli teoreetilist laadi: marksism-leninism, bolševike partei ajalugu, Poola töölisliikumise ajalugu. Teine osa oli praktiline: luure ja vastuluure tehnika, uurimistöö, ülekuulamine. Ilusa ilmaga sõideti välja lasketiiru Volga äärde. Kogu õppetöö käis vene keeles – ainult üks lektor oskas poola keelt –, mis tekitas probleeme, sest ainult vähestel kursuslastel oli rohkem kui algharidus. Mingeid õpikuid ei olnud, mistõttu õppurid pidid kokku tulema ka pärast tunde ja oma märkmeid võrdlema. Kui vähegi võimalik, tõlkisid vene keelt oskavad kursuslased materjali neile, kes polnud sellest aru saanud. Loengud ja seminarid kestsid kuni kümme tundi päevas, laupäeviti kuus tundi.

      Oma uute teadmiste üle järele mõelda palju aega ei olnud. Esimene kursus jäi 1944. aasta juulis järsult pooleli, kui Punaarmee ületas Bugi jõe, mis oli Poola uus idapiir. Värskelt küpsetatud julgeolekumehed pandi otsekohe tööle. Enamik esimesest 200 mehest saadeti kõigepealt Lublini, kus oli äsja moodustatud Poola rahvusliku vabastamise komitee ja kus kavatseti kokku panna ka ajutine valitsus. Olud olid rängad – mehed magasid põrandal, kasutades oma seljakotti padjana –, aga nad võeti avasüli vastu. Poola esimene julgeolekuminister Stanisław Radkiewicz koos Nõukogude nõuandjaga korraldas nende auks lõunasöögi. Samad mehed jagasid uutele ohvitseridele välja tärnid, et need mundrile õmmelda.

      Vastavalt sellele, kuidas Punaarmee edasi liikus – esmalt Rzeszówi ja Białystokki, hiljem Krakówisse ja Varssavisse –, järgnes sellele ka Kuibõševi kamp ning alati Nõukogude nõuandjate saatel. Mõnes kohas võideldi isegi partisanidena koos Punaarmeega. Sel ajal oli Poola idaosas ja NSV Liidu lääneosas kümneid eri partisanisalkasid, neist mõni kuulus Poola Armia Krajowa koosseisu, mõni oli liitunud Ukraina iseseisvusliikumisega, mõne olid moodustanud holokaustist pääsenud juudid, mõnes leidus koguni kurjategijaid.237 Kuibõševi kamp aga, ükskõik mis rahvusest mehed seal ka olid, võitles Nõukogude Liidu huvides. Ja olles saabunud äsja vabastatud maakonda, toimiti alati ette määratud plaani kohaselt. Asuti rajama regionaalset ja kohalikku politseid, kindlaks tegema vaenlasi, edastama infot NKVD-le ja värbama kaastöölisi: „Meie, Kuibõševi kamp, pidime olema uue jõu selgroog ja õpetama tulevast kaadrit,” meenutas üks neist uhkustundega.238

      Kaugeltki mitte kõiki ei saatnud edu. Mõned löödi minema varguste või asjatundmatuse pärast. Üksikud viidi tagasi Nõukogude Liitu, arvatavasti samasugusele tööle Valgevene või Ukraina liiduvabariigis, kust nii mõnigi oli pärit. Vähemalt üks tõstis mässu ja liitus kommunistidevastase opositsiooniga. Ülejäänutest paljud jõudsid aga julgeolekuorganites kõrgele, teised aga asusid välja õpetama kaadri uut põlvkonda.

      Mõnda aega osales Lobatiuk pärast sõda toimunud „võitluses banditismiga”. See eufemism tähendas, et ta liitus relvaaktsioonidega Lublini ümbruse metsades veel vastu pidavate Poola Armia Krajowa riismete vastu, samuti Ukraina partisanide vastu. Aprillis 1945 saadeti ta Łódźi, kus ta sai oma üllatuseks teada, et temast saab äsja asutatud Poola julgeolekuohvitseride kooli instruktor. Tema ja teised selleks tööks välja valitud Kuibõševi veteranid jagasid mitmesugused teemad omavahel ära sõltuvalt sellest, kes missugust ainet paremini mäletas. Kuigi nad olid sunnitud NSV Liidust lahkudes oma Kuibõševis tehtud märkmetest loobuma, taastasid nad need mälu järgi. Lõpuks panid nad niiviisi kokku NKVD käest omandatu ja meelde jäänu alusel mingi õpiku. See õpik jäi kasutusele mitmeks järgmiseks aastaks ja nii õpetatigi kogu Poola salapolitseinike järgmist põlvkonda nõukogulaste metoodika järgi.239

      Järgmise paari kuu ja aasta jooksul kasvas julgeolekutalitus eksponentsiaalselt. Detsembris 1944 oli julgeoleku asjamehi umbes 2500. Novembriks 1945 oli neid juba 23 700 ja 1953. aastal võis neid olla koguni 33 200.240 Vaevalt et ükski nendest uutest töötajatest vastas nõuetele, mis hiljem kujunes kommunistlikus Poolas tüüpilise SB töötaja stereotüüpseks portreeks: kuratlikult hästi välja õpetatud hea haridusega fanaatik, tõenäoliselt juut. Tegelikult kuulusid vahetult pärast sõda UB koosseisu ülekaalukalt poola rahvusest ja peaaegu eranditult katoliiklastest töötajad. 1947. aastal oli 99,5 protsenti Poola UB personalist katoliiklastest poolakad. Juute oli vähem kui üks protsent ja neid oli isegi vähem kui valgevenelasi.241 Lublini salapolitsei kaheksateistkümnest esimesest liikmest oli ainult üks juut. Ülejäänud olid poolakad, ukrainlased ja valgevenelased.242

      Needki äsja värvatud agendid polnud kuigi hea ettevalmistusega ja hariduski oli neil enamasti vähene. 1945. aastal leidus neid, kellel oli rohkem kui algkooli haridus, alla 20 protsendi. Isegi veel 1953. aastal oli kõigest pool rohkem kui kuue klassi haridusega. Kogu kõnealuse aja oli valdav enamus uusi töötajaid Poola tööliste ja talunike lapsed. Üksnes väga väheseid võis liigitada kodanlasteks ja vaevalt et kedagi oleks saanud nimetada intellektuaaliks.243 Ehkki enamik oli 1947. aastaks astunud kommunistlikku parteisse, oli väga vähestel varasemast ajast poliitikaga mingeidki kokkupuuteid.

      Tõenäoliselt ei motiveerinud neid mitte ideoloogilised kaalutlused, vaid pigem võimalused kiiresti ühiskonnas tõusta, nagu väga hästi näitab Poola ühe kõige kurikuulsama salapolitseiniku Czesław Kiszczaki lugu. Palju aastaid hiljem sai Kiszczak Poola siseministriks – tema korraldusel kehtestati 1981. aastal sõjaseisukord –, aga sündinud oli ta 1925. aastal Lõuna-Poola vaesemas piirkonnas kogu 1930. aastate jooksul tööta olnud vabrikutöölise perekonnas. Natsidest okupeeritud Poolas võeti ta teismelisena kinni ja saadeti kõigepealt töölaagrisse, edaspidi aga pärast mitmeid seiklusi sattus ta orjatööle Austrias. Aastail 1943–1945 elas ta tema enda andmeil ainsa poolakana horvaatide, serblaste ja teiste hulgas (paljud neist olid kommunistid) Viini tööliskasarmutes. Kiszczak töötas Austria raudteel kuni 7. aprillini 1945, kui venelased vabastasid Viini idapoolsed linnaosad. Varsti pärast seda, jälle tema enda sõnul, „korjas Punaarmee mind üles, pistis tanki ja ma näitasin neile Viinis teed, sest tundsin tänavaid”. Ta oskas ka küllalt vene ja saksa keelt, et olla abiks tõlgina. Nii sai temast,