Raudne eesriie. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.
inimene tundus kahtlane seetõttu, et ta näis olevat jõukas, või siis põhjusel, et tal oli raamatuid. George Bien, kes toona oli kuueteistkümnene, arreteeriti koos isaga, sest neil oli lühilainetel töötav raadio. Teda kuulati üle kui spiooni, sunniti üles tunnistama ja alla kirjutama kolmekümne-leheküljelisele venekeelsele dokumendile, millest ta ei saanud sõnagi aru. Lõpuks maandus Bien Kolõma laagrites ja jõudis kodumaale tagasi alles 1955. aastal.363
Nõukogude sõjaväelased olid nähtavasti saanud käsu otsida sakslasi, keda arvati olevat Ungaris päris palju. Tegelikkuses tähendas see, et saksapärase nimega (mis olid endistel Habsburgide aladel vägagi levinud) inimesi hakati kohtlema otsekui sõjakurjategijaid. József Révai, kes sai edaspidi üheks tähtsamaks Ungari kommunistiks, kurtis Rákosile jaanuari alguses, et Vene sõduritel tundub olevat „kindel kvoot”, mis tuleb täita, ja nad võtavad sakslaste pähe kinni „inimesi, kes ei oska sõnagi saksa keelt – peeti kinni ka veendunud antifašiste”.364 Niisuguse poliitika tagajärg oli, et pärast 1945. aastat vahistati ja küüditati NSV Liitu 140 000 – 200 000 ungarlast. Enamik neist heideti Gulagi laagritesse.365
Paljud jäeti aga ka Ungarisse. Ilma kohtuta vangipanek oli 1930. aastate lõpul kujunenud Ungaris tavapäraseks, aga nüüd võttis see veelgi suurema ulatuse. Moodustati nn rahvakohtud, et mõista süüdi ja mõnikord ka hukata natside kollaboratsioniste. Mõni niisugune protsess kujundati suureks avalikuks sündmuseks lootuses, et anda ungarlastele minevikus tehtud kuritegude eest õppetund. Aga isegi juba tookord mõistis enamik tavalisi ungarlasi need protsessid kui võitjate õigusemõistmise hukka. Mõne aasta pärast osa niisuguseid kohtuotsuseid tühistati põhjendusega, et on aeg „kättemaksuvaimust kantud karistused” unustada.366
Neid karistusi ei peetud ka õiglasteks. Ehkki otsuse keegi vangi panna või tema üle kohut mõista langetasid näiliselt ungarlased, valitses üldine arvamus, et kohtud on NKVD mõju all. Ungarisse julgeolekuasju kontrollima saadetud A. M. Beljanov hurjutas näiteks kord üht Ungari poliitikut kohtuprotsesside aegluse pärast: „Ta nõudis, et rahvatribunalid töötaks kiiremini ja kritiseeris neid, et nõu peetakse ja räägitakse liiga palju. Tema soov oli, et kohtuotsus kuulutataks välja kohe pärast süüdistuskõnet. Vastasin talle, et oleme tutvunud Nõukogude kohtusüsteemiga ja seal kuulatakse poliitiliste protsesside puhul tunnistajad avalikult kohtus ära. Ta naeratas vastu tahtmist ja paljastas oma suured kollased hambad nagu tiigril …”367 Punaarmee korraldas ka oma kohtupidamisi Viini lähedal Badeni kuurortlinna elegantses suvilas. Ungari suveräänsusest polnud siin juttugi: Nõukogude sõjatribunal mõistis ungarlaste poliitiliste kuritegude üle kohut Nõukogude kriminaalkoodeksi 58. paragrahvi alusel, täpselt nagu Saksamaal.368
Süüdistatavaid oli väga palju ja nende hulgas väga palju erinevaid inimesi. Terve hulk salajasi korraldusi nõudis Ungari politseilt, et teiste hulgas tuleb arreteerida paremäärmuslike liikumiste endised liikmed, nende hulgas ka sõja viimastel päevadel – oktoobrist 1944 märtsini 1945 – Ungarit valitsenud fašistliku Nooleristi tegelased ja 1920. aastast kuni Nooleristi riigipöördeni Ungari autoritaarse juhi, admiral Horthy alluvuses teeninud ohvitserid, aga ka kõrtsiomanikud, tubakakaupmehed, juuksurid ning kõik, kes – veel ühe lootusetult laia haardega väljendi kohaselt – „oma regulaarsete kontaktide tõttu avalikkusega olid esmased fašistliku propaganda levitajad” (minu kursiiv). Tegelikult oli põhjust karta igaühel, kes oli töötanud mõne ennesõjaaegse valitsuse juures, kiitnud seda või mõnd parteijuhti või poliitikut. NKVD koos äsja asutatud julgeolekupolitseiga soetas endale nimekirja noortest, kes olid kuulunud admiral Horthy poolsõjaväelisse organisatsiooni Levente, ja asus neid otsima täpselt nii, nagu otsiti Hitlerjugendi ja Werwolfi liikmeid Saksamaal. Kokku vangistasid Ungari ja Nõukogude julgeolekupolitsei ajavahemikus 1945–1949 umbes 40 000 ungarlast. Üksnes Budapesti ümbrusse rajas uus režiim kuusteist vangilaagrit, mis mahutasid kokku kuni 23 000 vangi.369
Kaugeltki mitte kõik vahistatud polnud teinud natsidega koostööd. Vastupidi, alates sellest hetkest, kui Punaarmee jõudis Ungarisse, asus uus Ungari salapolitsei – mille selja taga olid muidugi Ungari kommunistlik partei ja selle nõukogulastest isandad – otsima ka igasuguseid muid „fašiste”. Ehkki Ungari sõjaaegne põrandaalune liikumine polnud kunagi nii suur ega nii hästi organiseeritud kui Poolas, leidus siingi Saksavastase opositsiooni rakukesi isegi ühiskonna kõrgemates kihtides. Kohe pärast sõja lõppu (palju varem, kui Ungaris seda üldiselt teatakse), asusid NKVD ja Ungari salapolitsei niisuguseid antifašiste otsima. Nad olid liiga iseseisvad, nad uskusid rahvuslikku suveräänsusse ja nad teadsid, kuidas asutada salaorganisatsioone. Paljud neist toetasid väikeomanike parteid, millel oli tähtis osa ajutises valitsuses ja mis tegelikult võitis 1945. aasta valimised.
Tõeliselt demokraatlikus sõjajärgses Ida-Euroopas oleks niisugustest inimestest, nagu ka Poola Armia Krajowa liikmetest saanud poliitiline eliit. Aga juba enne seda, kui Ungari valitsus läks täielikult kommunistide kontrolli alla, said sakslaste vastu võidelnud vastupanuliikumise osavõtjad aru, et neid jälgitakse. Ühe niisuguse salajase rühmitise liige István Szent-Miklósy kirjutas hiljem, et tema ja ta sõbrad tajusid pärast sõja lõppu kohe, „et keegi meid jälgib, aga ei osanud leida sellele mingit mõistlikku seletust”. Erinevalt Poola põrandaalustest polnud siin tegu relvastatud partisanidega: Szent-Miklósy rühmitisel polnud, nagu ta kirjutab, „ametlikku struktuuri, nimekirju, vandetõotust, embleemi ega liikmekaarte, polnud täpselt sõnastatud reegleid, polnud isegi üldist filosoofiat”.370 Paljud olid kuulunud varasematesse rühmitistesse, nagu näiteks Ungari Kogukond (antifašistlik ja ühtaegu ka juudivastane salaühing) või sõjaaegne Ungari Iseseisvusliikumine, mis kujutas enesest pigem sakslastevastast vaidlusringi kui täiesti väljakujunenud vastupanuorganisatsiooni. Mõned Szent-Miklósy rühmitise liikmed kuulusid sõjajärgse väikeomanike partei asutajate hulka ja seetõttu üritasid nad teha koostööd valitsusega, mis nende arvates võis lõpuks kujuneda demokraatlikuks. Õigupoolest polnud nad midagi enamat kui rühm sõpru, kes ei olnud tegelikult nõukogudevastased ja said üksteise pool kokku, et oma muresid jagada.
Tegelikult ei tekkinud eriline huvi nende vastu mitte sellepärast, mis nad olid teinud, vaid seetõttu, et salapolitsei kätte oli sattunud kirjalik kokkuvõte nende tegevusest vastupanuliikumises sõja ajal. Seepeale hakati neid veelgi hoolikamalt silmas pidama, nagu kirjeldab Szent-Miklósy:
Varasügisel [aastal 1946] üüris naaber minu elutoa kõrval oleva toa sõjaväe poliitosakonnale. Sealt puurisid nad seina augu, kuhu paigutasid mikrofoni. Kuna auk jäi minu raske Hollandi koloniaalstiilis diivani taha, ei jõudnud hääled vastuvõtjasse kuigi selgelt. Seejärel seati ka minu telefon kõneldavat edasi andma ja veel üks mikrofon pandi esikusse, kus biidermeieri stiilis sohval istus sageli naabri teismeline tütar oma üliõpilaseks maskeeritud sõjaväepolitsei töötajast kosilasega.371
Szent-Miklósy arreteeriti detsembris 1946. Ta viidi salapolitsei peakorterisse Andrássy tänaval, kus teda piinati. Ta sunniti tundide kaupa seisma, otsmik vastu seina, käed laiali ja hüüdma: „Ma olen oma naise ja ema mõrtsukas”. Nagu talle öeldi, olevat ka nemad mõlemad arreteeritud. Koos suure hulga kaaslastega anti Szent-Miklósy kohtu alla. Kõiki süüdistati agitatsioonis eesmärgiga kukutada „demokraatlik valitsus” ja nad mõisteti kümneks aastaks vangi. Kohtus „tunnistas” Szent-Miklósy üles kuriteod, mida ta polnud kunagi sooritanud. Tema arreteerimine oli toonasele ajale iseloomulik omamoodi ennetav samm: tema koos oma lähikondsetega polnud tegelikult korda saatnud midagi tähelepanuväärset, aga võimud kartsid, et nad võivad midagi korda saata.
Varsti pärast seda anti samasugune ennetav löök iseseisvusmeelsetele vaimulikele. Seekord oli peamine ohver karismaatiline ja energiline frantsisklasest munk, isa Szaléz Kiss. Isa Kiss juhtis kõigest kaheksakümne kilomeetri kaugusel Budapestist Gyöngyösi väikelinnas
HIA, George Bien Collection; vt ka George Z. Bien,
Stark,
Samas, lk 97.
László Karsai, ‘The People’s Courts and Revolutionary Justice in Hungary, 1945–46’, väljaandes
Margit Földesi,
Suur tänu Anita Lackenbergerile, kes viis mind Badenisse omaaegsesse NKVD peakorterisse.
Barbara Bank, ‘Az internálás és kitelepítés dokumentumai a történeti levéltárban’, väljaandes György Gyarmati, toim,
István Szent-Miklósy,
Samas, lk 138–139.