Raudne eesriie. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.
1986), lk 39.
44
Autor teadmata, Woman in Berlin, lk 297.
45
Zaremba, Wielka Trwoga, lk 71.
46
Samas, lk 6–7.
47
Stefan Kisielewski, ‘Ci z Warszawy’, Przekroj, 6/V, 1945.
1
Intervjuu Janina Suska-Janakowskaga, Łódź, 16. oktoobril 2007.
2
Mõlemad tsitaadid väljaandest Barbara Nowak, Serving Women and the State: The League of Women in Communist Poland, dissertatsioon, Ohio osariigi ülikool, 2004.
3
Sõna mõtles välja Mussolini vastane Giovanni Amendola 1923. aastal. Mussolini aga võttis selle 1925. aastal ise innukalt kasutusele ja seda kasutas sageli ka tema peamine teoreetik Giovanni Gentile. Vt Abbott Gleason, Totalitarianism: The Inner History of the Cold War (Oxford, 1995), lk 13–18.
4
Benito Mussolini ja Giovanni Gentile, Fascism: Doctrine and Institutions (Rooma, 1935).
5
Kogu vaidluse kokkuvõtet vt Gleason, Totalitarianism, aga ka Michael Geyeri ja Sheila Fitzpatricku sissejuhatust väljaandele Beyond Totalitarianism: Stalinism and Nazism Compared (Cambridge, 2009).
6
Hannah Arendt, The Origins of Totalitarianism (Cleveland ja New York, 1958).
7
Carl J. Friedrich ja Zbigniew Brzezinski, Totalitarian Dictatorship and Autocracy (Cambridge, 1956).
Gregory Bush, Campaign Speeches of American Presidential Candidates, 1948–1984 (New York, 1985), lk 42.
10
Vt Geyer ja Fitzpatrick väljaandes Beyond Totalitarianism.
11
Richard Pipes, Communism: A History (New York, 2001), lk 105–107.
12
Vt Michael Halberstam, Totalitarianism and the Modern Conception of Politics (New Haven, 2000).
13
Slavoj Žižek, Did Somebody Say Totalitarianism? Five Interventions in the (Mis)Use of a Notion (New York, 2001). Žižeki väitel pole stalinismi nimetamine totalitarismiks midagi muud kui katse tagada, et mõiste „liberaalne demokraatlik hegemoonia” jääks püsima.
Vt William J. Dobson, The Dictator’s Learning Curve (New York, 2012), tänapäeva diktatuuride evolutsiooni arengust.
17
See on Mark Krameri väga hea ja täpne definitsioon: „Termin „Ida-Euroopa” … on osalt geograafiline ja osalt poliitiline mõiste, mis hõlmab kaheksat Ida-Euroopa riiki, mis olid 1940. aastatest alates kuni 1980. aastate lõpuni kommunistide võimu all … Termin ei hõlma Nõukogude Liitu ennast, ehkki läänepoolsed Nõukogude liiduvabariigid (Leedu, Läti, Eesti, Valgevene, Ukraina, Moldova ja Venemaa lääneosa kuni Uuralini) moodustab Euroopa kõige idapoolsema osa. Termin hõlmab mõningaid riike, mis asuvad pigem Kesk-Euroopas, näiteks Tšehhoslovakkia, Ungari, Poola ja 1949. aastal tekkinud Saksa Demokraatlik Vabariik (ehk Ida-Saksamaa). Euroopa ülejäänud kommunistlikud riigid – Albaania, Bulgaaria, Rumeenia ja Jugoslaavia – paigutatakse samuti termini „Ida-Euroopa” alla. Riike, mis pole kunagi olnud kommunistide võimu all, näiteks Kreeka ja Soome, ei arvata selle Ida-Euroopa hulka, ehkki nad võiks seda olla puhtgeograafilisest seisukohast.” Mark Kramer, ‘Stalin, Soviet Policy and the Consolidation of a Communist Bloc in Eastern Europe, 1944–1953’, lk 1, Freeman Spogli International Institute’i dokument, 30. aprill 2010.
18
Samal seisukohal on ka Joseph Rothschild väljaandes Return to Diversity: A Political History of East Central Europe since World War II (New York ja Oxford, 2000), eriti lk 75–78.
19
Pravda, 21. detsembril 1949.
20
The Communist Party of the Soviet Union (Bolsheviks) is the Leading and Guiding Force of Soviet Society(Foreign Languages Publishing House, Moskva, 1951), lk 46.
21
Vt Hugh Seton-Watson, The New Imperialism: A Background Book (London, 1961), lk 81.
22
Selle teesi klassikalise variandi formuleeris William Appleman Williams väljaandes The Tragedy of American Diplomacy (New York, 1959). Hilisema ja keerukama variandi leiame näiteks väljaandest Wilfred Loth, Stalin’s Unwanted Child: The Soviet Union, the German Question and the Founding of the GDR, tlk Robert F. Hogg (London, 1998).
23
John Lewis Gaddis, We Now Know: Rethinking Cold War History (Oxford, 1997); Kramer, ‘Stalin, Soviet Policy and the Consolidation of a Communist Bloc in Eastern Europe, 1944–1953’.
24
T. V. Volokitina jt, toim, Sovetski faktor v vostotšnoi Jevrope, 1944–1953, kd 1, lk 23–48; samuti Norman Naimark, ‘The Sovietization of Eastern Europe, 1944–1953’, The Cambridge History of the Cold War (Cambridge, 2010).
25
Ivo Banac, toim, The Diary of Georgi Dimitrov, 1933–1949 (New Haven ja London, 2003), lk 14.
26
Tony Judt ja Timothy Snyder, Thinking the Twentieth Century (London, 2012), lk 190.
27
Tomasz Goban-Klas, The Orchestration of the Media: The Politics of Mass Communications in Communist Poland and the Aftermath (Boulder, 1994), lk 54.
28
Jugoslaavia kommunistlik partei püsis teistest aastaid kauem populaarne, aga seda vähemalt osalt seetõttu, et see murdis välja Nõukogude mõju alt.
29
Üks erand ja standardne teos paljudeks aastateks oli Zbigniew Brzezinski raamat The Soviet Bloc: Unity and Conflict (New York, 1967).
30
Arendt, Origins of Totalitarianism, lk 480–481.
31
Vt Timothy Snyder, Bloodlands: Europe Between Hitler and Stalin (New York, 2011); Jan Gross, ‘War as Revolution’, väljaandes Norman Naimark ja Leonid Gibianski, toim, The Establishment of Communist Regimes in Eastern Europe, 1944–1949 (Boulder, 1997); Bradley Abrams, ‘The Second World War and the East European Revolution’, East European Politics and Societies, kd 16, nr 3, lk 623–625.
32
Vt Harvardi külma sõja uurimuste projekti, aga ka Wilson Centeri projekti Cold War International History Project. Head hilisema aja uurimused, kus kasutatakse uusi arhiiviandmeid, on John Lewis Gaddis, The Cold War: A New History (New York, 2005); Vojtech Mastny, The Cold War and Soviet Insecurity: The Stalin Years (Oxford, 1996); Melvyn P. Leffler, For the Soul of Mankind: The United States, the Soviet Union, and the Cold War (New York, 2007). Vt ka Melvyn P. Leffler ja Odd Arne Westad, ‘Bibliographical Essay’, Cambridge History of the Cold War, 1. kd Origins (Cambridge,
