Raudne eesriie. Anne ApplebaumЧитать онлайн книгу.
inimesed koos nende kasina varaga põgenikelaagritesse ja uutesse kodudesse, mis olid sadade kilomeetrite kaugusel nende sünnipaigast. Ümber asustatud segaduses põgenikega oli kergem manipuleerida ja neid kontrollile allutada, kui olnuks muidu võimalik. Mingil määral olid selle poliitika kaassüüdlased ka Ameerika Ühendriigid ja Suurbritannia – sakslasi puudutav etniline puhastus oli sisse kirjutatud Potsdami leppesse –, aga ainult väga vähesed läänes mõistsid tookord, kui ulatuslikuks ja vägivaldseks võib etniline puhastus nõukogulaste käes kujuneda.
Muud kapitalismi ja koguni liberalismi elemendid jäid esialgu püsima. Eraomandis talud, eraettevõtted ja erakauplused jäid püsima nii 1945. kui ka 1946. aastal ja vahel kauemgi. Ilmusid edasi mõned sõltumatud ajalehed ja ajakirjad, jäid avatuks mõned kirikud. Siin-seal lubati tegutseda ka mittekommunistlikel parteidel ja vähestel välja valitud mittekommunistidest poliitikutel. Seda ei tehtud siiski seepärast, nagu olnuks nõukogulastest kommunistid ja nende Ida-Euroopa liitlased liberaalse meelelaadiga demokraadid. Põhjus on hoopis selles, et nende meelest olid niisugused asjad lühemas perspektiivis vähem tähtsad kui salapolitsei, raadio, etniline puhastus ja kontroll noorteühenduste ja muude kodanikuorganisatsioonide üle. Polnud sugugi juhus, et edasipüüdlikud noored kommunistid läksid tööle tingimata just mõnele nimetatud alale. Kui ta oli 1945. aastal astunud parteisse, pakuti kirjanik Wiktor Woroszylskile kolme võimalust: kommunistlik noorsooliikumine, salapolitsei või propagandaosakond, mis juhtis ajakirjandust.27
Mõnes riigis 1945. ja 1946. aastal korraldatud vabad valimised ei olnud samuti märk kommunistide sallivusest. Nõukogulased ja Ida-Euroopa kommunistid lubasid niisuguseid valimisi seetõttu, et nende uskumist mööda oli salapolitseid ja raadiot kontrollides ning noori tugevasti mõjutades võimalik valimised võita. Kommunistid uskusid kõikjal oma propaganda jõudu ja esimestel aastatel pärast sõja lõppu oli neil isegi põhjust seda uskuda. Inimesed astusid pärast sõda parteisse – olgu põhjuseks meeleheide, hingeline segadus, pragmaatilised kaalutlused, künism või ideoloogia – nii Ida-Euroopas kui ka Prantsusmaal, Itaalias ja Suurbritannias. Jugoslaavias oli Tito kommunistlik partei tänu oma osale vastupanuliikumises tõeliselt populaarne. Tšehhoslovakkias – mille Hitler tänu lääneriikide mahitusele okupeeris 1938. aastal – loodeti esialgu just Nõukogude Liidule, mis näis Tšehhoslovakkia rahvastele kõige rohkem kaasa tundvat. Koguni Poolas ja Saksamaal, kus nõukogulaste tegevusmotiivides kõige rohkem kaheldi, mõjutasid sõjast põhjustatud psühholoogilised tegurid paljude vaateid. Kapitalism ja liberaalne demokraatia olid 1930. aastatel katastroofiliselt läbi kukkunud. Paljud uskusid, et nüüd on aeg proovida midagi täiesti teistsugust.
Ehkki meil on seda raske mõista, uskusid tõsimeelsed kommunistid oma doktriini. Kuigi kommunistlik ideoloogia tundub nüüd tagantjärele täiesti ebaloogiline, ei tähenda see veel, et see ei leidnud toona tuliseid pooldajaid. Enamik Ida-Euroopa kommunistide juhte – ja palju nende järgijaid – arvasid tõepoolest, et varem või hiljem omandab töölisklassi enamus klassiteadvuse, mõistab oma ajalooliselt ettemääratud saatust ja hääletab kommunistliku režiimi poolt.
Nad eksisid. Hoolimata hirmutamisest, hoolimata propagandast ja isegi hoolimata tõelisest usust kommunismi, mida tundis mõnigi sõjast muserdatud inimene, said kommunistlikud parteid esimestel valimistel Saksamaal, Austrias ja Ungaris lüüa. Poolas sondeerisid kommunistid pinda referendumiga ja kui see läks halvasti, heitsid sealsed juhid mõtte vabadest valimistest täielikult kõrvale. Tšehhoslovakkias läks kommunistlikul parteil esimestel valimistel 1946. aastal hästi, nad said kolmandiku antud häältest. Aga kui sai selgeks, et järgmistel valimistel 1948. aastal võib minna palju halvemini, korraldasid partei juhid riigipöörde. Karmim poliitika, mida hakati 1947. ja 1948. aastal idablokile peale suruma, polnud üksnes ja ainult reaktsioon külmale sõjale. Tegu oli ka reaktsiooniga läbikukkumistele. Nõukogude Liidul ja selle ustavatel liitlastel ei õnnestunud tõusta võimule rahumeelselt. Neil ei läinud korda saavutada absoluutset ega isegi küllaldast kontrolli. Hoolimata kontrollist raadio ja salapolitsei üle ei olnud kommunistid populaarsed ega üleüldiselt imetletud. Nende poolehoidjate arv hakkas kiiresti vähenema isegi niisugustes riikides nagu Tšehhoslovakkia ja Bulgaaria, kus nad olid esialgu nautinud mingisugustki toetust.28
Selle tagajärjel tegidki kohalikud kommunistid nõukogulastest liitlaste soovitusel panuse karmimale taktikale, mida oli varem – ja tulemusrikkalt – rakendatud NSV Liidus. Käesoleva raamatu teine osa kirjeldabki neid võtteid: uus arreteerimiste laine, töölaagrite laiendamine, senisest tugevam kontroll meedia, haritlaskonna ja kunsti üle. Teatud kindlaid mustreid võis täheldada peaaegu igal pool: kõigepealt elimineeriti parempoolsed ehk antikommunistlikud parteid, siis purustati mittekommunistidest vasakpoolsed ja lõpuks kõrvaldati opositsioon kommunistlikus parteis endas. Mõnel pool korraldasid kommunistlikud võimud koguni nõukogulaste malli eeskujul näidisprotsesse. Lõppude lõpuks püüdsid regiooni kommunistlikud parteid kõrvaldada kõik veel järele jäänud sõltumatud organisatsioonid, värvata inimesed nende asemel riiklikesse massiorganisatsioonidesse, kehtestada karmima kontrolli hariduse üle, õõnestada nii katoliku kui protestantliku kiriku tegevust. Leiutati uusi, kõikehõlmavaid hariduspropaganda vorme, soositi avalike rongkäikude ja loengute korraldamist, riputati kõikjale loosungeid ja plakateid, organiseeriti allkirjade kogumist petsitsioonidele ja spordivõistlusi.
Aga jällegi tabas neid ebaõnn. Pärast Stalini surma 1953. aastal puhkes üle Ida-Euroopa mitu suuremat ja väiksemat ülestõusu. 1953. aastal korraldasid idaberliinlased protestimeeleavalduse, millele tehti lõpp Nõukogude tankidega. Järgnes kaks suuremat ülestõusu 1956. aastal, Poolas ja Ungaris. Nende ülestõusude kiiluvees tuli Ida-Euroopa kommunistidel jällegi oma taktikat leevendada. Ebaõnnestumised aga jätkusid – ja jätkuvalt muudeti edaspidigi taktikat –, kuni nad viimaks 1989. aastal lõplikult võimu kaotasid.
Ajavahemikus 1945–1953 kujundas Nõukogude Liit radikaalselt ümber tohutu maa-ala, mis ulatus Läänemerest Aadria mereni, Euroopa mandri südamest kuni selle lõuna- ja idapiirile. Käesolevas raamatus koondan tähelepanu aga Kesk-Euroopale. Kuigi juttu tuleb ka Tšehhoslovakkiast, Rumeeniast ja Bulgaariast ning ka Jugoslaaviast, keskendun eriti Ungarile, Poolale ja Ida-Saksamaale. Valisin need kolm riiki mitte sellepärast, et nad on sarnased, vaid just seetõttu, et nad on väga erinevad.
Eelkõige olid neil erinevad sõjakogemused. Saksamaa oli muidugi olnud peamine agressor ja edaspidi suurim kaotaja. Poola oli võidelnud vihaselt Saksa okupatsiooni vastu ja kuulus liitlasriikide hulka, aga temaga ei jagatud võidu vilju. Ungari oli etendanud vahepealset rolli, proovis õnne autoritaarse võimuga, tegi koostööd Saksamaaga, püüdis siis pooli vahetada, aga avastas, et on juba liiga hilja. Kõigil kolmel olid väga erinevad kogemused ka ajaloost. Saksamaa oli olnud kümneid aastaid majanduslikult ja poliitiliselt tooniandev jõud Kesk-Euroopas. Poola oli seitsmeteistkümnendal sajandil küll üleeuroopalise tähtsusega suurriik, aga kaheksateistkümnendal sajandil tükeldasid selle kolm teist impeeriumi ja riik kaotas 1795. aastal suveräänsuse ning sai selle tagasi alles 1918. aastal. Ungari jõud ja mõju saavutasid haripunkti kahekümnenda sajandi alguses. Pärast Esimest maailmasõda kaotas Ungari aga kaks kolmandikku oma territooriumist, mis oli nii ränk kogemus, et kajastub Ungari poliitikas veel tänapäevalgi.
Kui rangelt hinnata, ei olnud ükski kõnealusest kolmest vahetult enne sõda demokraatlik riik. Aga kõigil neil oli kogemusi liberaalsest poliitikast, põhiseaduslikust valitsusest ja valimistest. Kõikidel olid väärtpaberibörsid, välisinvesteeringud, aktsiaseltsid ja omandiõigust kaitsvad seadused. Kõikidel olid kodanikuühiskonnale omased institutsioonid – kirikud, noorteorganisatsioonid, kaubandusühendused –, ja seda juba aastasadu, samuti pikaajalised traditsioonid ajakirjanduse, trükitööstuse ja kirjastustegevuse valdkonnas. Poola esimene ajaleht hakkas ilmuma 1661. aastal. Sakslastel oli enne Hitleri tõusu võimule 1933. aastal tohutu hulk konkureerivaid meediaväljaandeid. Kõigil olid Lääne-Euroopaga komplitseeritud majanduslikud ja kultuurilised sidemed, mis 1930. aastatel olid võrreldamatult tugevamad kui sidemed Venemaaga. Miski nende ajaloos või kultuuris ei ennustanud nende automaatset pöördumist totalitaarse diktatuuri poole. Lääne-Saksamaa oli küll kultuurilt samasugune kui Ida-Saksamaa, aga seal kehtestati ikkagi liberaalne demokraatia, nagu Austriaski, mis oli olnud pikka aega koos Tšehhoslovakkia ja Ungariga
Tomasz Goban-Klas,
Jugoslaavia kommunistlik partei püsis teistest aastaid kauem populaarne, aga seda vähemalt osalt seetõttu, et see murdis välja Nõukogude mõju alt.