Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid. Elaine MazlishЧитать онлайн книгу.
tagasi loengult, leidsin oma 3-aastase poja põrandal maas jonnimas. Minu mees seisis sealsamas ning kogu tema olek väljendas tülgastust. Tema sõnad mulle olid: „Hea küll, spetsialist laste alal, vaatame, kuidas sina sellega siin hakkama saad.” Tundsin, et pean olema ülesannete kõrgusel. Vaatasin alla Joshua peale, kes endiselt kisas ja siples ning haarasin telefoni kõrvalt paberi ja pliiatsi. Seejärel ma põlvitasin, ulatasin Joshuale pliiatsi ja paberi öeldes: „Võta. Näita mulle, kui vihane sa oled. Joonista pilt sellest, mis tunne sul on.”
Joshua hüppas kohe püsti ja hakkas vihaselt ringe joonistama. Ta näitas seda mulle ja ütles: „Vaata, kui vihane ma olen!”
„Sa oled tõesti vihane!” ütlesin ja rebisin talle veel ühe lehe. „Näita veel,” sõnasin.
Laps kritseldas raevukalt paberile ja ma ütlesin uuesti: „Oi, nii vihane!” Tegime kogu protseduuri veel kord läbi. Neljandat paberit ulatades oli ta juba märgatavalt rahunenud. Ta vaatas seda pikalt ning ütles siis: „Nüüd ma näitan oma rõõmsaid tundeid.” Ta vedas paberile ringi kahe silma ja naeratava suuga. See oli uskumatu. Kahe minutiga oli hüsteeria muutunud naeratuseks – ja ainult seetõttu, et lasin tal oma tundeid näidata. Pärast ütles mu mees: „Käi seal grupis edasi.”
Järgmisel korral rääkis üks teine ema oma kogemusest sama tehnikat kasutades.
Kui kuulsin eelmisel nädalal lugu Joshuast, oli mu esimene mõte: oi, kuidas sooviksin sama proovida ka Toddiga. Todd on samuti 3-aastane, kuid tal on tserebraalparalüüs2 ning kõik, mis teiste laste jaoks on loomulik – kukkumata seista, pead püsti hoida – nõuab Toddilt väga suurt pingutust. Ta on küll teinud suuri edusamme, kuid võib ikkagi kergesti masendusse langeda. Iga kord, kui midagi ebaõnnestub, võib ta tundide viisi ühtejutti karjuda. Siis ei suuda ma mitte mingi nipiga temani jõuda. Kõige halvem selle juures on, et ta püüab mind lüüa ja hammustada. Ta vist arvab, et kõigis tema kannatustes olen süüdi mina ja mina peaksin ka midagi ette võtma. Enamuse ajast on ta minu peale vihane.
Peale eelmist loengut koju minnes arutlesin endamisi, kuidas saaksin ennetada Toddi täielikku „jonniauku” langemist. Sel õhtupoolikul mängis ta oma uue puzzlega. See oli väga lihtsakoeline, vaid mõne suure tükiga. Sellegipoolest oli tal raskusi viimase tüki paigalesobitamisega ja pärast mõnda katsetust hakkas tema nägu muutuma kurjakuulutavaks. „Oh ei, hakkab jälle peale!” Jooksin tema juurde ja hüüdsin: „Pea kinni! Oota! Ära liiguta! Mul on vaja üks asi võtta.” Todd oli jahmunud. Tuulasin palavikuliselt raamaturiiulis, kuni leidsin suure purpurpunase kriidi ja lehe joonistuspaberit. Istusin poja kõrvale põrandale ja pärisin: „Todd, kas sa oled nii vihane?” Vedasin paberile nurgelisi siksakke, üles ja alla, üles ja alla.
„Jah,” ütles ta ja tiris mu käest kriidi. Ta joonistas metsikuid viltuseid kriipse. Siis tagus ta pliiatsiotsaga, seni kuni paber oli üleni auguline. Hoidsin paberit vastu valgust ning sõnasin: „Sa oled nii vihane… Sa oled täiesti raevunud!” Ta haaras mu käest paberi ja rebis selle nutu saatel tükkideks, kuni alles oli vaid hunnik paberipuru. Kui ta oli lõpetanud, vaatas ta mulle otsa ja ütles: „Ma armastan sind, emme.” Ta ütles seda esimest korda.
Olen seda meetodit ikka ja jälle proovinud. Iga kord sellest abi ei ole. Arvatavasti pean tema jaoks veel mingi füüsilise väljundi leidma, näiteks poksikott vms. Ma hakkan mõistma kõige tähtsamat: ka siis, kui ta taob või trambib või joonistab, näitab minu juuresolek talle, et isegi tema kõige vihasemaid tundeid mõistetakse ja aktsepteeritakse.
8. Kui ma kõiki oma lapse tundeid aktsepteerin, kas see ei anna talle siis põhjust arvata, et kõik, mida ta teeb, on minu meelest väga hea? Ma ei soovi olla kõikelubav lapsevanem.
Ka meie muretsesime, kas me mitte pole kõikelubavad. Lõpuks hakkasime aru saama, et meie lähenemine tähendas ainult kõikide tunnete lubamist. Näiteks: „Ma näen, et sinu jaoks on väga naljakas kahvliga või sees sonkida.”
See aga ei tähenda, et peaksite lubama lapsel käituda teile vastuvõetamatul moel. Võipakki „noore kunstniku” eest ära võttes andke teada, et: „Võiga ei mängita. Kui soovid voolida ja kujusid teha, siis kasuta selleks oma savi või plastiliini.”
Arvame, et lapse tundeid aktsepteerides on neil lihtsam leppida meie poolt seatud piiridega.
9. Miks ei ole hea anda nõu lapsele, kellel on probleem?
Andes lapsele nõu või kiireid valmis lahendusi, võtame me neilt võimaluse kogeda ise oma probleemiga maadlemist.
Kas on hetki, kui nõuanne on vajalik? Kindlasti.
Detailsema arutluse sellest, millal ja kuidas nõu anda, leiate IV peatükist Iseseisvumise toetamine pealkirja Veel nõuannetest alt.
10. Kas on võimalik midagi tagantjärele teha siis, kui lapsele antud tagasiside pole teda aidanud? Eile oli mu tütar koolist tulles väga endast väljas. Ta soovis mulle rääkida, kuidas mõned lapsed temaga mänguväljakul norisid. Olin väsinud ja oma probleemidega hõivatud ning seetõttu tõukasin ta eemale, käskides nutmise lõpetada. Ütlesin, et see ei ole veel maailma lõpp. Ta nägi välja väga õnnetu ja läks oma tuppa. Tean, et keerasin käki kokku. Mida nüüd teha annaks?
Iga kord, kui lapsevanem endale ütleb: „Kindlasti tegin ma suure vea. Miks ma ei võinud öelda, …” saab ta automaatselt teise võimaluse. Elu koos lapsega ei ole suletud ring. Alati on veel mõni võimalus, kas tunni, päeva või nädala pärast öelda: „Ma olen mõelnud selle üle, millest sa varem rääkisid, nendest lastest, kes sind mänguväljakul kiusasid. Ma mõistan, kui solvav see võis sinu jaoks olla.” Kaastunne kulub alati ära, ükskõik, kas seda teha varem või hiljem.
I Tavaliselt tekitab lastes tõrget see, kui nende sõnu korratakse täpselt samal moel.
Näide:
Laps: Mulle ei meeldi enam David.
Vanem: Sulle ei meeldi David enam.
Laps: (ärritunult) Seda ma just ütlesin.
See laps poleks soovinud „papagoi taolist” vastust, vaid:
„Miski David’i juures häirib sind,” või „Näib, et oled tema peale pahaseks saanud.”
II Mõned lapsed ei taha paha tuju korral üldse rääkida. Nende jaoks on lihtsalt ema või isa juuresolek piisavaks lohutuseks.
Üks ema rääkis meile sellise loo. Ühel päeval leidis ta oma 10-aastase tütre nutetud silmadega diivani nurgas kössitamas. Ema võttis tütre kõrval istet, kallistas teda ja ütles vaikselt: „Midagi on juhtunud.” Nii istus ta koos tütrega vaikselt viis minutit. Lõpuks tüdruk ohkas ja lausus: „Aitäh, ema. Mul on nüüd parem.” Ema ei saanudki kunagi teada, mis oli juhtunud. Ta teadis ainult, et tema lohutav kohalolek pidi olema last aidanud, sest tund aega hiljem kuuldus tütre toast lõbusat ümisemist.
III Mõned lapsed ärrituvad, kuuldes vanematelt oma tunnetele küll „õiget”, kuid osavõtmatut vastust.
Üks meie grupi teismeline tütarlaps rääkis, kuidas ta oli koolist koju olles raevunud, sest tema parim sõber oli reetnud ühe väga isikliku saladuse. Ta jutustas sellest oma emale. Ema vastas nagu möödaminnes: „Sa oled vihane.” Tüdruku sõnul ei suutnud ta ennast tagasi hoida nähvamast: „Kas tõesti?”
Küsisime temalt, millist vastust ta oleks oma emalt oodanud. Ta mõtles hetke ja ütles: „Asi polnudki sõnades, vaid selles, kuidas ta neid ütles. Tundus, nagu räägiks ta kellegi tunnetest, kellest ta üldse ei hooli. Ma oleksin tahtnud, et ta oleks minuga ühes paadis olnud, öeldes kas või näiteks: „Pagan, Cindy, sa oled tema peale kindlasti maruvihane.” Siis oleksin ma tundnud, et ta mõistab.”
IV Mõnikord ei sobi lastele liigne intensiivsus, millega vanemad vastavad.
Näide:
Teismeline: (torisedes) Steve
tserebraalparalüüs ehk lapseea tserebraalne halvatus on peamisi keha-lise puude tekitajaid. Tegemist on on kesknärvisüsteemi haigusega, mis avaldub liigutuste kontrolli, toonuse ning kehaasendi häiretena. Haigust põhjustab sünnieelne või sünniaegne areneva aju kahjustus (tõlk.)