Osho. Emotsioonid. OshoЧитать онлайн книгу.
haigeks?
Allasurumisega meel lõheneb. Sellest, mida sa aktsepteerid, saab teadvus, ja sellest, mida sa eitad, saab alateadvus. Selline eraldatus pole loomulik ja see juhtub allasurumise tõttu. Alateadvusesse viskad sa pidevalt kogu seda prahti, mille ühiskond tagasi lükkab – aga pea meeles, et mida tahes sa sinna viskad, see saab üha rohkem sinu olemuse osaks. See läheb su kätesse, su luudesse, su verre, su südamelöökidesse.
Psühholoogid ütlevad, et peaaegu 80 protsenti haigustest on põhjustanud mahasurutud emotsioonid: palju südamehaigusi tähendab, et paljude südames on alla surutud palju viha, nii palju viha, et süda on mürgitatud.
Miks? Miks inimene surub nii paljut alla ja jääb haigeks? Ühiskond õpetab sind ennast kontrollima, mitte arenema ja muutma; ja transformeerumise tee on täiesti teistsugune, sel pole midagi tegemist enesekontrolliga, see on täiesti vastupidine.
Kontrollides surud ennast alla,
muutudes väljendad ennast.
Ent pole vaja väljendada kellelegi teisele, sest „keegi teine” ei puutu siia.
Järgmine kord, kui vihane oled, mine jookse seitse korda ümber maja ja pärast seda istu puu all ja jälgi, kuhu viha on läinud. Sa pole seda alla surunud, sa pole seda kontrollinud, sa pole seda kellegi teise peale välja valanud – sest kui sa viha kellegi teise peale valad, lood ahela, sest teine on sama rumal ja sama teadvusetu kui sina. Kui valad viha kellegi teise peale välja ja kui ta on valgustunud inimene, siis aitab ta sul sellest vabaneda ja saada katarsise. Aga kui teine inimene on sama ebateadlik kui sina, siis ta reageerib, kui sa viha tema peale välja valad. Ta valab veel rohkem viha sinu peale välja. Ta on sama allasurutud kui sina. Siis tekibki ahel: sina valad viha tema peale välja, tema sinu peale, ja teist saavad vaenlased.
Ära vala kellegi peale viha välja.
Kui tahad oksendada, ei oksenda sa ju kellegi teise peale. Viha vajab väljaoksendamist; sa lähed vannituppa ja oksendad – see puhastab keha. Kui sa oksendamist alla surud, siis on see ohtlik, ja kui oled oksendanud, tunned end värskena, oled koormast lahti saanud, koormast vabanenud, sul on hea olla, sa tunned end tervena. Midagi oli söödud toiduga valesti ja keha lükkab selle tagasi.
Ära sunni seda enda sisse jääma.
Viha on lihtsalt mentaalne okse. Midagi on sellega, mille sa sisse võtsid, valesti. Kogu su psüühiline olemus tahab seda välja visata, aga pole vaja seda teiste peale välja valada. Sest kui valad viha kellegi peale välja, käsib ühiskond sul seda kontrollima hakata.
Reaktsioon ja vastus
Kui oled spontaanne, siis see tähendab, et sa ei käitu vastavalt etteplaneeritud mõttele.
Tegelikult polnud sa millegi tegemiseks valmis, ette valmistatud, ning see tegu tuli omatahtsi vastusena millegi peale.
Sa pead mõistma järgmist.
Kõigepealt, reaktsioonil ja vastusel on vahe. Reaktsiooni valitseb teine inimene. Ta solvab sind, sa saad vihaseks ja toimid vihast ajendatuna. See on reaktsioon. Sa pole sõltumatu inimene, igaüks võib sind niiviisi lükata-tõmmata. Sind on kerge ärritada, sinult on kerge emotsionaalses mõttes välja pressida. Enne sa polnud vihane. See inimene solvas sind ja solvang tekitas viha – nüüd tegutsed sa vihast tulenevalt.
Vastamine tuleneb vabadusest. See ei sõltu teisest inimesest. Teine inimene võib sind solvata, aga sa ei saa vihaseks. Vastupidi, sa mediteerid sellest – miks ta sind solvas? Võib-olla on tal õigus. Siis oled talle tänulik, mitte vihane.
Võib-olla pole tal õigus. Kui tal pole õigus, miks sa peaksid siis seetõttu oma südant vihaga kõrvetama?
Emotsioonid ei aita sul saada terviklikuks isiksuseks.
Need ei anna sulle graniidist hinge.
Sa jääd lihtsalt kuivanud puutükiks,
mis hulbib siin-seal vooluga kaasa,
teadmata, miks.
Emotsioonid teevad inimese pimedaks samuti kui alkohol.
Neil võivad olla head nimed nagu armastus,
neil võivad olla halvad nimed nagu viha,
aga vahetevahel, kui sul on vaja kellegi peale vihane olla,
siis toob see sulle kergendust.
Indias on vahel näha koeri, kes paarituvad sõiduteel, ja inimesed loobivad neid kividega. Aga need vaesed loomad ei tee kellelegi halba ning sooritavad bioloogilist rituaali, samamoodi kui sinagi sooritad – neil lihtsalt pole vaja end majja peita – ja neil on niimoodi kõik hästi. Inimhulk koguneb nende ümber, loobib kivisid, peksab neid … kummaline käitumine! Inimestel on vaja aeg-ajalt vihane olla, samuti kui neil on aeg-ajalt vaja armunud olla ja aeg-ajalt tunda kellegi vastu raevu.
Inimene, kes ei saa kunagi vihaseks ja muudkui kontrollib oma viha, on väga ohtlik.
Ole tema suhtes ettevaatlik, ta võib su tappa. Kui su mees ei saa kunagi vihaseks, siis teata temast politseile. Mees, kes saab vahetevahel vihaseks, on lihtsalt loomulik inimene, teda pole vaja karta.
Mees, kes kunagi ei saa vihaseks, kägistab su ükspäev ära.
Ja ta teeb seda, nagu oleks tal mingi sundus.
Läbi aegade on mõrtsukad kohtus öelnud:
„Ma sooritasin kuriteo, aga ma olin selleks sunnitud.”
Kes neid sundis? Nende oma alateadvus, allasurutud alateadvus plahvatas.
Ela, tantsi, söö, maga …
Tegutse nii täielikult kui võimalik.
Ja pea ikka ja alati meeles,
et kui tabad end
probleemi tekitamiselt,
siis lipsa sellest otsekohe välja.
Kui sul on probleem, läheb vaja lahendust. Ja isegi kui leiad lahenduse, tärkab sellest jälle tuhat probleemi. Kui jätad esimese sammu tegemata, oled lõksus. Kui näed, et libised probleemi, siis võta end kätte, jookse, hüppa, tantsi, aga ära selle probleemi sisse mine. Tee otsekohe midagi, et energia, mis probleemi tekitas, muutuks voolavaks, ei jäätuks, vaid sulaks, läheks kosmosesse tagasi.
Tundlikkus kasvab koos teadlikkusega.
Ennast kontrollides muutud sa igavaks ja surnuks – see on kontrollimehhanismi olemuses. Kui oled igav ja surnud, siis mitte miski ei puuduta sind, justkui su keha oleks muutunud tsitadelliks, kaitsemüüriks. Miski ei puuduta sind, ei solvang ega armastus. Aga see kontrollimine läheb väga palju maksma, mõttetult palju, ja siis saab sellest elus peamine jõupingutus: kuidas end kontrollida – ja siis surra! Kontrollimise pingutus võtab ära su energia ja siis sa lihtsalt sured. Elu muutub igavaks ja surnuks, aga kuidagimoodi sa lihtsalt hingitsed edasi.
Meel võib mängida vait olemise mängu.
See võib mängida, et pole ühtki mõtet, ühtki emotsiooni, aga need on lihtsalt alla surutud, täiesti elus, valmis mis tahes hetkel välja kargama. Niinimetatud religioonid ja nende pühakud on langenud meele vaigistamise pettekujutlusse. Kui istud sageli vaikselt, püüdes oma mõtteid kontrollida, lubamata endale emotsioone, lubamata mis tahes liikumist enda sees, siis saab sellest aegapidi harjumus.
See on maailma suurim pettus, millega võid end petta, sest kõik on täpselt sama, midagi pole muutunud, aga tundub, nagu sa oleksid läbi teinud muutumise.
3. PEATÜKK
viha