Avatud tiivad. Barbara CartlandЧитать онлайн книгу.
puitu!” hüüdsid kaksikud nagu ühest suust, mispeale Jimmy kummardus ja tugitoolijalast kinni haaras.
“Kas kõik teie kandi inimesed on ebausklikud?”
“Vist küll,” arvas Peter. “Kui Peke poleks hobuserauda näinud, siis ei pääsenuks me elu sees Marseille’s laevale.”
“Marseille’s?” oli Jimmy hämmeldunud.
“Kui me möödunud aprillis Itaaliast tädi juurest naasime. Ta kuulis kusagilt, et Itaalia võib lähiajal sõtta astuda ja saatis meid hirmuga koju. Jõudsime Prantsusmaale, kuid jäime lahkumisega pisut hiljaks ja maanteed olid nagu põrgu eeskoda.
Marseille’sse jõudes olime pikast reisist väsinud ja näljased. Mina tahtsin sadamasse minna, et näha, kas meid võetakse mõnele laevale, aga tädi ja Peke tahtsid kõigepealt hotelli pesema ja sööma minna. Me ei jõudnud kuidagi kokkuleppele.
Kui peatasime auto, silmas Peke teel hobuserauda, mis osutas sadama poole. Võtsime raua kaasa ja asusime kohe teele. Ja meil vedas, sest jõudsime napilt viimasele laevale, söepraamile. Vahetult meie järel kaile saabunud inimesed jäeti maha.”
“Oleksite pidanud neid nägema, kui nad koju jõudsid,” pistis Lorna vahele. “Mustad nagu murjanid! Pidime neid nädal aega küürima, enne kui nad jälle inimese moodi välja nägid.”
“Kindlasti oli reis kohutav,” arvas Jimmy. “Olen söealustest üht-teist kuulnud.”
“See oli hirmutav, ent põnev kogemus,” ütles Peke. “Nautisime reisi algusest lõpuni, ehkki olime näljast nõrkemas. Meremehed olid meie vastu väga lahked. Pardal oli ka üks suure toidukorviga vanapaar, kes ei jaganud teistega leivapalukestki. Uskumatu, kuidas me neid vihkasime!”
“Oleksin tahtnud nende moonakorvi üle parda visata,” kostis Jimmy kaastundlikult.
“Oleksime seda ise teinud, aga nad ei jätnud seda hetkekski järelevalveta! Nad võtsid korvi kaasa isegi siis, kui meid vahepeatustes tekile kamandati.”
“Nojah, loodame, et nad kaotavad oma toidutalongid ja peavad mitu kuud nälgima.”
“Oh, nendesugused ei nälgi kunagi.”
“Ära ole selles nii kindel,” ütles kirikuõpetaja vaikselt. “Muide, enamasti juhib inimeste käitumist rumalus, mitte teadlik pahatahtlikkus.”
Lorna tõusis, suudles isa otsaesist ja napsas laualt tühja teetassi.
“Sina oskad alati kõigis head näha,” kiitis ta. “Oled idealist, kullake. Sinusugused on maailma õnnelikemad inimesed, sest nad näevad kõikjal täiuslikkust.”
“Kui täiuslikkusest rääkida,” sekkus Peter õhinal, “siis mida te uuest Stirlingi pommitajast arvate, Jimmy? Kas olete sellega lennanud?”
Lorna oigas. “Oh, issand, läheb lahti!” kurtis ta isale. “Ma poleks tohtinud lendurit külla kutsuda.”
“Püha taevake! Kas tõesti on kell nii palju?” hüüatas kirikuõpetaja, kui kaminasimsi kell pooltundi lõi. “Pean minema. Arvatavasti jään õhtusöögile hiljaks, kullake. Ärge mind oodake.”
“Ootame küll. Võiksid vähemalt proovida õigeks ajaks jõuda, paps. Su kokkusaamine algab kell kaheksa ja sa pead enne seda midagi sööma.”
“Ma püüan anda endast parima,” lubas kirikuõpetaja, “aga mul on tõesti palju tegemist.” Ta tõusis rutakalt. “Nägemiseni, eskadrillikomandör. Loodetavasti kohtume veel!”
“Tänan teid, härra. Kui teil midagi selle vastu pole, siis hakkan siin tihti käima.”
“Mul on selle üle väga hea meel. Olete alati oodatud.” Kirikuõpetaja pani käe ukselingile, ent pööras uuesti ümber. “Ah soo, Lorna, oleksin peaaegu unustanud, et nägin hommikul Michaelit ja ta palus küsida, kas tohib täna õhtusöögile tulla. Ta tuleb minuga koosviibimisele. Praegu on ta vist haiglas operatsioonil.”
“Oh, issand! Väga hea, et meelde tuletasid. Lihast ja kartulipudrust ei jätku kõigile.” Lorna kattis näo käega ja vajus mõttesse. “Meil peaks vist mune olema. Järelikult söövad naised kooreta keedetud mune.”
“Ärge olge nii murelik,” soovitas Jimmy. “Ja kes on Michael?”
“Michael Davenport,” täpsustas Peke, enne kui vanem õde jõudis midagi öelda. “Ta on meie arst ja Lorna noormees.”
“On või?” kohmas Jimmy pettumust väljendava tooniga.
“Peke, ära ole rumal! Ärge pange teda tähele. Michael on vana perekonnatuttav. Tunnen teda juba aastaid. Lastele meeldib mind lihtsalt narrida, muud ei midagi.”
Äge kaitsepositsioonile asumine üllatas Lornat ennastki. Viivuks tundus talle, et Jimmy pilgus peegeldub kergendus, ent siis hakkas tal säärase mõtte pärast häbi. Ta sai kurjaks ega usaldanud enam võõrast, kes oli nii sujuvalt nende ellu trüginud. Ta vaatas kella.
“On juba hilja,” märkis ta. “Ma ei tahaks teid tagant kiirustada, aga teil on aeg laatsaretti naasta ja minulgi on palju tegemist.”
“Lorna!” Kaksikud vaatasid õde siira kohkumusega.
“Tundub, et minust püütakse vabaneda,” ühmas Jimmy ja tõusis. “Sellepärast püüan lahkuda enne, kui mind välja visatakse.”
“Vabandust,” ütles Lorna. “Ma ei tahtnud ebaviisakas olla, aga mul on tõepoolest palju tegemist. Saage minust aru.” Tema toon oli peaaegu anuv ja ta kartis, et on külalise vastu andestamatult järsk olnud.
“Saan aru,” vastas mees leebelt. “Annan teile andeks, kui saadate mind puuviljaaiani. Tahan teilt üht teenet paluda.”
Lorna oli kahevahel.
“Kas te ei saa seda siin teha?”
Jimmy raputas pead.
“Saatke mind oma valdustest turvaliselt minema. Nägemiseni, kaksikud! Peatse kohtumiseni!”
“Ärge unustage lubatud raamatuid mulle tuua,” tuletas Peter lahkujale meelde.
“Ei unusta. Toon need juba homme.”
“Mis asjad?” muutus Lorna uudishimulikuks.
“Ah, lubasin talle veidi lugemist tuua,” ütles Jimmy sundimatult. “Mul pole raamatuid raske tassida.”
Lorna aimas, et võõras otsib ettekäänet tagasitulekuks, kuid ei öelnud midagi, vaid laskis end vaguralt aeda talutada, soovimata laste kuuldes kärkima hakata.
“Noh?” küsis ta, kui nad olid maja kuuldeulatusest välja jõudnud. “Mis tähtis asi see oli?”
“Ärge olge nii kuri, te hirmutate mu ära.”
“Lollus!”
“See on tõsi. Kui naeratate, siis olete imelisim naine, keda olen elus kohanud. Aga kulmu kortsutades sarnanete mu karmide ja pahurate tuttavatega.”
“Võib-olla on neil selleks põhjust?”
“Teist on kalk seda öelda. Ma ei mõista, miks te mind halvaks inimeseks peate, ehkki te peaaegu ei tunnegi mind. Võin teile kindlalt väita, et mu iseloomu peetakse vägagi heaks!”
Lorna põskedele ilmusid lohukesed. “Küll teie olete alles upsakas!”
“Meeletult. Ja praegu julgen oletada, et tahaksite minuga uuesti kohtuda.”
“Te räägite nii, nagu oleks see ilmselge.”
“See ongi ilmselge,” märkis Jimmy tõsinedes.
Lorna oli üllatunud. “Kuidas nii?”
“Arvasin, et teate seda isegi,” selgitas mees, mispeale neiu tundis, kuidas põsed jälle punaseks muutuvad.
Nad jõudsid värava juurde, mis viis hoovist puuviljaaeda.
“Teie võtted on meie maailmas liiga libedad,” lausus Lorna. “Pidage meeles,