Inglid meie elus. Terje MöldriЧитать онлайн книгу.

      SISSEJUHATUS

      Tere, mina olen Terje. Ma olen sündinud Eestimaal ja ma olen eestlane. Ma armastan Eestimaad, olen alati armastanud. Seega valmistab mulle suurt rõõmu rääkida teile, mu kallid lugejad, kuidas me saaks aidata ennast ja seeläbi kogu Eestimaad ning siinkohal ei lõpe see ime, vaid see puudutab kõiki meid kes me elame siin planeedil Maa. Me saaks olla eeskujuks, me saaks teisi aidata, luues maailma imelisi valgusrikkaid inimesi. Me saame aidata meid kõiki, kes me olme siin Maal veetmas oma eluteed. Seda saame teha kui kõigepealt aitame iseendid. Kui meie sees valitseb rahu ja tasakaal ning kindel teadmine mida me siin maailmas teeme, siis me külvame seda rahu ja tarkust ka kõikjale, eriti sinna kellega me tihedalt kokku puutume.

      Kui ma siia maailma kehastusin, siis mingil kindlal põhjusel valisin kehastumiseks just selle maa, just need vanemad, sest just nii saan ma kõige paremini rakendada oma elueesmärki. Ja nii valisite ka teie enda elupaigaks Eestimaa. Me kõik oleme mingis osas sarnased, me kõik oleme ühenduses. Maa liidab meid. Kui keegi vaatab meid eemalt, siis meil kõigil on see miski tabamatu joon – me oleme eestlased. Meil on palju sarnast. Nii nagu te võite vaadata ühe pere lapsi, õdesid, vendi – nad võivad olla kõik väga erinevate nägudega, iseloomujoontega ning püüdlusetega, kuid neis on miskit väga ühist millest võib kohe ära öelda, et nad on ühe pere lapsed. Nii võib ka ära öelda, et need inimesed on ühe riigi elanikud.

      Ma arvan, et ma valisin Eestimaa, kuna eestlased on väga maagiline rahvas. Eesti rahavas on ajast aega uskunud millegisse enamasse, kui see lihtne materjaalne maailm me ümber. Eestlane pole võtnud kuulda teglasi, kes tulevad ütlema, et järgides neid viib ta teid jumalani ja pole kummardanud kujukesi riiulil. Kui eestlane tahtis rääkida Jumalga, läks ta metsa – hiiemetsa pühade puude juurde ja nende kohinas vestles jumalaga. Kui ta vajas oma elus abi, siis ta rääkis maaemaga ning paljude teiste vastava ala tegelastega. Eestlane on alati pidanud pühaks maad, millest on ta sündinud ja kes teda toidab. Ning südames pöördunud Isa poole, kes on ta loonud. Tegelikult pole eestlane neid nii nimetanud. Ta pidas neid silmas nimetustega „taevataat” ja „maamemm” ja veel palju teisi nime. Just suupärane eesti keelele ja meelele.

      Iidne eestlane austas oma vanemaid ja nende vanemaid. Ta teadis, et neis on tarkus ja tõetera. Eestlane armastas ja hoidis ka oma lapsi ja nägi neis jõudu, mis viib elu edasi ja annab neile toidu kui nad ise kord on vanad ja väetid, ning on nende kord pakkuda abi sõnas ja toes. Jah, paljud sellised iidsed tarkused on vajunud unustustehõlma ja uus maailmakord on tulnud peale, kuid see iidne seeme on meis kõigis alles.

      Öeldi, et eestlased on paganad ja neil pole usku. Nad ei käi kirikutes ja ei kummarda seal. Nad ei loe piiblit ja ei pea seda raamatut kõigist ülimaks. Kuid just selline teguviis oli aegade algusest säilinud viis Jumalaga suhtlemiseks, sest kus mujal sa saad temaga ühendust kui tema loodu juures, kuulates ennast ja saades vastuseid endast. Jumal elab meis kõigis ja just selle osakese kaudu saame olla temaga otseühenduses. Eestlane läks metsa – iidsesse hiiemetsa Jumalaga rääkima ja nõu küsima. Just selles vaikuses ja rahus saad kuulda oma sisehäält, mille kaudu räägib kõigi meiega Jumal. Seda usku on nüüd tagantjärgi nimetatud taarausuks. Nagu me teame, tuli võõrvõim sisse ja eestlastele suruti mõõga ja piitsaga peale uus usk ning nende endine eluviis ja usk Jumalasse keelati.

      Kuid nüüd on aeg, et see iidne tarkus leiaks jälle tee meie südametesse ja meie laaned saavad me rahvast aidata kõiges, mida kohtame oma eluteel.

      Meenutagem, kuidas elasid me esivanemad, kes austasid oma maad, tegid suure armastusega tööd ja oskasid ka elust rõõmu tunda, pidutsedes üheskoos. Oli neilgi igapäevast muret ja vaeva. Omavahelisi tülisid, kadedust ja kisklemisi. Kuid kui tuli võõra vägi, hoidis eestlane kokku. Nii nagu me võime riileda oma õdede ja vendadega, võime end lakkamatult nedega võrrelda ja isegi kadestada, on armastus sellest kõigest üle ja kui tuleb aeg, siis me seisame koos ühisel nõul ja ühisel jõul. Ja iidsed esivanemad mühisevad koos meiega meie laantest vastu. Meenutame jälle seda jõudu ja väge, mida endis kanname. Jah, meil on olnud keerukaid aegu ning palju võõrvõimu, ning palju verd on valatud me maal. Kuid me oleme suutnud säilitada oma esivanemate tarkused ja kombed. Hoidnud need elus oma südameis ning saame neid ka täna oma lastele edasi anda.

      Nii nagu idamaades ei ole nende kõrgematel abilistel tiibu, nii ka eestlased uskusid nähtamatutesse jõududesse, millel ei olnud tiibu. Jumala abilistele on ilmunud tiivad tänu pühapiltidele, mida kunstikud on kujutanud.

      Inglid on jumala sõnumitoojad ning iga maal esineva ja oleva aspekti juures on oma ingel või vaim, kui seda nii kutsuda. Vanad eestlased uskusid ja rääkisid külmataadi ja tuuleemaga. Viljaõnne paluti ka vastavalt olendilt, metsa minnes räägiti ikka metsavanaga, sood ja järved kihasid sookollidest ja näkineidudest. Teati, et on olemas teatud jõud ning nendega pidi läbi saama ning kui nendega koostööd teha, võisid nad tuua sulle jõukuse ning kergendada su tööd või kui neid jõude välja pahanadada, siis oli ka karistus kiire tulema. Tavalised olid jutud kus kirjeldati, et need olevused inimesele lausa lihast ja luust inimesena ilmutanud ja siis salapäraselt kadunud ning asjaosaline saanud siis maagilise kingi mida ta just vajas. Seepärast pajatati ikka tarku jutte, et kui keegi sellisesse olukorda satub, siis oma ülla meelega ka kinki väärib. Hoolimatutele kõneldi ka tagajärgedest, mis neid võib oma kehva loomu tõttu tabada.

      „Kui teed tööd siis tuleb ka armastus” on tõde ja õigus. Töö toob inimeses esile kõrgemad tunded. Kui tore on ju vaadata päevale järgi kui see on täis tegemisi, mis rõõmsaks teeb rinna kui saab mõõta oma tegemisi pilguga. Töö ei jäta ruumi laiskusele, lohakusele, liiderlikusele, lodevusele, meeleheitele, kurbusele, õgradlusele, vihale. Mõelge, kui teed kõvasti mõnd tööd siis need tunded ju kõik kaovad või hajuvad või sa lihtasalt ei saa teha tulemuslikku tööd kui neid tundeid tunned. Kuid ta võib viia uhkuse, ihnuse, kadeduseni. Kuid selle, nagu iga tõve vastugi, on rohtu. Seda ravis eestlane tänu ja auga.

      Eestalne austas ja tänas leiba. Oma toidu sümbolit. Tänas ja andis isegi suud kui ta selle hooletult maha pillas. Ta tegi seda loomulikult, ilma sundimata ja kuskilt lugemata.

      Eestlane ei lugenud raamatuid – ta vestles. Eestlased istusid oma pimedatel öödel üheskoos ja elatanud eided-taadid pajatasid iidseid lugusid ja andsid edasi tarkusi. Läbi mängu ja laulu ning salmide anti tulevastele põlvedele edasi kõik tarkused ja teadmised. Igaüks lisas ka midagi oma elukogemusest juurde. Just seeläbi on iga põlvkond teisest arenenum ja edasipüüdlikum, kui ikka sinus peitub kogu iidsete esiemade ja – isade vägi, teadmised ja au.

      Iidne eestlane austas nii meest kui naist võrdselt. Ta austas oma kodu. Oma kodutalu – see oli püha. Püha oli maa millele rajatud talu oma kätega, hoole ja armastusega. Peremees oli tähtis põldudel ja kõigil rasketel välitöödel. Perenaine oli tähtis kodustel töödel ja ta oli leivategija ning koduhoidja. Tema käes oli kogu külluse võti ehk tema käes oli varasalvede ja aitade võti. Mida mees koju tõi seda naine kamandas ja jagas.

      Juba vanad eestlased valdasid iidseid teadmisi jõukuse toomisest ja ka selle hoidmisest.

      Jõukuse põhialus on töökus, mis on laiskuse vastand. Lapsi hoiatati laiskuse eest, seda kirjeldati ka olevusena keda nähti majja tulevat. Kui too juba majja lastud, oli nälg ka kohe majas, kes siis parrele oma kondiseid jalgu kõlgutama asus. Ainus ravim selle vastu oli töökus ja virkus. Mida sa oma käega ei puutund, sinna asus elama laiskus ja nälg ka kohe takkapihta. Oma maad sa pidid tundma ja igas kohas kasvõi niisama tõstma-toimetama, veelgi enam suure au ja armastusega korda säedma, talle kasututuse andma. Mida enam sa sedamoodi toimisid, seda enam polnud kohta sinu kodutalus, kuhu need kaks selli saaks elama asuda.

      „Et