Cristiano Ronaldo. Guillem BalagueЧитать онлайн книгу.
polnud kellelegi tulnud mõttesse seda pildistada.
Quinta do Falcaos pole sobivat kohta palli tagumiseks ilma kedagi segamata. Pole spordiväljakut. Pole isegi sobivat tühermaaplatsi. Marítimo, üks saare tähtsamaid jalgpalliklubisid, on vaid kümneminutilise jalutuskäigu kaugusel, ent tolles piirkonnas pole poisikestel, kui nad ei lähe just mõne kilomeetri kaugusel olevale mererannale, muud valikut, kui mängida järskudel ja ebatasastel tänavatel.
Ronaldo isa hilines omaenda poja ristimisele pool tundi. Dinis, kes oli lapsepõlves jalgpalli mänginud ja saanud tagasihoidliku kohaliku klubi Andorinha varustusülemaks, otsustas, et ristiisaks peab olema meeskonna kapten Fernando Barros Sousa. Dinis pidas teda kui loomupärast liidrit Ronaldole heaks eeskujuks, ning tänu edule äris tundus tal olevat ka piisavalt raha.
Ristimistalitus pidi toimuma kell kuus, ent Andorinhal oli kell neli mäng, mis tähendas, et oli selge, et mehed õigeks ajaks kohale ei jõua. Ometi ei hakanud Dinis plaani muutma; ta läks jalgpallimängule ega saanud õigeks ajaks ristimisele jõuda. Preester tuli maha rahustada. Ta oli juba ülejäänud lapsed ära ristinud. Jäi veel vaid Cristiano. Ja tema isa polnud kohal!
Kui sind ümbritsevad inimesed on seotud jalgpalliga, kui sinu eeskujud on jalgpallurid ning kui sinu isal jagub jultumust jalgpallimatši tõttu sinu ristimisele hilineda, siis on ju peaaegu loogiline, et sinust saab tulevikus jalgpallur.
Stseen Cristiano Ronaldost rääkivast dokumentaalfilmist „CR9 vive aquí”:
Pärast seda, kui kuulete Cristiano häält lausumas, „Jõudsin välja maailma tippu. Nüüd tahan saada surematuks,” näete teda tegemas lapse häält, kummardamas arvutiekraani poole, millel on näha rida titepilte temast, ning ütlemas umbes midagi taolist „plutiplutipluti, Cristiano Ronaldo”. Ta teeb liigutuse, nagu tahaks paitada fotol olevat poissi. Seejärel tõmbub ta eemale ja naerab. Ronaldo naerab palju.
CR: „See olen mina! Kolmekuuselt! Vaata, vaata vaid seda poissi! Nii armas! Kuldkäevõruga randme peal.”
Seejärel võtab Ronaldo naljaka poosi, millest on aru saada, et ta naerab iseenese üle, ent samas ei jälgi ennast teadlikult. Samal ajal hoiab Cristiano õde Katia süles oma poega. Ronaldo küsib õelt: „Kas ta on minu moodi?” Pilt liigub uuesti fotole suurte erksate silmadega beebi-Ronaldost. Poiss ei vaata mitte kaamerasse, vaid kellegi otsa, kes ilmselt ütleb talle parajasti midagi.
CR: „Poisist saab jalgpallur, nagu on tema onu.”
Laps hakkab nutma ning Cristiano rahustab õde.
CR: „Ära muretse, ka mina olin samasugune.”
Katia viis Cristiano kooli ja ootas ta ühtlasi ära, et nad saaks koos koju minna. Samuti aitas ta vennal teha koolist antud koduseid ülesandeid. Kuna Maria Dolores ei suutnud kõigel silma peal hoida, õppis Katia kiiresti nooremat venda ohjama. „Ent ta ei pööranud mulle eriti tähelepanu [naer], oh ei.” meenutab Katia. „Sain tema peale kogu aeg pahaseks. Ema ütles: „Katia, kui sa oled kodus, ära lase Cristianot enne jalgpalli mängima, kui ta on oma kodused ülesanded ära teinud.” Meil oli kaks ust, esiuks ja tagauks. Ütlesin Ronaldole (kutsusime teda kodus alati „Ronaldoks,” mitte „Cristianoks”): „Ronaldo, palun tee oma koolitöö ära.” „Hea küll,” vastas ta. Ent kui ma Ronaldot hüüdsin, polnud teda enam toas. Ning kui ema siis töölt tagasi jõudis, oli ta minu peale vihane.”
„Ronaldo oli tõrges poiss, ent samas oskas ta kuulata. Kui õnnestus tema tähelepanu köita, siis ta arvestas seda, mida sa ütlesid, ja käitus korralikult,” räägib tema ema praegu.
Ta lõi alati aktiivselt kaasa, kui me õppeveerandi lõpus klassivälist tegevust, nagu teater, tants või laul, harrastasime,” meenutab Funchalis asuva São João kooli algklassiõpetaja õde Graça. Cristiano palus endale ikka peaosa. „Ent ta oli üsna laisk, ta kippus ära unustama majapidamistööd.”
„Mäletan, et mõnikord sikutas ta mind kõrvast ja andis käele laksu,” naljatleb Cristiano.
„Olin hea poiss, sest minu järele vaatasid nii ema, isa kui vanemad õed-vennad. Arvan, et olin ka väga töökas, noh, vähemalt nii ma arvan… [naer].”
Dinis Aveiro oli saanud vaid minimaalse kohustusliku hariduse ja oli sunnitud pärast armeeteenistust üritama leiba teenida lihttöödega. Pärast kalakaupmehe juures ametis olemist töötas ta kiviraidurina ning aednikuna omavalitsuse teenistuses, ent suurema osa ajast oli hoopis töötu. Seetõttu haaras ta tänulikult kinni võimalusest teha juhutöid viienda liiga jalgpalliklubi Andorinha jaoks.
Klubi sai toetust kohalikult omavalitsuselt ning tänapäeval on sellel ka valgustatud kunstmuruväljak, ent tollal tuli klubil mängida kas üüritud väljakutel või spordikeskustes. Lõpuks anti klubi käsutusse muldväljak ning selle juurde ehitati väike baar ja laohoone. Dinise ülesandeks oli kokku korjata jalgpallivarustus, hoolitseda pallide eest, panna valmis kõik vajalik treenerite jaoks, seada korda mängijate võistlusriietus, koristada tualettruume ja pügada muru…
Kui Andorinha mängude – eriti nende noortemeeskonna mängude, kus tegi kaasa ka Hugo Aveiro – vaatamas käimine muutus regulaarseks, tõusis jalgpall perekonna elus järk-järgult üha tähtsamale kohale.
José Dinis oli kõigi sõnul vahva sell. Ta oli populaarne, tasakaaluka loomuga, ning tal oli madal ja kähe hääl. Selle vähese raha, mis Dinisel oli, kulutas ta alkoholile.
Sama tegid ka paljud teised, nende seas mitu sõjaveterani, olles vaesuse ja masenduse küüsis, vangistatuna ümbritseva mere poolt ja langenud tüdimusse.
Madeiral hakatakse jooma juba hommikul ega lõpetata enne õhtut. Öeldakse, et sellel on kultuurilised põhjused, umbes nagu Suurbritannias või Põhjamaades. Kohalik naps on mee ja sidruni, granadilli või mõne muu puuviljaga segatud piiritus, mida juuakse kuumalt. Traditsiooniliselt kasutasid seda energialaksuna kalurid. Jook on tõesti paras laks. Kaks klaasi ja oled paraja auru all. Just seda jooki madeiralased tarbivadki, ning mõistagi on see ka odav.
Arnaldo, kes oli teejuht ühel mu reisidest Madeirale, rääkis, et isa andis talle alkoholi esimest korda siis, kui ta oli vaid 4-aastane. Baarides mahla ei müüdud, küll pakuti seal aga punši, mida anti ka poisile, et ta vait püsiks, kui mehed lobisesid ja ise napsi võtsid. Arnaldo pakutavat tagasi ei lükanud ning jõi punši iga kord, kui talle seda anti.
Dinis polnud seda tüüpi joodik, kes oleks nõudnud tähelepanu või arvanud, et temal on alati õigus. Ta oli aega surnuks lüües vaikne ja viisakas.
Kaheksa-üheksa aasta vanusele Ronaldole meeldis koos isaga olla. Paljudel õhtutel sai kell 11 ja Cristiano tahtis magama minna, ent ilma isata ei suutnud ta rahuneda. Ta läks koos õe või sõbraga baari, et isa koju tuua, ent sageli ei soovinud Dinis veel tulema hakata. Ta eelistas jääda oma kohale baari nurgas. Vaiksena, napsi võttes. Tekitamata tüli. Oma mõtetesse mattunult.
Kui Dinis oli valmis koju minema, kõndis ta, käsi ümber Cristiano noorte õlgade.
Juba nii noores eas võttis Ronaldo järk-järgult üle isaliku autoriteedi rolli, mille tema enda isa jättis täitmata.
„Tahan lihtsalt, et mu poeg oleks õnnelik ja edukas,” kuuldi Dinist baaris rääkimas. „Mina isiklikult soovin elada omaenda maailmas. Ning tema maailm kuulub temale.” Tegelikult ei meeldinud Dinisele käia Manchesteris, kui Cristiano oli sinna kolinud, ja ta sõitis sinna vaid mõnel korral.
Mu sõber Moisés ütleks, et Dinis oli üks nendest meestest, kes rahulduvad vaid taldrikutäie roheliste ubadega. Teisisõnu ootas ta elult vähe.
Kui Dinise tervis halvenes, siis algul ta keeldus poja abist. Ronaldo pakkus välja, et ta maksab kinni ravi Inglismaa kõige kallimates kliinikutes, ent Dinis andis poja rahustamiseks järele alles päris lõpus. Siis oli aga juba liiga hilja. Ta suri ühes Londoni kliinikus.
Isa pidev äraolek, tema autoriteedi puudumine, tema heasüdamlikkus ja tema usk Ronaldosse kui jalgpallurisse on teeninud talle välja erilise koha oma laste mälestustes.
Omal