Õhtumaa allakäik. II köide: maailma-ajaloolised perspektiivid (AER). Oswald SpenglerЧитать онлайн книгу.
alternatiiv “nähtav või nähtamatu”. Vahest võisid esimesed nuumenid olla valguse-ilma asjad, mida tajuti ja kuuldi, mille toimeid täheldati, kuid mida ei nähtud? Kahtlemata on nimetuste rühm, nagu kõik selline, mis maailma sündmuste seas epohhiloovaks osutub, teinud läbi kiire ja võimsa arengu. Kogu valguse-ilma, kus kõigil asjadel on sellised omadused nagu asukoht ja kestus ruumis – koos kõigi selles leiduvate pingetega põhjuse ja tagajärje, asja ja omaduse, asja ja “mina” vahel – märgistati väga ruttu arvutute nimetustega ja kinnitati sel viisil mällu. Sest see, mida me praegu mäluks nimetame, on meie võime nimestatut nimetuste abil arusaamise jaoks alal hoida. Nähtavate asjade valdkonna kohale, millest on aru saadud, sugeneb neist vaimsem nimetuste valdkond, millel on samad loogilised omadused: puht-ekstensiivne ja polaarne korrastatus ning allumine põhjuslikkuse printsiibile. Kõigil (palju hiljem kujunenud) sõnastruktuuridel (näiteks käänded, ase- ja eessõnad) on nimestatud ühikute suhtes põhjuslik või lokaalne tähendus. Omadus- ning ka tegusõnad tekkisid paljuski vastandpaaridena: nii nagu Westermanni uuritud Lääne-Aafrika evede keeltes, on algul sageli tegemist ühe ja sama sõnaga, mida hääldatakse kas madalalt või kõrgelt, et iseloomustada midagi suure ja väikesena, kauge ja lähedasena, passiivse ja aktiivsena. Hiljem lähevad need žestide keele jäänukid tervenisti sõnavormi üle, nagu veel selgesti näitavad kreeka sõnad makros ja mikros või u-häälikud egiptuse sõnades kannatamise kohta. See on mõtlemine vastandite vormis, mis vastandlikest sõnapaaridest lähtuvana on aluseks kogu anorgaanilisele loogikale, ning mis teeb igast teaduslikust tõeotsingust rännaku mõisteliste vastandite teel, mille hulgas domineerib ikka vana vaate kui eksituse ja uue vaate kui tõe vastandamine.
Teine suur pöördepunkt on grammatika kasutuselevõtt. Kui lisaks nimetusele on olemas lause, lisaks midagi tähistavale sõnamärgile mitme sõna ühend, siis muutub järelemõtlemine – see tähendab, et pärast seda, kui ollakse märganud midagi, mille jaoks on olemas sõnalised tähistused, mõeldakse sellest sõnalistes seostes – inimese virgeoleku iseloomule määravaks. On mõttetu küsida, kas teadaandmise keeltes oli enne ehtsate nimetuste ilmumist juba tõelisi “lauseid”. Lause nüüdisaegses tähenduses kujunes neis keeltes küll omaenese tingimustel ja omaenese ajajärkudel, kuid ta eeldab siiski nimetuste olemasolu. Alles vaimne pööre, mis algas koos nimetuste sünniga, teeb võimalikuks laused kui mõttelised suhted. Ja tuleb arvata, et väga arenenud sõnatute keelte kestva kasutamise korral pandi üks joon teise järel sõnavormidesse ümber, liites ta sel viisil rohkem või vähem suletud struktuuriga, kõigi tänapäevaste keelte algvormiga. Nii tugineb kõigi sõnakeelte sisemine ehitus palju vanematele struktuuridele ega sõltu oma arengus sõnavarast ja selle saatusest. Pigem vastupidi.
Sest koos lauseehitusega muutub algupärane üksikute nimetuste rühm sõnade süsteemiks – sõnade, mille iseloomu ei määra enam nende tüvitähendus, vaid nende grammatiline tähendus. Nimetus esineb millegi uuena täiesti omaette. Aga sõnaliigid tekivad lauseliikmetena, ja nüüd voolab juurde hoomamatul hulgal virgeoleku sisuelemente, mis tahavad tähistatud, sõnade maailmas esindatud saada, niikaua kui lõpuks “kõik” on mõtlemise jaoks mingil moel sõnaks muutunud.
Sestpeale on otsustavaks ühikuks lause. Me räägime lausetes ja mitte sõnades. Kumbagi neist on lõputu arv kordi püütud defineerida, kuid see pole kunagi õnnestunud. Franz Nicolaus Fincki järgi on sõnamoodustus analüütiline, lausemoodustus sünteetiline vaimutegevus (ja esimene toimub enne teist). Kuna tegelikkuse muljetest võib väga erinevalt aru saada, siis saab sõnu määratleda väga erinevate vaatepunktide alusel.136 Samas, tavalise definitsiooni kohaselt on lause mõtte keeleline väljendus, Hermann Pauli formuleeringus mitme rääkija hinges leiduva kujutluse ühendamise sümbol. Need määratlused räägivad üksteisele vastu. Ma pean täiesti võimatuks selgitada lause olemust sisu põhjal.
Tõsiasjaks jääb, et suhteliselt suuremaid mehaanilisi üksusi keelekasutuses nimetame lauseteks, suhteliselt väiksemaid aga sõnadeks. Sellega grammatika seaduste kehtivus piirdub. Voolav kõne pole enam mehhanism ega kuuletu seadustele, vaid taktile. Selles, kuidas edasiantav sisu lausetesse pannakse, kätkeb juba tõuline joon. Tacituse ja Napoleoni laused pole samasugused nagu Cicerol ja Nietzschel. Inglane liigendab aine süntaktiliselt teisiti kui sakslane. Primitiivsetes, antiikaegsetes, hiina või õhtumaistes keelekogukondades ei mõjuta lausete, keeleliste üksuste tüüpilist piiritlemist ning seeläbi sõna mehaanilist vahekorda lausega mitte mõtted ja kujutlused, vaid mõtteja eluviis, verehääl. Grammatika ja süntaksi137 vaheline piir tuleks panna sinna, kus lakkab keele mehaanika ja algab kõnelemise orgaanika: keele tarvitus, tavad ja kombed, inimese väljenduslaadi füsiognoomia. Teine piir paikneb seal, kus sõna mehaaniline struktuur läheb üle häälikumoodustuse ja hääldamise orgaanilisteks teguriteks. Inglise th hääldamise, maapaiga tõulise joone järgi tunneb veel mõnigi kord ära sisserännanute lapsed. Süsteemi on vaid “keelel”, mis jääb nende piiride sisse. See on tehniline vahend ning seepärast mõeldakse teda välja, parandatakse, vahetatakse, rikutakse; hääldus ja väljendus on tõulised märgid. Me tunneme tuttava isiku teda nägemata häälduse järgi ära, samuti aga mõne võõra tõu esindaja ka siis, kui ta räägib meie emakeelt täiesti korrektselt. Suurtel häälikumuutustel (nagu Karolingide-aegne vanasaksa ja hilisgooti keskülemsaksa) on maastikuline piir ja nad puudutavad ainult tegelikku kõnet, mitte lause ja sõna sisevormi.
Nagu osutasime, on sõnad lause suhteliselt vähimad mehaanilised ühikud. Pole ilmselt midagi, mis oleks inimliigi mõtlemisele iseloomulikum kui see, kuidas need ühikud saadakse. Bantu neegri jaoks kuulub asi, mida ta näeb, esialgu väga mitmesse kategooriasse. Sellekohane sõna koosneb tuumast (tüvest) koos rea ühesilbiliste prefiksitega. Kui ta räägib naisest, kes oli põllul, siis koosneb vastav sõna tunnusjoontest: elus – üks – suur – vana – naissoost – väljas – inimene. See teeb seitse silpi, mis tähistavad ainulaadset, väga täpset ja meile väga võõrast käsitusviisi. On keeli, kus sõna langeb lausega peaaegu kokku.
Lause moodustamisel on seega otsustava tähtsusega teguriks kehaliste või kõlaliste žestide järkjärguline asendamine grammatilistega, kuid see pole kunagi olnud täielik. Puhtaid sõnakeeli pole olemas. Sõnadega kõnelemise üha täpsem mõju seisneb selles, et sõnakõlad äratavad meis tähendustundeid, mis sõnaühendite kõla kaudu loovad järgmisi tähendustundeid. Rääkimaõppimise koolitus oma lühendava ja tõlgendava menetlusega on meid harjutanud aru saama nii valguse-asjadest ja valgussuhetest kui ka neist tuletatud mõttelistest asjadest ja mõttelistest suhetest. Sõnu ei kasutata määratlust mööda, vaid ainult nimetatakse, ja kuulaja peab tundma, mida on mõeldud. Teistsugust kõnet pole olemas, ning just seetõttu on žestidel ja hääletoonil tänapäevase kõne mõistmises kaugelt suurem osa, kui tavaliselt arvatakse.
Viimane suur sündmus, mis sõnakeele arenguloo mõnes mõttes lõpetab, on tegusõna kujunemine. See eeldab juba väga suurt üldistusastet, sest kui nimisõnade ülesandeks on valguse-ruumis meeleliselt piiritletud asju – “nähtamatu” on samuti piiritletud – ka mõtlemise jaoks esile tõsta, siis verbid tähistavad muutumise tüüpe, mida polegi võimalik näha, vaid mida valguse-ilma lõputus liikuvuses nenditakse ning seejärel üksikjuhtumi erilisi tunnusjooni kõrvale jättes mõistetena luuakse. “Kukkuv kivi” tähendab ühtset muljet. Sellekohase tegusõnaga aga lahutatakse kõigepealt liikumine liigutatust ja seejärel piiritletakse “kukkumist” kui teatud laadi liikumist kõigi teiste hulgas, mille vahel on olemas lõputu arv üleminekuid (vajumine, hõljumine, langemine, libisemine). Erinevust ei “nähta”, vaid “tõdetakse”. Võib arvata, et mõne looma jaoks on olemas nimisõnalisi märke, aga tegusõnalisi mitte.138 Põgenemise ja jooksmise või lendamise ja kandumise erinevus ulatub kaugele üle selle, mida vahetult nähakse, ning on arusaadav vaid sõnadega harjunud virgeolekule. See rajaneb millelgi metafüüsilisel. Kuid koos “tegusõnades, aja-sõnades mõtlemisega” (Denken in Zeitwörtern) on nüüd ka elu ise mõtlemisele kättesaadav. Virge teadvuse elavast muljest, tekkimisest – mida žestide keel täiesti probleemitult
Die Haupttypen des Sprachbaus (1910).
Kuigi süntaks (lauseõpetus) on definitsiooni kohaselt grammatika osa, mõtleb Spengler selle all tegelikku keeletarvitust.
Inglise tõlkija on selle lause peenetundeliselt vahele jätnud.