Mees, kes polnud mõrtsukas. Michael HjorthЧитать онлайн книгу.
oli eelmisel esmaspäeval. Nüüd seisis ta märgade sokkidega Listakärris. Hanser oli kõik jõud mängu pannud. Ümberkaudsete inimeste küsitlemist laiendati iga päev. Siiani aga tulemusteta. Eile oli Haraldsson sattunud jaoskonnas kokku Västmanlandi lääni politseiülemaga ning väljendanud oma arvamust, et see üritus läheb veel kalliks maksma. Suur hulk mehi töötas tundide kaupa selle nimel, et leida tüüp, kes veedab aega suurlinnas. Haraldsson ei olnud politseiülema reaktsioonist päriselt aru saanud, aga kui Roger oma väikselt seikluselt tagasi jõuab, küll siis ülemale meenub, mida Haraldsson oli öelnud. Siis ta mõistab, kui palju raha on Hanser ära raisanud. Haraldsson naeratas sellele mõeldes. Eeskiri on üks asi, aga politseiniku intuitsioon hoopis midagi muud. Seda juba niisama lihtsalt selgeks ei õpi.
Haraldsson jäi seisma. Poolel teel künkani. Üks jalg oli jälle maasse vajunud. Seekord korralikult. Ta tõmbas jala välja. Ilma kingata. Muda ümbritses musta number 43 kinga, samal ajal kui vasaku jala sokk endasse paraja portsu külma vett imes.
Nüüd talle aitab.
Viimane piir.
Enam ta seda ei talu.
Põlvili, käsi mudasse, king välja. Ja siis sõidab ta koju. Teised võivad siia sõita, kui tahavad. Tal on naine, kes tuleb rasedaks teha.
Pärast 380 kroonist taksosõitu oli Sebastian jõudnud oma korterisse Grev Magnigatanil Östermalmil. Ta oli juba ammu otsustanud sellest loobuda. Korter oli kallis ja suurejooneline ning justkui loodud edukale kirjanikule või suure tutvusringkonnaga akadeemikule. Temal polnud seda kõike enam ammu. Aga ainuüksi mõte koristamisest, pakkimisest ja aastate jooksul kogunenud asjadega tegelemisest oli tema jaoks liig. Nii oli ta otsustanud suurema osa korterist eraldada, kasutades ainult kööki, külalistetuba ja väiksemat vannituba. Ülejäänu seisis niisama. Jäädes ootama … midagi või kedagi.
Sebastian heitis kiire pilgu oma ülestegemata voodile, kuid otsustas sooja ja pika duši kasuks. Öö lähedus oli juba ammu ununenud. Kas ta oli sealt minema kiirustades valesti teinud? Kas see naine oleks võinud talle paar tundi veel midagi pakkuda? See oleks tähendanud veel seksi. Ja hommikusööki. Mahla ja saia. Aga siis? Lõplik hüvastijätt oli vältimatu. See ei oleks saanud teisiti lõppeda. Nii et parem selle peale mitte mõelda. Aga ikkagi. Tegelikult tundis ta puudust sellest lühiajalisest ühtekuuluvustundest. Ta tundis end taas raskemeelse ja tühjana.
Kui kaua oli ta üldse öösel maganud? Kaks tundi? Kaks ja pool? Ta silmitses end peeglist. Silmad olid väsinumad kui tavaliselt ja ta märkas, et peab peagi midagi oma soenguga ette võtma. Võib-olla siilipea. Ei, see meenutaks liiga palju seda, kes ta oli enne. Ja enne ei ole nüüd. Ei, küll aga võiks ta habet ajada, juukseid lõigata, juustesse võib-olla isegi mõne triibu teha. Ta naeratas enda ette oma kõige sarmikamat naeratust. Täiesti uskumatu, et see toimib, mõtles ta. Ta tundis end ropult väsinuna. Tagasipöördumine oli lõpule viidud. Tühjus naasnud. Ta vaatas kella. Võib-olla peaks ta natukeseks ikkagi pikali heitma. Kuigi unenägu saabub jälle, oli ta liiga väsinud, et selle peale mõelda. Ta tundis oma kaaslast nii hästi, et mõnikord igatses ta seda – neil üksikutel kordadel, kui unenägu teda üles ei ajanud.
Algul see nii polnud. Kui unenägu oli teda juba kuid vaevanud, väsis Sebastian sellest pidevast ärkamisest, ängistusest ja õhupuudusest, lootusetusest ja pettumusest. Ta hakkas võtma unenapsu. Akadeemilise tausta ja keeruka tundeeluga valgenahaliste keskealiste meeste probleemilahendaja number üks. Mõnda aega oligi tal õnnestunud unenägusid täielikult vältida, kuid peagi oli alateadvus läbi alkoholitakistuse murdnud, nii et unenapsu muudkui lisandus ja lisandus, ja seda toime saavutamiseks juba ennelõunal. Viimaks oli Sebastian mõistnud, et on võitluse kaotanud. Lõpp oli selge.
See valu tuleb läbi põdeda.
Lasta ajal haavad parandada.
Terveneda.
See ei olnud sugugi toiminud. Pärast pidevat ülesärkamist hakkas Sebastian end ise ravima, kuigi oli endale lubanud, et ei tee seda kunagi. Alati ei saa aga lubadustest kinni pidada, seda teadis Sebastian oma kogemusest ja paremini kui enamik – eriti siis, kui on vaja silmitsi seista oluliste küsimustega. Siis tuleb olla paindlikum. Ta helistas paarile endisele patsiendile ja pühkis oma retseptivihikult tolmu. Diil oli lihtne. 50:50.
Sotsiaalamet oli hakanud muidugi muret tundma ravimite hulga üle, mida ta välja kirjutas. Sebastian mõtles hoolikalt välja mitu valet „uuesti hoo sisse saanud praksisest“ ja „intensiivsest sissejuhatusfaasist patsientidel, kes on pidevas muutumises“, aga sellegipoolest suurendas ta natuke patsientide hulka, et poleks aru saada, mida ta tegelikult teeb.
Alguses pöördus ta valdavalt Propavani, Prozaci ja Di-Gesici poole, aga nende mõju oli ärritavalt lühike. Nii uuris Sebastian hoopis Dolcontini ja teisi morfiinipõhiseid aineid.
Selgus, et sotsiaalamet oli tema kõige väiksem mure. Nendega tuli ta toime. Hullem oli tema katsete mõju. Unenäod haihtusid ajapikku. Ent sama juhtus ka söögiisu, enamiku loengute ja seksuaaltungiga – see aga oli täiesti uus ja jahmatav kogemus.
Kõige hullem oli siiski krooniline jõuetus. Tundus, nagu ei suudaks ta enam mõtteid lõpuni mõelda – need katkesid poole pealt. Teatud jõupingutustega õnnestus küll lihtsam igapäevavestlus, aga arutelu või pikem mõtisklus jäid täiesti kättesaamatuks. Analüüsi ja järeldused võis ta lihtsalt unustada.
Kuna kogu Sebastiani eksistents tugines intellektuaalsusele ja minapilt nugateravate mõtete illusioonile, oli see tema jaoks lihtsalt kohutav. Elada elu uimastatult – jah, see tuimastas valu, aga see jättis ta ilma paljust enamast, elust endast, nii et ta ei tundnud enam teravust. Sealt kulges tema jaoks piir. Ta mõistis, et on sunnitud valima: äng ühes terviklike mõtetega või nüri elu poolikute arusaamadega. Ta mõistis, et tõenäoliselt vihkaks ta oma eksistentsi nii või naa, seega ta valis ängistuse ja tegi ravimitega lõpparve.
Ta ei kasutanud enam alkoholi ega ravimeid.
Ta ei võtnud isegi ühtki peavalutabletti.
Aga ta nägi und.
Igal ööl.
Miks ta sellele praegu mõtleb? Ta vaatas end vannitoa peeglist. Miks nüüd? See unenägu oli tema kaaslane juba mitu aastat. Ta oli seda uurinud ja analüüsinud. Ta oli arutanud seda oma terapeudiga. Ta oli seda aktsepteerinud. Õppinud koos sellega elama.
Seega miks nüüd?
See on Västeråsi pärast, mõtles ta, kui käterätiku kuivama pani ja vannitoast alasti välja läks. See on Västeråsi süü.
Västeråsi ja tema ema süü. Aga täna teeb ta sellele peatükile oma elus lõpu.
Igaveseks.
Täna võib tulla hea päev.
Joakimi jaoks oli üle hulga aja täiuslik päev, kui ta Listakärri lähistel metsas seisis. Päev kujunes veelgi paremaks, kui tema valiti ühena kolmest appi juhiseid jagavale politseinikule. Muidu igav skautide kogunemine oli kujunenud omaette seikluseks. Joakim vaatas silmanurgast enda ees seisvat politseinikku, eriti tema püstolit, ja jõudis otsusele, et tahab saada justnimelt politseinikuks. Nii munder kui ka püstol. Nagu skaudid, aga hoopis teisel tasemel. Just seda oligi vaja. Kui aus olla, ei olnud skautlus maailma kõige huvitavam tegevus. Mitte enam. Ta oli just neliteist saanud ja kuueaastaselt alguse saanud hobi ei pakkunud talle enam midagi erilist. Selle atraktiivsus oli kadunud. Värskes õhus olemine, ellujäämine, loomad ja loodus. Joakimi meelest ei olnud see siiski midagi nõmedat, nagu arvasid ülejäänud klassikaaslased. Ei, lihtsalt ta tundis, et on sellest välja kasvanud. Eelnev oli olnud lahe, aga nüüd oli aeg millekski muuks. Millekski ehtsaks.
Võib-olla nende juht Tommy teadis seda.
Võib-olla sellepärast oligi ta politseinike ja sõjaväelaste juurde läinud ning uurinud, mis toimub, kui nad Listakärri jõudsid.
Võib-olla sellepärast oligi ta politseinikele enda ja oma kaaslaste teeneid pakkunud.
Mis tahes see põhjus ka polnud, oli Haraldssoni-nimeline politseinik otsustanud, et veel üheksa silmapaari kasutamine metsas ei saa ju kuidagi kahjuks tulla. Neile anti oma sektor, mis tuli läbi otsida. Ta oli