Mees, kes jälgis naisi. Michael HjorthЧитать онлайн книгу.
üpris põhjalikult ka Sebastiani endaga tegelnud. Ta tundis palavusest hoolimata külmavärinat. Kas Valdemaril on vähk? See ei saanud olla tõsi. Mees, kes varastas temalt tütre, oli väliselt täies elujõus. Ehk oli see kõigest mask, mille ta pani ette Vanjaga kohtudes, tema nimel tehtud jõupingutus?
„Ta tunnistati eelmisel kevadel terveks,“ jätkas Trolle. „Kui sellistel puhkudel inimest üldse terveks tunnistada saab. Minu mees Södermalmi kiirabihaiglas ei saanud haiguslugu kätte, kuid tal on ette registreeritud vaid tavapärased kontrollvisiidid, nii et ta on nähtavasti ägedast ohutsoonist väljas.“
Sebastian ümises pettunult.
„Okei … Veel midagi?“
„Ei, eriti mitte. Mul on terve punt pabereid, kui sa neid tahad?“
„Ei, pole vaja. Ta on niisiis valge nagu lumi?“
„Esialgu jah, aga ma alles alustasin. Võin palju sügavamalt kaevata, kui tahad.“
Sebastian mõtles järele. Asi oli hullem, kui ta ette kujutas. Valdemar polnud mitte ainult oma tütre kullatera, vaid ka haigusest võitu saanud paraneja. Vähihaige pühak, kes oli surma ooteruumist perekonna juurde naasnud.
Sebastianil polnud vähimatki võimalust. Ei mingit lootust.
„Ei, pole vaja. Aga aitäh sellegipoolest. Ma astun millalgi rahaga läbi.“
Ta pani toru ära.
Nii palju siis sellest plaanist.
Kolmas päev tööl. Ta oli lõpuks ometi suutnud hankida märgistusaparaadi, millega trükitakse etikette ja isekleepuvaid ribasid, praegu seisis ta koridoris metallplaadi juures, mis teatas, et selle ukse taga asuv ruum on vanglaülema kabinet. Ta tõmbas trükitud riba tagaküljelt ära kaitsekile ja liimis riba paika. See sattus pisut viltu, kuid sellest ei olnud lugu. Silt oli selgesti loetav. Vanglaülem Thomas Haraldsson.
Ta astus sammu tagasi ja silmitses silti rahuloleva naeratusega.
Uus töö.
Uus elu.
Ta kandideeris sellele kohale mitu kuud tagasi, uskumata küll tõsiselt, et selle saab. Mitte sellepärast, et ta selleks ametiks pädev ei ole, vaid tema elus oli periood, kus mitte miski ei läinud päriselt nii, nagu tema tahtis. Töö ei edenenud, tal ei olnud klappi oma uue ülemuse Kerstin Hanseriga ja kui aus olla, jäi ka ametialane edu tulemata. Paljuski sellepärast, et Hanser keeldus tema tugevust tunnistamast ja loopis talle kaikaid kodaratesse, aga oli muudki. See hakkas teda väsitama. Kodune olukord oli samuti pisut pingeline. Mitte küll armastuseta ega rutiinne, kuid ühekülgne. Tema naine Jenny oli alustanud viljatuse uuringuid ja kogu nende ühine elu tiirles üksnes lapsesaamise ümber. Kõik naise ärkvelolekutunnid olid täis mõtteid viljastumisest. Haraldsson ise mõtles Hanserist, tööst ja kasvavast kibestumisest. Mitte miski ei tundunud päriselt hea ja Haraldsson lihtsalt ei söandanud loota, et ta võiks saada töö, mida hilistalvel hea õnne peale otsinud oli. Tööpakkumises oli kirjas, et kohalemääramine toimub suvel, niisiis jätkas ta tööd Västeråsi politseis ja oli oma avalduse peaaegu et unustanud. Siis mõrvati too poiss, Västeråsi ilmus keskkriminaalpolitsei ja kõik lõppes sellega, et Haraldsson sai lasketabamuse ja viidi operatsioonile. Tabamuse rinnakorvi, kui kasutada tema enda sõnu. Õla alumisse ossa, oli kirjas tema haigusloos. Nii või teisiti, ta ei olnud veel täielikult toibunud. Ta tundis, et haige koht tuikas ikka veel pisut, kui äsja ülesseatud nimesildi veel korra kinni vajutas.
Lasust oli mingil moel saanud pöördepunkt. Kui ta pärast operatsiooni ärkas, oli Jenny seal. Murelik, kuid ühtlasi rõõmus. Et ta ellu jäi. Et ta ikka olemas on. Mehel oli vedanud, öeldi neile. Kuul vigastas kopsu välislestet, kopsus ja ka paremas kopsupealises tekkis verejooks. Haraldsson ise teadis vaid seda, et tulirelvast pihta saada on neetult valus. Ta oli kolm nädalat haiguspuhkusel. Kodus olles jõudis ta mõtiskleda, mismoodi see olema saab, kui ta jaoskonda tagasi läheb. Lääni politseiülem peab kindlasti tema naasmise puhul tervituskõne ja tõstab esile tema kangelasliku panuse – võib-olla on just niisugusteks puhkudeks olemas isegi mingisugune väike medal: teenistuses haavata saanud. Tema ettekujutust mööda oli otse loomulikult oodata kohvi ja torti, ettevaatlikke seljalepatsutusi, et säästa tema vigastatud rinnakorvi, kolleegide soovi kuulda, kuidas ta ennast tunneb ja millest mõtleb.
See ei läinud päris niiviisi.
Ei lääni politseiülemat, ei kõnet ega medalit, kuid valvelaua tüdrukud olid toonud tordi. Seljalepatsutusi ja uudishimu ei olnud samuti nii palju, kui ta ootas, ent ometi arvas ta, et midagi oli muutunud. Midagi oli muutunud suhtumises, selles, kuidas töökaaslased temaga käitusid. Ta tahtnuks uskuda, et see väljendas teatud määral lugupidamist. Lugupidamist ja alateadlikult ehk ka kergendustunnet. Teenistuses haavata saanud politseinikke ei olnud palju, puhtstatistiliselt oli ülimalt ebatõenäoline, et lähemas tulevikus Västeråsis veel kord midagi taolist juhtuda võib. Haraldsson oli nii-öelda kuuli kogu meeskonna eest enda peale võtnud. Üle pika aja oli esimest korda hea tunne tööle minna. Hanserist hoolimata.
Ka kodus oli midagi juhtunud. Tunne oli nüüd rohkem lõdvestunud, lähedasem, just nagu oleks see elu, mida nad praegusel hetkel koos elavad, tähtsam elust, mida nad luua püüavad. Nad seksisid jätkuvalt. Seksi oli palju, kuid eeskätt sellepärast, et nad tahtsid ja vajasid teineteise lähedust. Seks oli õrnem, soojem, mitte enam nii mehaaniline. See võiski olla põhjus, miks see toimis.
Kõik näis korraga toimivat.
Päevapealt viis nädalat pärast seda, kui Haraldssoni tulistati, kutsuti ta esimesele tööintervjuule. Samal päeval oli Jenny rasedustest positiivne.
See oli pöördepunkt.
Haraldsson sai töö. Ta kuulis, et Hanser oli talle andnud ülimalt hea iseloomustuse. Võib-olla oli ta Hanserit valesti hinnanud. Seda küll, neil aastatel, kui Hanser oli tema ülemus, esines neil omavahel vastuolusid, aga kui asi tõsiseks läks, kui ta oli sunnitud objektiivselt hindama Haraldssoni võimeid ja võimalusi tööga Lövhagas toime tulla, oli ta piisavalt professionaalne selleks, et jätta isiklikud seisukohad kõrvale ja tõetruult kirjeldada, milliseid häid juhiomadusi Haraldsson valdas ja milline suurepärane administraator ta tegelikult oli.
Haraldsson oli kuulnud kurje keeli jaoskonnas sosistamas, et see oli sihilik, et temast taheti lahti saada, et Hanser oli lausa isiklikult teda Lövhagale soovitanud, kuid see oli kahtlemata puhas kadedus. Kadedus tema vastu.
Vanglaülema Thomas Haraldssoni vastu.
Ta läks oma kabinetti. See ei olnud ehk eriti suur, kuid see oli ta enda oma. Kontorikuubikutel oli nüüd lõpp. Haraldsson istus mugavasse tooli kirjutuslaua taga, mis oli praegu üsna tühi. Ta lülitas arvuti sisse. Kolmas päev, ta ei olnud veel jõudnud töösse päriselt süveneda. See on täiesti loomulik. Ta polnud seni teinud muud, kui nõudis välja kogu materjali ühe kinnipeetu kohta range režiimiga osakonnas, pärast seda kui keskkriminaalpolitsei tema vastu huvi ilmutas. Nähtavasti olid nad eile õhtul taas ühendust võtnud. Haraldsson asetas käe kaustale kirjutuslaual, kuid pidas aru, kas ehk hoopis Jennyle helistada. Mitte et tal midagi asja oleks, ta tahtis lihtsalt kuulda, kuidas naisel läheb. Nad veetsid nüüd vähem aega koos. Lövhaga asus umbes kuuekümne kilomeetri kaugusel Västeråsist. Ligi tund aega autosõitu kummaski suunas. Päevad võisid pikaks venida. Siiani ei põhjustanud see neile muret. Jenny lausa säras õnnest. Just praegu oli tema maailm täis võimalusi. Naisest mõeldes muheles Haraldsson endamisi ja ta oli just otsustanud numbri valida, kui uksele koputati.
„Sisse.“ Haraldsson asetas toru hargile tagasi. Uks avanes ja umbes neljakümne viie aastane naine – Annika Norling, tema sekretär – pistis pea sisse.
„Sulle on külalised.“
„Kes?“ Haraldsson heitis kiire pilgu avatud kalendrile laual. See näitas, et kell üks pidi algama esimene koosolek. Kas tal oli midagi kahe silma vahele jäänud? Või õigemini, kas Annikal oli midagi kahe silma vahele jäänud?
„Keskkriminaalpolitsei,“ vastas Annika. „Nad tulid ette teatamata,“ jätkas ta, just nagu Haraldssoni mõtteid lugedes.
Haraldsson vandus endamisi. Ta oli lootnud, et keskkriminaalpolitsei